Vikipeedia

Baškortostan

Baškortostan, (baškiiri Башҡортостан, vene Башкортостан, tuntud ka kui Baškiiria, ametliku nimega Baškortostani Vabariik[2]) on vabariik Venemaa Föderatsiooni koosseisus Lõuna-Uuralis. Vabariigi nimirahvuseks on baškiirid, kes moodustavad ametlikel andmetel 31% Baškiiria 4-miljonilisest rahvastikust. Baškortostani pealinnaks on miljonilinn Ufa ning vabariigi ametlikud keeled on baškiiri ja vene keeled. Vabariik piirneb Orenburgi oblasti, Permi oblasti, Sverdlovski oblasti, Tšeljabinski oblasti, Udmurtia ja Tatarstaniga. Loodusvarade, eriti nafta ja maagaasi poolest rikas Bashkortostan on üks Venemaa majanduslikult arenenumaid piirkondi, millel on kõrge SKT, tööstustoodang ja põllumajandustoodang.

Baškortostani Vabariik
baškiiri Башҡортостан Республикаhы
(Baškortostan Respublikahõ)
vene Республика Башкортостан
(Respublika Baškortostan)
Pindala: 143 600 km²
Elanikke: 4 016 481 (2021)[1] Muuda Vikiandmetes
Rahvastikutihedus: 28 in/km²
Pealinn: Ufa
Ametlikud keeled: baškiiri ja vene
Bashkortostan in Russia.svg
Map

RiigihaldusRedigeeri

Baškortostani põhiseaduse järgi on Baškiiria demokraatlik õigusriik Venemaa Föderatsiooni koosseisus. Vabariigi suveräänsuse sümboliteks on Baškiiria ametlik riigisümboolika (lipp, vapp, hümn), oma põhiseadus, Vene keskvõimust iseseisevad riigiinstitutsioonid ja seadusloome, kindel territoorium, rahvastik ja riigikeeled (baškiiri ja vene keel). Riigiusku Baškiirias ei ole. Lisaks oma vabariigi aladele on Baškortostan võtnud põhiseadusega kohustused esindada baškiire ka väljaspool vabariigi piire, kaitsta ja arendada baškiiri kultuuri ning esindada kõiki Baškiirias elavaid kodanikke hoolimata nende rahvusest. Baškortostani vabariikliku staatust ja riigipiire ei tohi muuta ilma Baškiiria võimude nõusolekuta.[3] Tegelikult peavad kaasaegsed poliitikauurijad Baškortostani autoritaarseks režiimiks, kus demokraatia on näiline ja mille juhtimine on suures osas allutatud Venemaa keskvõimule.[4]

VõimujaotusRedigeeri

Rahvaesinduslikku funktsiooni ja seadusandlikku võimu täidab vabariigi parlament, mille ametlik nimi on Baškortostani Vabariigi Riigikogu, kuigi parlamenti kutsutakse ka Kurultaiks. Parlamenti võib valida Venemaa Föderatsiooni vähemalt 21-aastane kodanik. Ühekojalises Kurultais on 110 kohta ja selle liikmed valitakse viieks aastaks. Parlamendi praegune esimees on Konstantin Tolkatšov.[5] Kurultai täidab mitmeid kohustusi, millest tähtsamad on seadusloome, seaduste rakendamise kontroll, eelarve kinnitamine, maksude kehtestamine, haldusüksuste muutmine ja valitsuste kinnitamine. Seaduse vastuvõtmiseks piisab üldjuhul parlamendis lihtenamusest. Lisaks parlamendile võivad seadusloomet algatada veel Baškortostani valitsus ja riigipea.[3]

 
Vabariigi maja, kus töötavad Baškortostani valitsus ja põhiseaduskohus

Baškortostani eesotsas on riigipea (varem: vabariigi president), kes esindab riigi täidesaatvat võimu.[6] Baškortostani riigipea on kõrgeim ametipost kogu vabariigis. Riigipea esindab Baškiiriat välismaal ja ülejäänud Venemaa Föderatsioonis. Riigipea valitakse otsevalimistel viieks aastaks. Teda saab valida Baškiirias elav Venemaa kodanik. Pea peab olema vähemalt 30-aastane mõlemat riigikeelt oskav Venemaa kodanik, kellel ei ole muu riigi kodakondsust ega elamisluba. Riigipea positsiooni täidab 2018. aastast Radõ Habirov.[5] Riigipea kohustustest olulisemad on valitsuse moodustamine ja laialisaatmine, Kurultai laialisaatmine, välislepingute sõlmimine. Riigipeal on õigus mitte välja kuulutada Kurultai poolt vastu võetud seadusi, sel juhul saadetakse seadus tagasi parlamenti. Kui parlament seaduse uuesti heaks kiidab, peab riigipea selle välja kuulutama.[3]

Pärast valitsuse moodustamist viib täidesaatvat võimu Baškortostanis täide Baškiiria valitsus. Valitsuse moodustab Baškortostani riigipea, kes on ise valitsuse eesotsas, valitsuse kinnitab Kurultai.[5] Valitsus vahetus üldjuhul koos riigipea vahetumisega. Valitsus täidab mitmeid ülesandeid: koostab määruseid ja eelarvet, vahendab koostööd vabariigi ja Vene keskvõimu vahel, haldab ministrite ja riigikomiteede koostööd ja korraldab Baškortostani välissuhteid.[3]

Kohtuvõimu täidavad vabariigis Baškortostani kohtud: Baškortostani põhiseaduskohus, föderaalsed kohtud ja rahukohtud. Põhiseaduskohtusse määrab kohtunikke Kurultai ja tema ülesandeks on kaitsa Baškortostani põhiseaduslikku korda. Põhiseaduskohus lahendab kohtujuhtumeid, mis on seotud Baškiiria seadustega, interpreteerib põhiseadust ja võib seaduseid kuulutada õigustühiseks. Põhiseaduskohtu otsuseid ei saa teised kohtud ümber hinnata. Kohtute rahastus peab tulema teistest võimuorganitest sõltumatutest allikatest.[3]

HaridusRedigeeri

Baškortorstani haridussüsteem on üks Venemaa suurimaid. Vabariigis on 1010 koolieelse hariduseasutuse (lasteaiad, eelkoolid), üle 2000 kooli, 93 kutsekooli ja 8 ülikooli.[7] 1991. aastal loodud Baškortostani Vabariigi Teaduste Akadeemia korraldab vabariigi teadus- ja haridustööd. Vanim Baškortostani ülikool on Baškiiri Riiklik Ülikool, mille eelkäija asutati 1909. aastal.[8] Levinud on vähemusrahvuste koolid, kus vähemused saavad omas keeles õppida.[9] 2009. aastal õpetasid 45% Baškortostani koolidest mittevenelastest õpilaste emakeeles, vene keel on kõigis koolides kohustuslik õppeaine.[10] Üle miljoni inimese on otseselt või kaudselt seotud Baškiiria haridusasutustega.[11] Sellest hoolimata on vabariigiks murekohaks hariduskohtade puudus nii koolieelse hariduse kui ka kõrghariduse omandamiseks, mis on põhjustanud migratsiooni maalt linnadesse ja vabariigist välja. Aastatel 2008–2019 rändas Baškiiriast välja hariduslikel eesmärkidel vähemalt 10 000 inimest aastas.[12]

Haridussüsteem Baškortostanis ehitati ülesse Nõukogude ajal. Kooli kasutati nii kommunistliku ideoloogia levitamiseks kui ka venestamiseks, baškiiri ja tatari keeled olid avalikus ruumis tõrjutud positsioonis.[13] Baškiirikeelsed keskkoolid olid ühed neljast Vene NSFV vähemuskeelest, mis säilisid kuni Brežnevi aja lõpuni. Perestroika ajal võimule saanud baškiiri juhid üritasid baškiiristada peamiselt tatari keelt ja identiteeti, mistõttu vähenes tatarikeelsete õppeasutuste arv.[14] 1990. aastatel juhtisid hariduse arendamist peamiselt Baškortostani institutsioonid, kuid kirju rahvusliku koosseisu tõttu jäi ka koolireformi järel baškiiri keele õpetamine koolides kõigest soovituslikkuks. See-eest õpetati õpilastele rohkem Baškortostani enda kohta rohkem emakeelest sõltumata.[9] 2006. aastal tehti baškiiri keele õpe kohustuslikuks kõigile vabariigi elanikele, keelt tuli õppida 1-2h nädalas. 2000. aastate alguses asus Venemaa keskvalitsus taas võtma üle hariduse korraldamist. 2007. aastal kehtestati föderaalne õppekava, mis eemaldas vabariigiga seotud õppeained (kohalik ajalugu ja geograafia, aga mitte kohalik riigikeel).[10] Pärast Putini nõuet 2017. aasta juulis mitte sundida venelasi õppima vabariikide riigikeeli, muudeti juba 2017/2018 kooliaastaks rahvuskeele õppimine koolides vabatahtlikuks. Ametlike andmete järgi õppis 75% õpilastest siiski ka vabatahtlikult baškiiri keelt ka 2018. aastal.[15]

HaldusjaotusRedigeeri

  Pikemalt artiklis Baškortostani haldusjaotus
 
Baškortostani rajoonide piirid rajoonilippudega

Baškortostan on Venemaa 1. järgu haldusüksus (vabariik) Volga föderaalringkonnas. Suhe Venemaa ja Baškortostani vahel on paika pandud Baškiiria põhiseaduses. Vabariik piirneb Orenburgi oblasti, Permi oblasti, Sverdlovski oblasti, Tšeljabinski oblasti, Udmurtia ja Tatarstaniga. Nii Baškortostani sisepiirid kui ka piirid teiste Venemaa haldusüksustega on paika pandud Baškortostani seadustega ja vabariigi piire ei saa muuta Baškortostani võimuorganite nõusolekuta ega seadust kohandamata. Ametlikud keeled Baškortostani haldusalal on baškiiri ja vene keeled.[3][16]

Baškiiria koosseisu kuulub 54 rajooni, 21 linna, 2 alevit, 828 külaasundust ja 4434 asulat.[17] Baškortostani koosseisus on seitse vabariikliku tähtsusega linna: pealinn Ufa, Agidel, Kumertau, Neftekamsk, Oktjabrski, Salavat, Sibai ja Sterlitamak ning üks kinnine linn: Mežgorje.[3]

RahvastikRedigeeri

DemograafiaRedigeeri

 
Baškorostani kaart

Baškortostanis elab üle 4 miljoni elaniku ning elanike arv on läbi 20. sajandi püsivalt tõusnud. Perioodil 1897–2021 on Baškortostani rahvaarv enam kui kahekordistunud. Kui 1897. aasta rahvaloenduse andmetel elas tänapäevase Baškiiria aladel 1,9 miljonit elanikku, siis sellele järgnenud piirkonna ajaloo kiireima kasvu (ligi 30%) järel oli Nõukogude ajaks Baškiiria (välja arvatud Argajaši kanton) rahvaarv tõusnud üle 2,5 miljoni. Oluliselt (18,5%) kasvas rahvaarv ka perioodil 1926–1939. Stalini repressioonide, teise maailmasõja, sündimiste vähenemise ja kõrge suremuse tõttu kasvas rahvaarv perioodil 1939–1959 vaid 5,5%. 1959–1970 kasvas rahvaarv 14,3% ning 1970–1989 kõigest 3,5%. 1991. aastal ületati nelja miljoni piir.[18] Tänapäeval on Baškortostan rahvaarvu suuruselt seitsemes haldusüksus Venemaal, kuid madala sündmuse ja väljarände tõttu on rahvaarv viimastel aastakümnetel languses olnud.[19][20]

Nii nagu ülejäänud Venemaal, on ka Baškiirias toimunud kiire linnastumine ja 1972. aastast elab suurem osa Baškortostani elanikest linnades. 1897. aastal asus vabariigi aladel vaid 4 linna, mille elanikud moodustasid 4% rahvastiku koguarvust. Ajalooliselt olid linnad venelaste ja tatarlastega asustatud, kuigi 20. sajandi teisest poolest on baškiiride osakaal linnades kasvanud.[13] 2002. aasta rahvaloenduseks oli vabariigi aladel 21 linna, maal elas vaid 36% Baškiiria elanikest. Rahvaloenduste algusaegadest peale on vabariigi aladel elanud rohkem naisi kui mehi: kui 1897. aastal oli 1000 mehe kohta 1016 naist, siis 2002. aasta rahvaloenduse tulemuste kohaselt oli 1000 mehe kohta keskmiselt 1134 naist. Naiste ülekaal on märgatavam linnas, kes elas 1167 naist 1000 mehe kohta. Maal elas 1000 mehe kohta 1078 naist. Nagu kogu Venemaal, on ka Baškortostani elanikkond vananemas. Keskmine eluiga Baškortostanis oli 2017. aastal 71,73 aastat (Venemaa keskmine oli 72,7 aastat). Vabariigi elanike keskmine vanus on tõusnud 24,5 aastalt 19. sajandi lõpus 36,4 aastani 21. sajandi alguses. Laste ja noorukite (0–15-aastased) osakaal kogu elanikkonnas on langenud 43% pealt 19% peale.[18] 2010–2017 vähenes tööealise elanikkonna arv 5,9% võrra ja tööealisest vanemate elanike arv suurenes 3,8% võrra.[12]

Vabariigi ajaloo jooksul on märgatavalt muutunud ka elanikkonna keskmine haridustase. 1897. aastal oli kirjaoskajate osakaal kogu elanikkonnas 16,7%, 1926. aastal 31,0% ja 1939. aastal 74,0% ning haridustaseme tõus jätkus järgnevatel aastatel. 2010. aastaks oli iga üle 15-aastasest 1000 elanikust 63,2% vähemalt keskharidus, sh 32% kutseharidus ja 17,2% kõrgharidus, 34,4% on põhiharidusega ja 0,6% pole omandanud isegi algharidust.[12] Linnastumine ja haridustaseme tõus on muutnud ka rahvastiku majandustegevust. 19. sajandi lõpus töötas 77% iseseisvat sissetulekut teenivatest elanikest põllumajanduses, 5% tegeles tööstustes, 1,5% tegeles kaubandusega, 1,2% töötas (kauba või reisija) transpordis ja 1,2% oli riigi-, ühiskondlikus või seisuslikus teenistuses. 2002. aasta rahvaloenduse tulemuste kohaselt töötas 15-64-aastastest elanikest 13,2% põllumajanduses, 27% töötas kaevandustes ja tööstuses, 22,3% tagasid elanikkonnale sotsiaalteenuseid (haridus, tervishoid, kommunaalteenused), 11% tegelevad kaubanduse ja majapidamisteenindusega, 8% töötavad ehituses, 7,3% transpordi ja side valdkonnas ning 4,5% töötas riigihalduses ja sotsiaalkindlustuses.[18]

Baškortostani rahvastik (nagu Volga föderaalringkonna rahvastik üleüldse) on suhteliselt mobiilne. Soodsad majandusolud ja turvaline keskkond on teinud piirkonna atraktiivseks nii teistele Venemaa regioonidele kui ka välistöölistele, peamiselt SRÜ riikidest. Perioodil 2013–2019 töötas Baškortostani 125 900–170 500 välisriigi kodanikku, (neist 2013. aastal 2/3 Usbekistanist), mis on üks kõrgemaid arvusid Venemaal (tihti kolmas Moskva ja Peterburi järel). See-eest ei plaani enamik (82%) välistöölistest end Baškortostaniga pikemalt siduda ja on seal töökoha pärast.[21] Migratsioonitrendina jätkub maalt linna kolimine ning pendelränne maalt linna, mida põhjustavad märgatavalt kehvemad elutingimused ja kehvem haridus maal.[19] Seetõttu kolivad paljud 15-19 aastased noored linna, kes ei koli pärast hariduse omandamist enam tagasi maale pikaks ajaks elama. Sellele lisaks on suurerenud väljaränne, paljud neist kolivad Tjumeni piirkonda. Eriti palju kolivad välja kõrge tööpuuduse käes vaevlev vabariigi kõrgharitud elanikkond. 2017. aastal rändas Baškortostanist välja peaaegu 29 tuhat kõrgharitud elanikku.[12][20]

 
Enamusrahvused Baškortostanis (2010)
Baškortostani rahvaarv ja rahvuslik koosseis 1926–2021[18]
Rahvus 1926 1939 1959 1970 1979 1989 2002 2010[22][23] 2021[24]
Arv % Arv % Arv % Arv % Arv % Arv % Arv % Arv % Arv %
Baškiirid 625 845 23.5% 671 188 21.2% 737 744 22.1% 892 248 23.4% 935 880 24.3% 863 808 21.9% 1 221 302 29.8% 1 172 287 29.5% 1 268 806 31.5%
Venelased 1 064 707 39.9% 1 281 347 40.6% 1 418 147 42.4% 1 546 304 40.5% 1 547 893 40.3% 1 548 291 39.3% 1 490 715 36.3% 1 432 906 36.1% 1 509 246 37.5%
Tatarlased 461 871 17.3% 777 230 24.6% 768 566 23.0% 944 505 24.7% 940 436 24.5% 1 120 702 28.4% 990 702 24.1% 1 009 295 25.4% 974 533 24.2%
Marid 79 298 3.0% 90 163 2.9% 93 902 2.8% 109 638 2.9% 106 793 2.8% 105 768 2.7% 105 829 2.6% 103 658 2.6% 84 988 2.1%
Tšuvašid 84 886 3.2% 106 892 3.4% 109 970 3.3% 126 638 3.3% 122 344 3.2% 118 509 3.0% 117 317 2.9% 107 450 2.7% 79 950 2.0%
Mordvalased 49 813 1,9% 57 826 1,8% 43 582 1,3% 40 745 1,1% 35 900 0,9% 31 923 0,8% 26 020 0,6% 20 300 0,5% 10 970 0,3%
Udmurdid 23 256 0.9% 25 103 0.8% 25 388 0.8% 27 918 0.7% 25 906 0.7% 23 696 0.6% 22 625 0.6% 21 477 0.5% 17 149 0.4%
Ukrainlased 76 710 2.9% 99 289 3.1% 83 594 2.5% 76 005 2.0% 75 571 2.0% 74 990 1.9% 55 249 1.3% 39 875 1.0% 14 876 0.4%
Valgevenelased 18 281 0,6% 23 761 0,8% 20 792 0,6% 17 985 0,5% 17 393 0,5% 17 038 0,4% 17 117 0,4% 11 680 0,3% 3753 0,1%
Eestlased 1190 0,0% 1302 0,0% 762 0,0% 570 0,0% 514 0,0% 447 0,0% 301 0,0% 219 0,0% 81 0,0%
Teised 179 979 6,8% 24 868 0,8% 33 842 1,0% 32 370 0,8% 35 650 0,9% 37 941 1,0% 57 159 1,3% 153 145 3,8% 127 071 3,1%
Kokku 2 665 836 100% 3 158 969 100% 3 336 289 100% 3 814 926 100% 3 844 280 100% 3 943 113 100% 4 104 336 100% 4 072 292 100% 4 091 423 100%

Rahvuslik koosseisRedigeeri

Baškortostani kolm suurimat rahvust on venelased (37,5%), baškiirid (31,5%) ja tatarlased (24,2%). Baškiirid ja tatarlased on mõlemad turgi keeli kõnelevad rahvad, kelle keeled ei erine teineteisest väga suurel määral. Mõlemad rahvad saavad aru teise keelest ilma keelt ennast õppimata. Samuti on mõlema rahva enesemääramine vabariigis olnud läbi ajaloo voolav ning sõltuv poliitilistest oludest. Nõukogude ajani ei olnud turgi keeli rääkinud rahvate piirid paigas ja "baškiir" võis tähendada nii rahvuslikku kui ka seisuslikku kuuluvust. Selle näiteks on baškiiri ja tatarlaste osakaalu suur kõikumine perioodil 1897–1989, kus hinnanguliselt vähemalt 47% turgikeelsest rahvastikust muutis oma rahvuslikku enesemääratlust vähemalt korra. Perioodil 1897–1939 kukkus baškiiride osakaal 40% juurest 20% juurde, tatarlaste osakaal tõusis 11% juurest 25% peale. Hilisemal Nõukogude ajal enesemääratlus küll laias plaanis stabiliseerus, kuigi kohati jätkusid väikesearvulised ümbermääratlemised. Kõige suurem enesemääratluse muutus on toimunud Tatarstaniga piirnevas Loode-Baškortostanis, kus suur osa kohalikest peab end tänapäeval tatarlasteks. Voolavuse tõttu peab märgatav osa (umbes 20%) baškiiridest oma emakeeleks tatari keelt.[9][25] Nii tatarlased kui ka baškiirid on üritanud vabariigis oma mõju suurendada: tatarlased on teinud katseid lisada tatari keel Baškiiria riigikeeleks, samas kui baškiirid on üritanud tatarlasi ümber harida baškiirideks.[14][26] Baškortostani piirid ei kaasa kõiki baškiire, 1989. aasta rahvaloenduse järgi elas vaid 64,21% baškiiridest Baškiirias.[13]

Baškiirias elavad venelased oskavad tavaliselt vaid vene keelt. Vaid 0,25% vabariigi venelastest oskas vähemalt algelisel tasemel rääkida baškiiri või tatari keeles.[9] Esimesed venelased saabusid Baškortostani aladele pärast Kaasani khaaniriigi langemist 16. sajandil põhja ja lääne poolt. Koos venelaste saabumisega hakkasid baškiiri kultuuri mõjutama ka vene keele ja õigeusu mõjud.[27]

Soome-ugri rahvad on elanud Baškiiria aladel vähemalt sama kaua kui baškiirid. Siiski suurenes soomeugrilaste osakaal 16. sajandil, mil piirkonda pagesid mitmed rahvakillud Vene õigeusu kiriku, sõja või maksude eest. Neist arvukaim on mari kogukond, keda kokku on ligikaudu 100 000. Arvukuse poolest suurimad maride kogukonnad elavad Baškiiria põhja- ja läänepoolsetel aladel, kuid suurim mõju baškiiridele on olnud idamaridel ning mitmed baškiiri kronoloogiad sisaldavad mari päritolu baškiiri klannides.[27] Baškiirias oli õigeusu kirikul väiksem mõju, mistõttu on Baškortostani maridel säilinud paremini nende põline usund.[28]

Baškortostani udmurdid liikusid Kama jõest itta tänapäevastele aladele 16. sajandist alates. Peamisteks migratsiooni põhjusteks oli samuti oma usu säilitamine ja maksudest pääsemine. Sarnaselt maridega on Baškiiria udmurditel säilinud oluliselt paremini nende pühapaigad, põline animistlik usund ning võrreldes Udmurtia udmurtidega on paremini säilinud ka keel. Udmurte on Baškortostanid umbes 20 000 ja nad on koondunud peamiselt Tatõšlõ rajooni. Tegemist on udmurtide suurima kogukonnaga väljaspool Udmurtiat, kus on tekkinud omad kirjanikud ja säilinud omakeelsus.[28][29]

19. sajandi teisel poolel pakkusid Vene võimud Baškorostanis vaba maad uusasunikele, mistõttu kolisid mitmete rahvaste (sakslased, poolakad, juudid, lätlased, ukrainlased, eestlased) killud Baškiiriasse. Enamus rahvuseid moodustasid kogukonnad, kus elati tihedalt koos edasi oma keelt kasutades.[27] Eestlaste kogukonnad moodustusid peamiselt Belebei, Birski, Janauli, Sterlibaševo ja Alšejevski rajoonides. 1897. aastal elas Baškortostani aladel 617 eestlast, 1939. aastal 1302 eestlast. Väliseestlased säilitasid oma usu, keele ja abiellusid peamiselt omakeskis. Põlismaistamise ajal said kuni 1939. aastani eestlased õppida ka omas keeles. Stalini terrori ajal mitmed eestlased hukkusid või nad küüditati, allesjäänud eestlased asusid oma rahvust varjama. 1970. aastatest Nõukogude Liidu lagunemiseni toimus väliseestlaste järkjärguline Eestisse naasmine. Väliseesti küladest Baškortostanis on tuntuimad näited eestlaste samanimeline asundus Abdrezjaki küla lähedal, Davlekanovo rajoonis asuv Säde ja Alšejevski rajoonis asuv Linda küla.[30][31]

AjaluguRedigeeri

Vana aegRedigeeri

Vanimad jäljed inimtegevusest Baškiiria aladel pärinevad paleoliitikumist 200 000–100 000 aasta eest Karabalõktõ järve äärest Urta-Tube muinasasulast. 40 000–20 000 aastat tagasi asustasid esimesed inimesed ka kogu ülejäänud Uurali piirkonna. Tegeleti jahipidamise, koriluse ja kalapüügiga. Kiviajal oli Baškortostani aladel matriarhaat, mil naistel oli tugev võim ühiskonnas. Tollasest perioodist pärinevad ka Kapova koopa maalingud, mis oli tollal pühapaigaks. Mesoliitikumi ajal muutus Uurali piirkonna kliima pehmemaks, taanduvad liustikud jätsid endast Baškortostani palju järvi. Seetõttu asendusid mammutid ja ninasarvikud piirkonnas jäneste ja põtradega ning inimesed õppisid võtsid kiiremate ja kergemate loomade jahtimiseks kasutusele uued tööriistad. Neoliitikumi ajal õppisid inimesed kivisid lihvima, puurima ja lõikama, savi kasutama ning põldu harima, millega kaasnes rahvastiku kasv. Neoliitikumis asendas matriarhaadi patriarhaat, sest meeste kanda jäi suures osas põlluharimine.[32]

Pronksiajal (3000–2000 eKr) olid põliselanike peamisteks tegevusaladeks karjakasvatus ja põlluharimine, mida õpiti viljakuse tõstmiseks veega üle ujutama. Kuna Baškortostani aladel oli vasemaak lihtsasti ligipääsetav, kujunes piirkond üheks vase töötlemise keskuseks ja ka Baškiiria alad olid kaasatud Andronovo kultuuri. Sellel ajal arenes välja sotsiaalne kihistatus, rikkaid maeti väärisvaradega suurematesse haudadesse, tegeleti keraamika, kudumise ja luutööga.ning hakati hobuseid kasutama. Rikastumisega kaasnes ka vajadus end kaitsa vaenlaste eest, mistõttu tekkisid sellel ajal kindluslinnad, millest tuntuim on muistne linn Arkaim. Tegemist on teadaolevalt vanimate linnadega Venemaa aladel.[32][33]

10.–9. sajandil e.m.a. õppisid Baškiiria elanikud töötlema rauda ja karjakasvatus muutus sedavõrd tootvaks, et kohalikel oli kasulik loobuda alalisest elupaigast ja üle minna nomaadi eluviisile. Seetõttu läksid kohalikud üle rändkarjakasvatusele ja liikusid terve aasta ringi, olles kontaktis ülejäänud stepialade rahvastega. Vana rauaaja jooksul oli Baškortostan sakade kultuuriruumiga ja vanimad piirkonna nimed, näiteks Isseti jõgi, arvatakse pärinevat sakadelt. Samuti on sakad maha jätnud kuni 18 meetri kõrgused kurgaanid, millesse on maetud ajaloolised aadlikud või valitsejad.[32]

Esimese aastatuhande esimesel poolel pKr hõivasid piirkonna hunnid, kelle vallutusretked läände sundisid paljud põhjapoole mägedesse pagema. Vallutustega suure rahvasterände põhjustanud hunnid rajasid piirkonnas mitmed nomaadiriigid, kus valitsesid kohalike elanike üle. Lisaks piirkonnas paigal elavatele soomeugri Ananjino kultuuri elanikele ja sakadele arvatakse, et rahvasterände perioodil jõudsid 5. sajandist Baškiiria aladele ka esimesed rändavad turgi keele rääkijad, kellest kujunesid hilisematel sajanditel baškiirid. Tollasest kohalike tavades on jälgi nii turgi kui ka iraani kultuuri mõjudest, eriti zoroastrismi mõjudest.[32][34]

KeskaegRedigeeri

Pärast hunnide võimu lagunemist haarasid piirkonnas võimu turgid ja 6. sajandi keskpaigaks oli Göktürki kaganaat kindlustanud oma mõju ka Baškortostani aladel. Khaaniriigi lagunemise järel püsis Baškiiria Lääne-Göktürgi kaganaadi mõjuväljas. Sellest ajast pärinevad esimesed kirjalikud allikad piirkonna turgi rahvaste kohta. 13. sajandini jätkus turgi rahvaste põhja rändamine. Baškortostani saabunud kultuure tuntakse Turbasli, Tasmola ja Kušnarenkovo kultuuridena ja tegemist oli tõenäoliselt turgi kultuurist mõjutatud sakkidega, kes tõenäoliselt pärinesid tänapäeva Kasahstani aladelt. Erinevalt põlisrahvastest (välja arvatud Ananjino kultuuri elanikud) jäid uued tulijad kiiresti paikseks ja rajasid piirkonnas kindluseid ja asulaid. Lääne-Baškortostanis oli valdav soomeurgi päritolu Bahmutino kultuur, mis uute rahvaste saabumisel alguses sattus konflikti rändrahvastega, kuid sajandite jooksul rahvaste läbikäimine paranes ning järkjärgult sulandus Bahmutino kultuur saabunud turgi kultuuriruumi. Kogu piirkonna rahvas osalesid maailmakaubanduses, millele viitavad Baškortostanist leitud Bütsantsi mündid ja kohalikud müüsid lõunasse karusnahka ja mett.[32]

9. ja 10. sajandi allikates mainitakse araabia kirjalikes allikates piirkonda esmakordselt Baškiiriana. Baškiirid elasid tollal klannides, liikudes karja kasvatades ringi. Lisaks rändkarjakasvatusele tegelesid nad ka jahinduse, kalapüügi ja metsikute mesilasperede pidamisega ning mõned baškiirid asusid naaberrahvaste mõjul ka põldu pidama. 16. sajandiks talvitusid külmade ilmade tõttu baškiirid asulates. Kuni 10. sajandini järgisid baškiirid turgi rahvaste põlisusku tengrisimi, kuid 10. sajandist hakkas Bolgarist Baškortostani jõudma ka islam.[27][33][35]

10.–13. sajandil olid baškiirid allutatud islamiusku Volga-Bulgaaria võimu alla, mis soosis islami levikut piirkonnas veelgi. Kuigi mõned baškiiri klannid suutsid end kehtestada piisavalt, et osavad juhid kuulutasid end khaanideks, ei tekkinud eraldiseisvat baškiiri riiki. Batu-khaani juhtimisel vallutasid mongolid 13. sajandi alguses kogu Baškortostani ja Mongoli impeeriumi lagunemise järel jäid baškiirid Kuldhordi koosseisu. Pärast islami Kuldhordi riigiusuks kuulutamist hakkas islam Baškiirias tõsisemalt levima ning baškiiri kultuur võttis tänapäevasema kuju. Kuldhordi lagunemise järel 13. sajandi lõpupoole jäid baškiirid kolme khaaniriigi vahel jagatuks: Kaasan kontrollis Lääne-Baškiiriat, Siber Ida-Baškiiriat ja Nogai Lõuna-Baškiiriat.[27][33][35]

UusaegRedigeeri

1552. aastal vallutas Venemaa Kaasani ja khaaniriigi endised piirimaad, sealhulgas ka baškiiride alad, jäid keskvõimuta. Nogai katsed baškiire vallutada soosis baškiire siiski venelastelt abi otsima ja samal aastal läks juba esimene baškiiri delegatsioon Moskvasse, otsides kaitset Nogai vastu. Moskva tõlgendas kaitse otsimist baškiiride alistumist Vene ülemvõimule. 1557. aastaks olid ka mitmed teised baškiiri klannid (nii Kaasani kui ka Nogai klannid) vandunud esimese delegatsiooni eeskujul Moskvale truudust. Baškiiria sai Vene ülemvõimu alla ühendatud 16. sajandi lõpus, kui Moskva vallutas ka Siberi khaaniriigi.[36] Venemaaga suurel määral veretult liitmine garanteeris piirkonnale keskmisest suurema autonoomia. Sõna "baškiir" hakkas tähendama ka staatust, "maaomanikku".[27]

1574. aastal rajatud Ufa linn kujunes venelaste kindluseks piirkonnas ja tähistas ka venelaste Baškortostani asualade loomise algust. Juba 16. sajandist raputasid regiooni mitmed baškiiride ülestõusud Vene võimu alt vabanemiseks, mis küll kõik alla suruti.[13] 18. sajandil tegid venelased katsed baškiire õigeusku pöörata, kuid katsed lõppesid suurte rahvaülestõusudega, mistõttu sajandi lõpus loobus Venemaa usupööramisest. Lõpptulemusena ristimiskatsed kinnistasid baškiiridele islamiusku, kuigi sellest hoolimata ei järginud nad väga tugevalt islamiseaduseid. Baškortostan oli suurte rahutuste keskuseks nii segaduste ajal kui ka Pugatšovi ülestõusu ajal.[35][36]

Katariina II lubas Ufasse ehitada mošeesid ja soosis islami säilimist piirkonnas, mistõttu Ufa kujunes 19. sajandi Venemaa üheks islami keskuseks. Samas jätkus piirkonda sisseränne: 18. sajandil kolisid Baškortostani venelased raua- ja vasekaevandustesse tööle, 19. sajandil kolisid venelased (ja teised rahvakillud) piirkonda lootuses saada uut maad, tööd tehastes või Stolõpini reformide tulemusena. Islamikeskuseks kujunenud Ufa kubermang, mis laias plaanis hõlmas tänapäeva Baškiiriat, oli ka sihtkohaks tatarlastele.[27][35] Demograafiliste muutuste tõttu jäid 19. sajandil baškiirid oma kodumaal vähemusse.[13]

Baškiiri ANSVRedigeeri

Veebruarirevolutsioon 1917. aastal võimaldas baškiiridel avalikult taotleda autonoomiat. Juulis-augustis 1917. aastal toimusid kaks baškiiri kurultaid Orenburgis ja Ufas: esimesel kurultail valiti Baškiiri Kesk-Šuro (ehk Baškiiri nõukogu), mille etteotsa sai Zeki Velidi Togan ning teisel kurultail võeti vastu otsus Baškiiria autonoomia moodustamiseks. ka Pärast oktoobrirevolutsiooni kuulutas Šuro 17. novembril 1917 Orenburgi, Ufa, Samara ja Permi kubermangude Baškiiri alad autonoomseks Baškiiri Vabariigiks. 8. detsembril 1917 toimus Orenburgis ülebaškiirimaaline kurultai, mis kinnitas Baškiiria loomise ja volitas valitsust looma Baškiiri rahvusarmee.[6] Samaaegselt tegutsesid Baškiirias moslemite regionaalse liitautonoomia rajamist soovinud liikumine ning üks liikumise juhtidest Iljas Alkin kuulutas 1. märtsil 1918 Ufas välja Idel-Uurali vabariigi.[37]

Baškiiri väeosad võitlesid Venemaa kodusõjas kõigepealt valgete poolel, kuid Koltšakiga konflikti sattudes sõlmis Baškiiri valitsus kokkuleppe Leniniga autonoomse Baškiiri Vabariigi moodustamiseks. 1919. aastal sõlmitud kokkulepe andis baškiiridele laialdase autonoomia nii sise- kui ka välispoliitiliste küsimuste lahendamisel ja säilitas Baškiiri armee. Baškiiria oli ainus autonoomne nõukogude sotsialistlik vabariik, mis sõlmis autonoomialepingu Moskvaga kahepoolse lepingu teel – ülejäänud Nõukogude Liidu autonoomsed vabariigid loodi Moskvas. Seetõttu oli Baškiiri ANSV-l alguses ka suurem autonoomia.[6]

Siiski asus 1920. aastate jooksul Moskva võimu tsentraliseerima ja järk-järgult kaotas BANSV oma õigused ning eripärad.[6] Baškiiride autonoomia kaotusele aitasid kaasa vene vähemus liiduvabariigis, kes ei olnud huvitatud baškiiride suurest mõjust piirkonnas. Nähes, et neil on vähe otsustusõigust vabariigis, otsustasid baškiirid 1920. aasta juunis lahkuda Baškiiri ANSV juhtivatest organitest ja asusid Nõukogude võimu vastu tegutsema, kuid see tegi baškiiride olukorra veelgi keerulisemaks, sest vabariigis said võimule venelased. 1921–1922 Venemaa näljahäda ja 1930. aastatel järgnenud stalinlikud repressioonid hävitasid baškiiri eliidi ja vähendasid baškiiride arvukust.[13][38]

Teise maailmasõja ajal oli Baškortostan üheks evakueeritud tehaste ja pagulaste populaarsemaks sihtkohaks. Umbes 100 tehast ja 278 000 pagulast oli sõja-aastatel Baškortostani aladel. Kokku käis umbes 700 000 Baškiiri ANSV aladelt pärit sõdurit rindel. Sõja-aastatel hakati suuremamahuliselt naftat Baškiirias tootma.[34] Teiste seas viidi pärast Eesti okupeerimist Baškiiriasse Ufaasse endine president Konstantin Päts tema perega. Kui nad esialgu elasid luksuslikku elu, siis pärast Saksamaa sissetungi Nõukogude Liitu arreteeriti ta süüdistatuna spionaažis ja saadeti Moskvasse.[39][40][41]

Baškortostani VabariikRedigeeri

Mihhail Gorbatšovi poolt algatatud glasnosti ja perestroika soosis Baškiiri rahva rahvusliku identiteedi taaselustamist. 1990. aasta märtsis toimusid esimesed mitmeparteilised valimised, kus valiti liikmed Baškiiri ANSV Ülemnõukokku. Valimistel oli tugev konkurents parlamendi esimehe ja hiljem presidendi ametikohtadele ning need võitis Murtaza Rahimov. 1990. aasta oktoobris võeti vastu Baškiiria suveräänsusdeklaratsioon. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist kuulutas Baškortostani Vabariik end suveräänseks riigiks ning oli valmis Venemaa koosseisu jääma võimujagamislepingu alusel. Baškortostani põhiseadus võeti vastu 24. detsembril 1993 ja võimujagamisleping Baškortostani ja Venemaa Föderatsiooni vahel allkirjastati 3. augustil 1994.[6]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. ↑ https://www.gks.ru/storage/mediabank/PrPopul2021.xls
  2. ↑ "Kohanimevalimik". Eesti õigekeelsussõnaraamat 2018 (PDF). EKI. 2018. Lk 1165.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 "КОНСТИТУЦИЯ РЕСПУБЛИКИ БАШКОРТОСТАН от 24 декабря 1993 года N ВС-22/15". Кодекс. Vaadatud 09.05.2023.
  4. ↑ Sharafutdinova, Gulnaz (2015). "Elite Management in Electoral Authoritarian Regimes: A View From Bashkortostan and Tatarstan". Central Asian Affairs (2): 117–139.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 "Республика Башкортостан". ФедералПресс. Vaadatud 14.05.2023.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Ilishev, Ildus G. (1998). "Russian federalism: Political, legal, and ethnolingual aspects—a view from the republic of Bashkortostan". The Journal of Nationalism and Ethnicity (inglise). Nationalities Papers. 26 (4): 723–759. DOI:10.1080/00905999808408597.
  7. ↑ "Андрей Назаров: «В 2022 году на развитие сферы образования было направлено порядка 91 млрд рублей»". Дружба. 04.04.2023.
  8. ↑ "Bashkir State University". Baškiiri Riiklik Ülikool. Vaadatud 24.05.2023.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 Graney, Katherine E. (juuni 1999). "Education Reform in Tatarstan and Bashkortostan: Sovereignty Projects in Post-Soviet Russia". Europe-Asia Studies. 51 (4): 611–632.
  10. ↑ 10,0 10,1 Zamyatin, Konstantin (2012). "The Education Reform in Russia and its Impact on Teaching of the Minority Languages: An Effect of Nation-Building?". Journal on Ethnopolitics and Minority Issues in Europe. 11 (1): 17–47.
  11. ↑ "Система образования в Башкирии: что сделано и что предстоит". Альшеевские вести. 31.03.2023.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 Kuznetsova, Alfiya; Yapparova, Dilara (2019). "Education Development Tendencies in the Region (Based on Bashkortostan Republic Materials)". Advances in Social Science, Education and Humanities Research. 392: 381–386.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 13,5 Yagmur, K; Kroon, S (2003). "Ethnolinguistic vitality perceptions and language revitalisation in Bashkortostan". Journal of Multilingual and Multicultural Development. 24 (4): 319–336.
  14. ↑ 14,0 14,1 Gorenburg, Dmitry (1999). "Identity change in Bashkortostan: Tatars into Bashkirs and back". Ethnic and Racial Studies. 22 (3): 554–580.
  15. ↑ Arutyunova, Ekaterina; Zamyatin, Konstantin (2021). "An Ethnolinguistic conflict on the compulsory learning of the state languages in the republics of Russia: policies and discourses". The International Journal of Human Rights. 25 (5): 832–852. DOI:10.1080/13642987.2020.1804368.
  16. ↑ "ЗАКОН РЕСПУБЛИКИ БАШКОРТОСТАН от 20 апреля 2005 года N 178-з: Об административно-территориальном устройстве Республики Башкортостан". Кодекс. 2019. Vaadatud 10.05.2023.
  17. ↑ "Общая информация о Республике Башкортостан". Уфимский университет. Vaadatud 09.05.2023.
  18. ↑ 18,0 18,1 18,2 18,3 "ОСНОВНЫЕ ИТОГИ ПЕРЕПИСЕЙ НАСЕЛЕНИЯ В РЕСПУБЛИКЕ БАШКОРТОСТАН" (PDF). Venemaa föderaalne statistikaamet.
  19. ↑ 19,0 19,1 Akhmetova, Guldar (2021). "The impact of shift migration on the intra-family life of residents of villages and small towns in Russia. On the example of the Republic of Bashkortostan". A woman in Russian society (1): 68–82. DOI:10.21064/WINRS.2021.1.6.
  20. ↑ 20,0 20,1 Khusnutdinova, Lyailya; Nazarova, Zagida (2020). "Public opinion of the host country on migrants and their problems" (PDF). Web of Conferences (208): 2–7.
  21. ↑ Nigmatullina, Tanzilya (2015). "Migration Processes in the Municipal Divisions of the Republic of Bashkortostan". Asian Social Science. 11 (24): 177–184.
  22. ↑ "Информационные материалы об окончательных итогах Всероссийской переписи населения 2010 года". Venemaa föderaalne statistikaamet.
  23. ↑ Sadikov, R.R. (21.02.2020). "Эстонцы". Региональный интерактивный энциклопедический портал «Башкортостан». Vaadatud 21.05.2023.
  24. ↑ "Национальный состав населения". Venemaa föderaalne statistikaamet. Vaadatud 15.05.2023.
  25. ↑ Tomberg, Donald (01.10.2019). "Baskiirias udmurtide juures". Teater. Muusika. Kino. Lk-d 106–110.
  26. ↑ "Bashkirs". Minority Rights. Detsember 2020. Vaadatud 24.05.2023.
  27. ↑ 27,0 27,1 27,2 27,3 27,4 27,5 27,6 Steinwedel, Charles R. (09.05.2016). "Introduction: The People". Threads of Empire: Loyalty and Tsarist Authority in Bashkiria, 1552–1917 (inglise). Indiana University Press. Lk-d 11–15. ISBN 0253019265.
  28. ↑ 28,0 28,1 KOFF, INDREK (06.09.2019). "Soome-ugri sõnaseppade suurkogu Transilvaanias". Sirp.
  29. ↑ TOULOUZE, EVA; VALLIKIVI, LAUR (03.04.2020). "Pühapaikade eluring". Sirp.
  30. ↑ VELMEZOVA, EKATERINA (08.05.2020). "Saatuste ristumine ridade vahel". Sirp.
  31. ↑ КОЛПАКОВ, ДМИТРИЙ (26.11.2014). "Далеко ли до Таллина". MKRU Ufa.
  32. ↑ 32,0 32,1 32,2 32,3 32,4 Акманова, И . Г., toim (2005). ИСТОРИЯ БАШКОРТОСТАНА: С древнейших времен до конца X I X века (vene). Ufa: Китап. Lk-d 5–29. ISBN 5-295-03503-4.
  33. ↑ 33,0 33,1 33,2 Prochorov, Aleksandr M., toim (1979). "Bashkir Autonomous Soviet Socialist Republic". The Great Soviet Encyclopedia (inglise) (Kolmas, tõlge trükk). Macmillan.
  34. ↑ 34,0 34,1 "Историческая справка о Республике Башкортостан". Башҡортостан Республикаһы Дәүләт Йыйылышы — Ҡоролтай. Vaadatud 01.06.2023.
  35. ↑ 35,0 35,1 35,2 35,3 Filatov, Sergei (1997). "Religion, power and nationhood in Sovereign Bashkortostan". Religion, State and Society. 25 (3): 267–280. DOI:10.1080/09637499708431787.
  36. ↑ 36,0 36,1 Donnelly, Alton S. (1968). The Russian Conquest of Bashkiria, 1552-1740: A Case Study in Imperialism (inglise). Yale University Press.
  37. ↑ Leete, Art (29.09.2018). "Hämaruse rahvad – Idel-Uurali lõimitud utoopia". Sirp.
  38. ↑ Carr, E. H. (1957). "Some notes on Soviet Bashkiria". Soviet Studies. 8 (3): 217–235. DOI:10.1080/09668135708410065.
  39. ↑ Remsu, Olev (28.08.2020). "Kuidas toimus Konstantin Pätsi töötlemine ja jälitamine?". Postimees.
  40. ↑ Ruussaar, Anne (01.03.2023). "Vastuoluline Päts. Meie riigivanema lugu II". Postimees 60+. Lk 6.
  41. ↑ Uring, Priit (10.08.2021). "Priit Uring: kas Päts ja Laidoner küüditati?". ERR.

VälislingidRedigeeri

  Baškortostan – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Baškortostan&oldid=6412561"