Aleksander Eller
See artikkel räägib skulptorist; vaimuliku kohta vaata artiklit Aleksander Eller (vaimulik). |
Aleksander Eller (23. veebruar 1891 Tartu – 26. november 1971 Tartu) oli eesti skulptor.
Aleksander Eller | |
---|---|
Skulptor Aleksander Eller umbes 1915. aastal | |
Sündinud |
23. veebruar 1891 Tartu |
Surnud |
26. november 1971 Tartu |
Rahvus | eestlane |
Haridus | Berliini Kunstiakadeemia |
Tegevusala | skulptor |
Aleksander Eller sündis Tartus vürtspoodniku pere neljanda lapsena. Ta mängis hästi tšellot ja laulis (kõik tema neli õde-venda lõpetasid Peterburi konservatooriumi), kuid lapsepõlves põetud kurguhaigus ei lasknud tal laulmisega tõsisemalt tegeleda. Küll aga hakkas ta mänguasjapoodnikust onu Gustavi eeskujul voolima ja korraldas juba gümnaasiumis oma teoste näituse.[1] Üldhariduse omandas ta Tartu Kubermangugümnaasiumis. Aastatel 1913–1917 õppis ta Kaubandus-Tööstuse Instituudis Peterburis, kus tutvus ta 1917. aasta paiku skulptor Voldemar Mellikuga, kelle soovitusel läks 1921. aastal koos abikaasa Leidaga Berliini, kus astus Berliini Kunstiakadeemiasse skulptuuri õppima.[1] Tema õpetajaks oli Ludwig Manzel. 1926 sõitsid Ellerid Pariisi, kus Aleksander õppis vabaakadeemiates, sh Académie de la Grande Chaumière's. Täiendas end 1926–1927 Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse stipendiaadina Viinis ja Roomas, reisis veel Budapestis, Napolis, Firenzes ja Veneetsias.
1927. aastal pöördus Eller tagasi kodumaale ning oli aastatel 1927–1940 ja alates 1954. aastast Tartus vabakunstnik. Aastatel 1941–1944 oli ta Vanemuise teatri direktor ja 1944 Lõuna-Eesti Tarbekunsti Keskuse juhataja.[1]
Arreteeriti NKVD poolt 1945. Aastatel 1946–1949 oli ta Tjumeni oblastis asumisel. Seal elades juhatas ta Salehardis segakoori.
Aastatel 1925–1928 Eesti Kunstnikkude Liidu liige, aastast 1930 kunstiühingu Pallas liige, aastast 1956 Eesti NSV Kunstnike Liidu liige.
Aleksander Eller on maetud Tartu Raadi (Maarja ja Peetri) kalmistule.[2]
Teoseid
muudaAleksander Eller alustas kunstinäitustel esinemist 1926. aastal ümarplastiliste figuuride ja portreedega. Edaspidi lõi ta neid aga harva ning tema kujutamisviis võttis pigem rangema ja asjalikuma suuna. Juba õpinguajal hakkas Ellerit huvitama reljeef, millesse ta edasise tegevuse käigus aina rohkem süvenes ja mis tema loomingus esikohale nihkus. Tema loomingus on seega oluline roll tasakaaluka ja range vormiga portreereljeefil.[3] K. Leberechti (1930) ja Juhan Simmi (1960) portreereljeef, reljeefid "Põllumajandus" ja "Tööstus" (1936; endise pangahoone, tänapäeval Haridus- ja Teadusministeeriumi hoone vestibüülis Tartus). Kujutis on tavaliselt paigutatud neutraalselt siledale foonile, ilma ruumisügavust taotlemata. Vorm on natuurilähedane ja detailne, terviklikkuse huvides aga mõõdukalt lihtsustatud. Olulist osa teose üldmeeleolu loomisel omab klassikaliselt selgejooneline kontuur.
1935. aastal valmistas Aleksander Eller Tartu seltskonna kingitusena Riigikohtule Tartust Tallinna kolimise puhul skulptuuri "Justitia", mis pandi üles Tallinna Riigikohtu hoonesse.[4] Skulptuur valmis ühest suurest Veriora lähedalt toodud maakivist.[4] Tänapäeval asub teos Eesti Kunstimuuseumi kogus.[5]
Aleksander Elleri loodud on Tõrva Vabadussõja mälestussammas Tõrva Gümnaasiumi ees. Esmaavamine toimus 14. oktoobril 1928, avas teedeminister August Kerem. Mälestussammas purustati 20. septembril 1940, taasavati 23. juunil 1990.[6] Monumendil on kujutatud sõdurit Vabadussõja alguspäevade riietuses, võitluse lõpu tähistamiseks langetatud mõõgaga.
Ta on kavandanud ka Põlva Vabadussõja mälestussamba.
Viljakas oli Eller ka hauamonumentide loojana. Tema valmistatud hauasambaid leidub kõige rohkem Tartus (perekond Neumanni hauamonument Tartu Pauluse kalmistul (1936), perekond Reinholdi hauasammas Raadi kalmistul (1940), professor Aaslava hauasammas sealsamas Tartu Raadi kalmistul (1958), Miina Härma hauamonument Tartu Raadi kalmistul). Tavaliselt kasutas ta hauamonumendiks nelinurkset graniidist püsttahukat, mille poleeritud esiküljele raius leinava naisfiguuri, mõnikord on selle asemel lahkunu pronksist portreereljeef[3].
Tema loodud on Friedrich Reinhold Kreutzwaldi monument Rakveres.
Ta oli Tartu Vabadussõja mälestussamba ehitustööde üldjuhataja.[7]
Lisaks kunstilistele saavutustele oli Aleksander Eller ka suurepärane organisaator. Tema lõi kaasa Pallase õuele kunstnike ateljeede rajamises, Tartu Kunstimuuseumi loomises ja Tartu Kunstnike Majale aluse panemises.[1]
Tema esimene isikunäitus toimus 1971. aastal Tartu Kunstimuuseumis.
Isiklikku
muudaAleksander Eller oli helilooja Heino Elleri vend ja kunstiajaloolase Mart-Ivo Elleri isa.
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Reet Mark, Eller küll, aga mitte muusik, Sirp, 22.02.1991
- ↑ "Aleksander Elleri (1891–1971) haud". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. juuli 2007. Vaadatud 19. augustil 2009.
- ↑ 3,0 3,1 ENE, kd 2.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Justitia raiub kujur A. Eller. Uus Sõna, 20. juuni 1935.
- ↑ 5,0 5,1 Põlvitav mees (Justitia)
- ↑ 6,0 6,1 Vabadussambad Viljandimaal[alaline kõdulink]
- ↑ 7,0 7,1 Postimees, 11. september 1932, nr 213, lk 1.
Kirjandus
muuda- Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Peatoimetaja Mart-Ivo Eller. Eesti Entsüklopeediakirjastus 1996, lk 67–68.