Marid ehk marilased (endanimetus Марий) on soome-ugri rahvas Venemaal Volga keskjooksul. Marid räägivad mari keelt ja jagunevad geograafiliselt ja kultuuriliselt jagunevad kolmeks: niidumarid, idamarid ja mäemarid. Marid on ajalookroonikates tuntud ka nimetuse tsarmis või tšeremiss all.

Maride asualad 16. sajandil Sigismund von Herbersteini kaardil, 1549
Moskoovia ja maride asualad 16. sajandil
Inglismaa kaupmeestele kaubateed Pärsiasse otsinud (1558–1571) Anthony Jenkinsoni koostatud ja Gerard de Jode valmistatud Moskva tsaaririigi idaalade kaart, 1593

Marid on volgasoomlaste seas üks eneseteadlikumaid ja organiseeritumaid rahvaid, keda on nimetatud "idapoolsete soomeugri rahvaste lipulaevaks," kuna marid on sageli esimesed katsetama uute kultuuriliste, ühiskondlike ning organisatsiooniliste võtetega. Kui neil on edu, jäljendavad neid teised idapoolsed soomeugrilased. Ajaloo jooksul on just marid olnud enim võõrvallutusele vastupanu osutanud nii sõjaliselt kui ka vaimselt.[1][2]

RahvastikRedigeeri

2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 547 605 mari, kellest 290 863 elas Marimaal. Mari El-i Vabariigis moodustavad marid 43,9% rahvastikust, kontrast on suur linna ja maakohtade vahel: linnas on enamuses venelased, maal ja külades on enamasti enamuses marid. Samuti on marid hajutatud laiemale alade väljaspool Marimaad nii suurema ajaloolise asumaa tõttu kui ka väljarände tõttu. Marid elavad kompaktselt veel Baškortostanis (103 658), Tatarstanis, Kirovi oblastis ja Udmurtias.[1][3]

Maride arvukus viimastes rahvaloendustes
Aasta 1989[1] 2002 2010
Maride arv kokku 671 000 604 298 547 605
Mäemarid 81 000 36 882 23 559
Mari El-i marid 324 000 312 000 290 863

Eestis elas 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 241 marit.[4]

AjaluguRedigeeri

13.–15. sajandil olid marid Kuldhordi ja Kaasani khaaniriigi alamad.

Moskva tsaaririik alistas Kaasani khaaniriigi ja marid 1552. aastal ja hakkasid neid õigeusku pöörama. Maride vananenud nimetus on tšeremissid[5]. Aastatel 1552–1584 pidasid marid nn Tšeremissi sõdu[6] Moskva tsaaririigiga, kuid osa neist osales ka Moskva tsaari Ivan IV vägede koosseisus Vene-Liivi sõjas Vana-Liivimaal.

Usulise surve ja kõrgete maksude tõttu põgenes osa marisid 17. sajandil Baškortostani. Suurem osa maridest on õigeusklikud, kuid paljud on säilitanud põlise usu. Väike osa marisid on muslimid.

UsundRedigeeri

Maride seas on säilinud märgataval määral põline animistlik usk. Maridest on ehk pooled kuidagi animismiga seotud ja paljud teised sümpatiseerivad ilma usku jagamata. Viimane suur tõus usu populaarsuses toimus 1990-ndatel. Selle üheks näiteks oli ka 1992. aasta Mari Eli vabariigi president Vladislav Zotini ametisse pühitsemine korraga ristiusu piiskopi ja animistliku targa poolt. 1990-ndate keskel oli Mari Eli niidumari osas säilinud 32 ohvrihiit, mis on nüüd looduskaitse all. Palju teisi hiisi asus Vjatka/Kirovi oblastis ja eriti Baškortostanis. Erinevalt niidumaridest on enamus mäemarisid animismist juba ammu loobunud.[1]

Usutavade hulgas on palve- ja ohvritalitused (kumaltõš) pere, küla, maakonna, laiema piirkonna ning rahvuse tasemel — mida laiemal alusel, seda harvemalt. Koduseid perepalvusi juhib vanem mees. Kevadise ja sügisese külapalvuse eesotsas pühas hiies on onajeng või kart. Kart on palve ja ohverdamise teostaja, kelle amet on enamasti ajutine, vajades uut valimist enne iga ohvritalitust. Piirkondlikke palvusi (mer kumaltõš) korraldab tüüpiliselt iga kolme aasta tagant kartide kontsiil.[1] Ülerahvuselised loodususupalvused (tünja kumaltõs) toimuvad iga kolme aasta tagant Tšumbõlati mäel.[7]

Maride usus on olulisel kohal Kugu Jumo (Suur Jumal) või Kuguraki (Suurim), keda võib pidada usus olulisimaks jumalaks. Temale järgnevad erinevad jumod (jumalad). Kugo Jumo vastandina on Keremet kõrgeim kuri vaim. Enamik usklikke arvab siiski, et on olemas suur hulk keremette, mitmelaadse jõu ja tujuga vaime. Mari Elis on nad pigem tigedad, Baškortostanis seevastu heatahtlikud. Jumodest (jumalatest) allpool on tähtsaid vaime: surt kugõža (majavaim), agun kugõža (aidavaim) jne. Kurje vaime on suur kari, paljud neist türgi rahvailt üle võetud.[1]

KultuurRedigeeri

Maride traditsioonilised tegevusalad on olnud põlluharimine, karjakasvatus, küttimine, kalastamine ja mesilaste pidamine.[8] Maride kultuur on mõjutusi saanud kokkupuudetest türgi-tatari rahvastega.[7]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Rein Taagepera (2000). Soomeugri rahvad Venemaa Föderatsioonis. Tartu: Ilmama. Lk 218-317. 
  2. Jaak Prozes (1995). Student ilõš, nr. 2
  3. http://www.gks.ru/free_doc/new_site/perepis2010/perepis_itogi1612.htm
  4. Päring Statistikaameti andmebaasist
  5. Tooke, William (1799). View of the Russian Empire During the Reign of Catharine the Second, and to the Close of the Present Century.. London: T. N. Longman, O. Rees, and J. Debrett. lk lk. 534. 
  6. Jaak Prozes, MARI KANGELASE PÄEVAST JA TŠEREMISSI SÕDADEST, "Fenno-Ugria Infoleht" 1997
  7. 7,0 7,1 "Marid". Fenno-Ugria. Vaadatud 28.09.2021.
  8. Ago Künnap, Paula Palmeos, Tõnu Seilenthal. Põhja ja itta : lehekülgi meie sugulaskeelte uurimisloost. Tallinn, 1974, lk. 18

KirjandusRedigeeri

  • Lidija Toidybek. Mari usund. Vene keelest tõlkinud Roman Gaidaitšjuk ja Tea Vassiljeva. Tallinn, Virgela 1998. 184 lk. ISBN 9985862651.

VälislingidRedigeeri