Vikipeedia

Marid

Marid ehk marilased (endanimetus Марий) on soome-ugri rahvas. Nende põline asuala asub tänapäeva Venemaa Föderatsioonis Volga keskjooksul ning maridele on loodud omahalduslik föderatsiooni vabariik Mari El. Marid räägivad enamuses mari keelt ning jagunevad geograafiliselt ja kultuuriliselt kolmeks: niidumarid, idamarid ja mäemarid. Tänapäeval on marisid maailmas umbes poole miljoni jagu. Suurem osa maridest on õigeusklikud, kuid paljud on säilitanud põlise usu. Väike osa marisid on muslimid.

Maride asualad 16. sajandil Sigismund von Herbersteini kaardil, 1549
Moskoovia ja maride asualad 16. sajandil
Inglismaa kaupmeestele kaubateed Pärsiasse otsinud (1558–1571) Anthony Jenkinsoni koostatud ja Gerard de Jode valmistatud Moskva tsaaririigi idaalade kaart, 1593

Marid on volgasoomlaste seas üks eneseteadlikumaid ja organiseeritumaid rahvaid, keda on nimetatud "idapoolsete soomeugri rahvaste lipulaevaks," kuna marid on sageli esimesed katsetama uute kultuuriliste, ühiskondlike ja organisatsiooniliste võtetega. Kui neil on edu, jäljendavad neid teised idapoolsed soomeugrilased. Ajaloo jooksul on just marid olnud enim võõrvallutusele vastupanu osutanud nii sõjaliselt kui ka vaimselt.[1][2]

NimetusRedigeeri

Mari rahva enesenimetus tähendab kas inimest või (abielu)meest.[3]

Kuni 20. sajandini nimetati marisid tšeremissideks või tsarmisteks. Nõnda on viidanud maridele ka ajalookroonikad, kuni 1930. aastatel loobuti nimetusest "mari" kasuks. Venekeelne etnonüüm "tšeremis" on ilmselt tuletatud tšuvaši sõnast sarmys (sarmas), mille tähendus on ebaselge. Hoolimata sellest, et nimetusel on kergelt halvustav küljes, kohtab seda etnonüümi rahvusvahelises teaduskirjanduses aeg-ajalt tänini.[3]

RahvastikRedigeeri

2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 547 605 mari, kellest 290 863 elas Marimaal. Seega elavad vaid pooled marid Mari Eli Vabariigis. Samuti moodustavad marid vaid 43,9% vabariigi rahvastikust. Kontrast on suur linna ja maakohtade vahel: linnas on enamuses venelased, maal ja külades on enamasti enamuses marid. Vabariigis elab ka märgatavalt tatarlasi. Marid on hajutatud laiemale alade väljaspool Marimaad nii suurema ajaloolise asumaa kui ka väljarände tõttu. Marid elavad kompaktselt veel Baškortostanis (103 658), Tatarstanis, Kirovi oblastis ja Udmurtias.[1][4] Eestis elas 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 241 mari.[5][3] 2021. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 225 mari (97 meest ja 128 naist). Neist 98 emakeel oli mari keel ja 57 olid Eesti kodanikud.[6]

Maride arvukus viimastes rahvaloendustes
Aasta 1989[1] 2002 2010
Marisid kokku 671 000 604 298 547 605
Mäemarid 81 000 36 882 23 559
Mari Eli marid 324 000 312 000 290 863

AsualaRedigeeri

Marid elavad peamiselt Kesk-Volgamaal, Vjatka ja Vetluga jõe vahelisel tasandikualal (niidumarid), aga ka Volga kõrgel paremkaldal (mäemarid) ja Baškiiria kirdeosas (idamarid). Marimaa on üsna metsane (domineerivad männikud) ja veterohke. Põllumajanduseks sobivamad maad Marimaa kirdeosas ja Volga paremal kaldal on valdavalt üles haritud. Ka idamaride asuala on põllumajanduspiirkond.[3]

AjaluguRedigeeri

Marid on tõenäoliselt esimene rahvas, kes Marimaale saabus ja seal elama asus, kuna puuduvad jäljed järsust rahvastiku muudatusest. Kui see tõele vastab, siis on nad seal elanud viimased 8000 aastat. Tõenäoliselt elasid marid tollal laiemal alal kui nad tänapäeval elavad. Neist läänes elasid merjalased, põhjas permikomid, idas udmurdid. Raua kasutamine levis Marimaale umbes 2500 aasta eest, samuti loomakasvatus ja põllundus. Ka mari keele jagunemine niidu- ja mäemari keeleks toimus kas uuemal kiviajal või varasel rauaajal.[1]

Marisid on võib-olla esmakordselt kirjalikus ajaloos mainitud 6. sajandil, kui kroonik Jordanes loetles 4. sajandil gootidele allunud rahvaid: mordens, merensa, imniscaris. Kui esimese kahe puhul on haritlaste seas üleüldiselt üksmeel, et räägitakse tõenäoliselt mokšerslastest ja merjalastest, siis kolmas nimi võib tähendada marilasi, ent üksmeelt selles küsimuses pole. Samuti tundub tõenäoline, et marilased sattusid 8. sajandil rohtlas elavate kasaaride ülemvõimu alla, aga ka selle kohta on vähe otseseid tõendeid. Esimest korda mainitakse vaieldamatult marilasi 900. aastate kasaari allikais nimetusega tsarmis, millest venelased tuletasid oma kunagise nime marilaste kohta, tšeremiss.[1]

Kogu selle aja jätkasid marid oma klassikalist hõimuelu. Peamiseks tegevusalaks oli alepõllundus koos küttimise, kalastuse, koriluse ja ulatusliku mesindusega sarnaselt mokšerste eluviisiga. Arenes riide ja metalli töötlemine. Marilased võtsid kasutusse ka 14-kuulise kalendri, mis Baškortostani marilastel veel püsib. Samuti mõjutas kohalikku elu turgi rahvaste migratsioon Marimaale, mis toimus järk-järgult alates 5. sajandist.[1]

Alates 9. sajandist sattusid marid Volga-Kaama Bulgaaria mõju alla. Idapoolsed maride alad liideti otse Volga Bulgaariaga, ülejäänud Marimaa jäi riigist kaudsesse sõltuvusse. Just sellel ajal jäi Volgast lõuna pool (v.a praegusel mäemari alal) peale bulgari keel (tänapäeva tšuvaši keele eelkäija).[3][1]

Läänepoolsetel maridel tuli alates 12. sajandi lõpust kokku puutuda venelaste röövretkede ja vallutuspüüetega. Pärast merjalaste hävitamist tungisid Novgorodi väed olevat 1174 mööda Volgat edasi, vallutades marilaste Kokšarovi kindluse. 13. sajandi alguses hõivas Vladimir-Suzdali vürstiriik vähehaaval Volga ülemjooksu oru kuni Vütla suudmeni praegusel Ida-Marimaal. Võimu kinnistamiseks rajati mari, mokšersa ja endiste muroma maade puutenurgas 1221. aastal Nižni Novgorod.[3][1]

Mongolite sissetung 1236. aasta paiku alistas marilased koos nende naabritega. Pärast Mongoli Impeeriumi lagunemist jäi kogu regioon tatarikeskse Kuldhordi võimu alla ning selle lagunemise järel Kaasani khaaniriigi võimu alla. Kuldhordi ajal sulasid bulgarid ja tatarlased kokku üheks rahvaks ning Kaasani keskuseks kujunev Kaasani linn asutati endistel mari aladel, mistõttu mari kultuur sai tugevasti mõjutatud ka tatari ja turgi kultuurist. Kaasani riigis oli maridel oli teatav autonoomia. Marilasi haldasid nende endi kohalikud vanemad ja vürstid (lužavui), kelle ülesandeks oli tatari ülemuste jaoks jassakki koguda – andamit, mida maksti peamiselt karusnahkades ja mees. Lužavuide sõjaline koostöö khaaniriigiga oli osalt peale surutud, osalt vabatahtlik, kaitsmaks oma maid venelaste vastu või otsimaks seiklusi võõrsil. Mari vürstid ja nende asemikud loeti Kaasani aadlike hulka ja mõned neist olid vabastatud jassakist. Tatari ülikud jätsid mari ühiskondliku ja kultuurilise koetise üldiselt rahule ja Islami usku maridele peale ei surutud. Kokkupuuted tatarlastega olid ulatuslikumad idapoolses Mari Elis ja piiratumad mäemarilaste hulgas.[1]

16. sajandi teisest poolest alates pidasid marid pidevaid kaitselahingud venelaste sõjakäikude vastu. 1552 allutasid venelased Kaasani, marid aga võitlesid edasi. Vene ajaloos on maride allaheitmine tuntud ka Tšeremissi sõdadena (kokku toimus kolm sõda aastatel 1552–1557, 1572–1574 ja 1581–1584), mis olid väga verised ning lõppesid maride jaoks iseseisvuse kaotamisega. Nende laastavate vallutussõdade käigus asutati kindlustena tänase Marimaa linnad. Mari ülemkiht hajus vallutuse käigus. Maride maad jagati vene suurfeodaalidele ja kloostritele, sinna asustati vene talupoegi ning hakati marisid sundristiusustama. Allutatud marisid kasutati ka Moskva tsaari Ivan IV vägede koosseisus Vene-Liivi sõjas Vana-Liivimaal.[7][8][9][3]

17.–18. sajandil lahkus suur osa niidumaridest venelaste ristiusustamise surve alt pääsemiseks oma põlistelt asualadelt Loode-Baškiiriasse. Nendest arenesid välja tänapäeva idamarid. Vägivaldse õigeusustamise saavutas oma tipu 18. sajandi esimesel poolel. Maride nõrgestamiseks jagati nende asuala Kaasani, Vjatka ja Nižni-Novgorodi kubermangu vahel. Hoolimata survest säilitas suur osa niidu- ja eriti idamarisid siiski oma vana animistliku usundi, mäemarisid puudutas misjonitöö sisulisemalt.[9][3]

19. sajandil olid marid valdavalt kirjaoskamatu talupojarahvas. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul hakkasid Ilminski süsteemi raames tekkima mari kirjakeeled, sündis mari haritlaskond ja rahvuslik tunnetus. Perioodi 1905–1907 loetakse maride rahvuslikuks ärkamisajaks. mille jooksul tegutses ka mari kirjanduse rajajaks peetav Sergei Tšavain (1888–1942). 1917. ja 1918. aastatel toimusid esimene ja teine Mari Rahva Kongress.[3]

Kuigi marid ei näidanud kodusõja ajal suurt poolehoidu enamlaste võimule, oli punaste võimu esimesed aastad mari rahvusliku kultuuri arengu jaoks üsna soodsad. Toimus põlismaistamine ehk korenizatsija, mille kestel loodi Marimaal omakeelne haridussüsteem ja ajakirjandus ning arendati edasi professionaalset mari kultuuri. 1920. aastal loodi Mari Autonoomne Oblast, millest 1936. aastal tehti ANSV. 1920.–1930. aastate vahetusel kollektiviseeriti põllumajandus.[3]

1930. aastatel lõppes mari kultuuri õitseng ning Nõukogude Liidus järgnesid repressioonid mari rahvusliku haritlaskonna vastu. Marimaal hävitati suur osa mari intelligentsist. Samuti 1930. aastate lõpul alanud industrialiseerimine polnud maavarade poolest suhteliselt vaesel Marimaal väga ulatuslik, eelkõige tähendas see metsa-, puidu- ja paberitööstuse arendamist ning venekeelse tööjõu sissevoolu, samas oluliselt väiksemal määral kui naabruses oleval Komimaal. Marimaa jäi eelkõige agraarseks piirkonnaks ning maaelanike seas domineeris põlisrahvas.[9][3]

Industrialiseerimine ja vene kolonisatsiooni uus tõus tuli 1950. aastatel ning järk-järgult suudeti 1960. aastatel mari keel tõrjuda kohalikus ühiskondlikus elus tagaplaanile. Keelte positsioonid halvenesid nii hariduselus kui ka ühiskondlikus kasutussfääris ning mari keel taandus "oma küla keeleks".

Maride teine rahvuslik ärkamine 1980. aastate lõpus oli teiste idapoolsete soomeugrilastega võrreldes suhteliselt kiire ja võimas. Esimene sõltumatu mari organisatsioon, noorteühing U Vij (Uus Võim) loodi juba 1987. Juulis 1990 tuli Joškar-Olas kokku esimene soome-ugri noortefoorum ning loodi MAFUN (Soome-ugri Rahvaste Noorteorganisatsioon). U Vij töö tulemusena asutati 1990. aasta kevadel kõiki marisid esindav Mari Ušem ('mari liit'). Juba sügisel lõi sellest lahku radikaalne vähemus ning lõi oma organisatsiooni Kugeze Mlande ('esivanemate maa'). Samal sügisel loodi ka mari animiste esindav usuühing Ošmari-Tšimari 'Valge Mari – Puhas Mari', mille peamiseks sotsiaalseks baasiks olid idamari "paganad".[3]

1992. aastal muudeti senine Mari ANSV ametlikult Mari Vabariigiks. Sama aasta oktoobris toimus Mari Rahva Kolmas Kongress, millel maride kõrgeima esindusorganina loodi Mer Kangaš. Rahvuslikke püüdeid hakati Marimaal aga taas vaikselt alla suruma aastast 2001, mil valiti vabariigi presidendiks venelasest Leonid Markelov.[9][3]

Mari keelRedigeeri

  Pikemalt artiklis Mari keel

Mari keel kuulub soome-ugri keelte volga rühma ning selle lähimaks sugulaskeeleks loetakse mordva (ersa ja mokša) keelt. Mari keel jaotub kolmeks üpris erinevaks murdeks (niidu-, mäe- ja idamari), mis omakorda jaotuvad veel terveks reaks alammurreteks. Mari keele sõnavaras on märgatav turgi keelte mõju. Niidu- ja idamari murre on teineteisele lähemal, sest idamarid hargnesid niidumaridest alles 17.-18. sajandil. Maride kaks kirjakeelt põhinevad niidu- ja mäemari murrakutel ning nende juured ulatuvad 19. sajandi lõppu. Ametlikult kehtestati kaks standardiseeritud kirjakeelt aga alles 1937. aastal toimunud keeleteaduse konverentsil. Mõlemad kirjakeeled põhinevad kirillitsal, vene keeles puuduvate häälikute tarvis on lisatud mõned tähed.[3][1]

Mari Vabariigis on kolm ametlikku keelt: niidumari, mäemari ja vene keel. Kahe mari kirjakeele olemasolu on keelesituatsiooni komplitseerinud ning andnud teatud trumbid kätte vene keele eest seisjaile. Samuti on vaikselt aga järjepidavalt languses olnud mari keelt emakeelena kõnelevate maride arv. Kui 1926. aastal rääkis veel 99% maridest emakeelena mari keelt, siis 1989. aastaks oli maride emakeelsus langenud 81,9% ning 2002. aasta rahvaloenduse andmeil oli Venemaa maride emakeelsus 76,8%. Sellegipoolest on võrreldes teiste idapoolsete soome-ugri vabariikidega mari keele positsioonid kohalikus ühiskondlikus elus suhteliselt head. Marimaal on isegi marikeelseid koole (eelkõige algkoolid), probleeme on aga olnud marikeelsete õpikutega.[9][3]

UsundRedigeeri

Maride seas on säilinud märgataval määral põline animistlik usk. Maridest on ehk pooled kuidagi animismiga seotud ja paljud teised sümpatiseerivad ilma usku jagamata. Viimane suur tõus usu populaarsuses toimus 1990. aastatel. Selle üheks näiteks oli ka 1992. aasta Mari Eli vabariigi presidendi Vladislav Zotini ametisse pühitsemine korraga ristiusu piiskopi ja animistliku targa poolt. 1990. aastate keskel oli Mari Eli niidumari osas säilinud 32 ohvrihiit, mis on nüüd looduskaitse all. Palju teisi hiisi asus Vjatka/Kirovi oblastis ja eriti Baškortostanis. Erinevalt niidumaridest on enamik mäemaridest animismist juba ammu loobunud.[1]

Usutavade hulgas on palve- ja ohvritalitused (kumaltõš) pere, küla, maakonna, laiema piirkonna ja rahvuse tasemel – mida laiemal alusel, seda harvemalt. Koduseid perepalvusi juhib vanem mees. Kevadise ja sügisese külapalvuse eesotsas pühas hiies on onajeng või kart. Kart on palve ja ohverdamise teostaja, kelle amet on enamasti ajutine, vajades uut valimist enne iga ohvritalitust. Piirkondlikke palvusi (mer kumaltõš) korraldab tüüpiliselt iga kolme aasta tagant kartide kontsiil.[1] Ülerahvuselised loodususupalvused (tünja kumaltõs) toimuvad iga kolme aasta tagant Tšumbõlati mäel.[10]

Maride usus on olulisel kohal Kugu Jumo (Suur Jumal) või Kuguraki (Suurim), keda võib pidada usus olulisimaks jumalaks. Temale järgnevad jumod (jumalad). Kugo Jumo vastandina on Keremet kõrgeim kuri vaim. Enamik usklikke arvab siiski, et on olemas suur hulk keremette, mitmelaadse jõu ja tujuga vaime. Mari Elis on nad pigem tigedad, Baškortostanis seevastu heatahtlikud. Jumodest (jumalatest) allpool on tähtsaid vaime: surt kugõža (majavaim), agun kugõža (aidavaim) jne. Kurje vaime on suur kari, paljud neist türgi rahvailt üle võetud.[1]

KultuurRedigeeri

Maride traditsioonilised tegevusalad on olnud põlluharimine, karjakasvatus, küttimine, kalastamine ja mesindus.[11] Maride kultuur on mõjutusi saanud kokkupuudetest türgi-tatari rahvastega.[10]

Mari muistendid oli tugevalt seotud mari ajaloo ja kultuuriga. Näiteks üks tuntumaid muistendeid ülistab hiigelsangar Tšotkari ja poolmüütilist mari kuningat Tšumblatti, kes valitses 12. sajandil Vjatka orust idas Ugarmanini läänes. Kuningas pidavat puhkama Tšumblati mäes muistse mari Kukarkani linnuse ligidal.[1]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 Rein Taagepera (2000). Soomeugri rahvad Venemaa Föderatsioonis. Tartu: Ilmama. Lk 218-317.
  2. ↑ Jaak Prozes (1995). Student ilõš, nr. 2.
  3. ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 "Marid". ERM. Vaadatud 10.01.2022.
  4. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. juuni 2016. Vaadatud 29. juunil 2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  5. ↑ Päring Statistikaameti andmebaasist
  6. ↑ Statistika andmebaas.RL21442: RAHVASTIK, 31. DETSEMBER 2021 | Aasta, Elukoht, Sugu, Vanuserühm, Rahvus, Kodakondsus ning Emakeel
  7. ↑ Tooke, William (1799). View of the Russian Empire During the Reign of Catharine the Second, and to the Close of the Present Century. London: T. N. Longman, O. Rees, and J. Debrett. Lk-d lk. 534.
  8. ↑ Jaak Prozes, MARI KANGELASE PÄEVAST JA TŠEREMISSI SÕDADEST, "Fenno-Ugria Infoleht" 1997
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 "Marid". Fennougria. Vaadatud 10.01.2022.
  10. ↑ 10,0 10,1 "Marid". Fenno-Ugria. Vaadatud 28.09.2021.
  11. ↑ Ago Künnap, Paula Palmeos, Tõnu Seilenthal. Põhja ja itta : lehekülgi meie sugulaskeelte uurimisloost. Tallinn, 1974, lk. 18.

KirjandusRedigeeri

  • Lidija Toidybek. Mari usund. Vene keelest tõlkinud Roman Gaidaitšjuk ja Tea Vassiljeva. Tallinn, Virgela 1998. 184 lk. ISBN 9985862651.

VälislingidRedigeeri

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Marid&oldid=6174159"