Mäemarid
Mäemarid (mõnikord kasutatud ka Mägi-Mari) on soome-ugri rahvaste hulka kuuluva mari rahva hõimurühm, kes elab peamiselt Mari El Vabariigi lääneosas Volga jõe kaldal Mäemari rajoonis ning Nižni Novgorodi oblastis. Enamik mäemarisid räägib mäemari keelt. Nimetuse on nad saanud Volga-äärse künkliku maastiku järgi, kus nad peamiselt elavad.[1]
 Mäemari lipp | |
 Mäemari rahvaansambel | |
| Rahvaarv | |
|---|---|
| 14 077 | |
| Märkimisväärse rahvaarvuga piirkonnad | |
 Venemaa | |
 Marimaa | 13 953 |
 Tšuvaššia | 30 |
 Nižni Novgorodi oblast | 22 |
 Moskva | 11 |
Rahvastik muuda
Rahvaarv muuda
Mäemaride arvukus on alati olnud oluliselt väiksem kui nende niidumaridest hõimukaaslaste arv. Kui niidumari keele kõnelejaid on umbes 460 000, siis mäemaride arv on kukkunud 36 000 pealt 1989. aasta rahvaloendusel 18 515 peale 2002. aasta loenduseks, samas 2010. aastaks oli rahva arv tõusnud taas 23 559 peale. Üheks põhjuseks võib olla mäemari rahvusliku identiteedi tugevnemine ning asjaolu, et mäemarid on olnud Mari Eli Vabariigis kaalukatel ametikohtadel. Seevastu mäemari keele valdajate arv on püsivalt vähenenud. Põhjus võib olla selles, et on kadumas kakskeelsus – siiani oskasid paljud niidumarid ka mäemari keelt.[1][2] Siiski on mäemaride arv languses ja 2021. aasta rahvaloendusel märkis 14 077 inimest ennast mäemariks.[3]
Emakeel muuda
Mäemari keelt õpetatakse Mäemari ja Kilemarõ rajooni koolides. Maakoolid ja lasteaiad on valdavalt marikeelsed, sest 86,8% rajooni elanikest moodustavad marid. Siiski õpib enamik noori juba maast-madalast selgeks vene keele. Seetõttu oskavad ka puhastes mari külades juba kolme-nelja aastased marid soravalt vene keelt. Urbanisatsiooni tõttu on viimase kolmekümne aasta jooksul rajooni elanikkond vähenenud poole võrra. Paljud mäemarid elavad nüüd Nižni Novgorodis, Moskvas ja Tšeboksarõs. Nižni Novgorodi oblastis elavatele mäemari lastele emakeelt ei õpetata. Geograafilise asendi tõttu kohtab mäemaride seas palju suuremat vene mõju kui niidumaride seas. Vene mõju ja võimude poolt ajalooliselt peale sunnitud õigeusk on mäemaride traditsioone nõrgestanud: vanad traditsioonid on kadumas, keel venestumas ja enam ei kohta avalikus kohas rahvariietes mäemarisid. Hoolimata nii vene ja tšuvaši keele mõjutustest peetakse mäemari keelt eesti ja soome keelele lähedasemaks niidumari omast.[1][2]
Mingil määral on tunda teatavat rivaliteeti niidu- ja mäemaride vahel. Kohati on konflikti tekitanud asjaolu, et Mäemari rajooni võetakse kui üht Mari Eli neljateistkümnest rajoonist, millega kaasneb teatav ebaõiglus mäemaride suhtes. Samuti teravdas pikka aega vastuolusid mäemaride halb keelesituatsioon – nende keelt ei tahetud eraldi riigikeelena ära märkida.[1]
Ajalugu muuda
Vanaajast mongolite ülemvõimuni muuda
Mäemarid on erinevatel hinnangutel elanud Marimaal kuni viimased 8000 aastat, sest siiani ei ole leitud jälgi järsust rahvastiku muudatusest. Mari keele jagunemine kahte peamisesse murderühma – niidumari idas ja mäemari läänes, võib ulatuda tagasi uuema kiviaja kultuurideni. Raua kasutamine levis Marimaale 2500 aasta eest, samuti loomakasvatus ja põllundus.[4]
Umbes 10. sajandil sattusid marid Volga Bulgaaria mõju alla ning rahvastik segunes ulatuslikult. Mäemari alad olid ainukesed Volgast lõuna pool asetsevad alad, kus kohalik rahvas ei võtnud üle bulgaari keelt (tänapäevase tšuvaši keele eelkäija). Esmakordselt tungisid venelased mari maadele 12. sajandi lõpupoole. Vladimir-Suzdali vürstiriik vallutas vähehaaval Volga ülemjooksu oru kuni Vütla (Vetluga) suudmeni Ida-Marimaal. Kahe võõrvõimu vahele jäänud hõimud katsusid oma sõltumatust säilitada, hoolimata Bulgaari või Vene valitsejate vormilistest omandinõudlustest.[4]
Mongoli-tatari ülemvõim muuda
Mongoli sissetung 1236. aasta paiku alistas marid ja tema naaberrahvad. millest pikapeale koordus tatarikeskne Kuldhord ja 1443. aastaks Kaasani khaaniriik. Kuldhordi survel liikusid paljud bulgaarid põhja poole, enne kui nad tatari uustulnukatesse sulanesid, seeläbi kasvas bulgaari mõju mari kultuurile ja mari keelepiir taandus veelgi. Tatari ülikud jätsid mari ühiskondliku ja kultuurilise koetise üldiselt rahule. Islamit peale ei surutud. Marisid haldasid nende endi kohalikud vanemad või vürstid, kelle ülesandeks oli tatari ülemuste jaoks andamit koguda. Mari vürstid ja nende asemikud loeti Kaasani aadlike hulka ja mõned neist olid andamikohustusest vabastatud.[4]
Ajapikku murenes Kaasanis valitsevate tatarlaste sõjaline valmidus ja halduse otsustavus. Alates 1460. aastast läks suur osa khaaniriigi kaitsest maride kätte. Kui marid 1524. aasta Tšalõmi lahingus hävitasid vene laevastiku Volgal, tõi see kaasa venelaste röövkäigud. Enamik marisid oli vormiliselt Kaasani ülemvalitsuse all, ent tegelikult vabad. Keeleerinevused nõrgestasid mäemaride koostööd niidumaridega. Vassilgradi asutamine Sura suudmes 1523. aastal avas mäemaride piirkonna Venemaa sissetungi ohule. Mäemaride vürst Akpars käis 1546. aastal Moskvas ja nõustus koos moskvalastega koos sõjaretkele minema, millega mäemarid muutusid Moskva Suurvürstiriigi vasalliks. Akpars on praegugi enamiku maride jaoks rahvuskangelane. Venelaste lõplik rünnak Kaasani vastu toimus 1552. aastal. Võitluses niidumaridega kasutas Ivan Julm ka mäemaride vägesid. Enamik niidumarisid jäi kibeda lõpuni Kaasani tatarlaste poolele ja niidumaride võitlus Moskva vürstiriigi vastu kestis üle kolmekümne aasta. Nende katsed linnale abi tuua tõid hävitust mari küladele, kuna Vene väesalgad rüüstasid ja põletasid Marimaad, hukates palju vange. 1551. aastal maabus maride kindluse Tšikma juures Ivan Julm, kuhu 1583. aastal asutatud Kozmodemjansk (mäemari Цикмä) kujuneks mäemari pealinnaks ja keskuseks. Linn nimetati pühakute Kuzma ja Demjanini järgi, sest Ivan oli kindluse juures nende nimepäeval.[1][4]
Venemaa Keisririigi aeg muuda
Vallutuse lõppedes oli Venemaa võim piirkonnas esialgu detsentraliseeritud ja Mari Eli aladel oli kohalik haldus edasi peamiselt mari vürstide käes. 17. sajandil moodustasid marid veel praktiliselt kõigis praeguse Mari Eli osades selge enamuse. Tatarlased moodustasid ehk viiendiku rahvastikust. Kompaktse asuala ja kohaliku eliidi püsimine võimaldasid maridel venelaste survele ägedalt vastu panna. Marid tõusid üles nii aastatel 1609–1611 kui ka 1615–1616, mäemarid liitusid ka 1670. aastal toiminud Stenka Razini kasakate suure ülestõusuga.[4]
18. sajandi alguses asus Vene Impeerium animistlikke tavasid rängalt maksustama ja marisid sõjaväkke sundima. 18. sajandi algul hakkasid marid oma põlismailt hajuma. 1740. aastatel asus Venemaa tugevalt marisid survestama ristiusku astuma. Eelneva sajandiga võrreldes muutusid ülestõusud harvemaks.[4]
.jpg)
Esimene marikeelne trükitud raamat ilmus teiste idapoolsete soomeugri keeltega võrreldes hilja. Selleks oli viletsasti tõlgitud mäemari murdes Uus Testament, mille kirjastas 1821. aastal Vene Piibliselts. Loodi esimesed üldkoolid, milles marid küll väga ei käinud, sest kardeti kooliga kaasnevat ristiusku. Võistluses animistlike tarkadega hakkasid aga Vene võimud tundma vajadust marikeelse kristliku kirjanduse ja kooliõpetuse järele. See suund võttis hoogu Nikolai Ilminski tegevusega, kelle seminar ja misjoniselts trükkisid 1867. aastal mäemari aabitsa.[4]
Nõukogude aeg muuda
1917. aasta veebruarirevolutsioonist peale tegid marid katseid autonoomiat saavutada. Konkureerima pidi tatarlastega, kes nägid mari alasid osana nende ajaloolisest alast. Pärast esmaseid konflikte saavutasid marid edu ja Tšeremissi autonoomne oblast loodi novembris 1920. Mari enamus autonoomses oblastis oli napp – 51,4% (1926. aastal). Mari ja vene keel kuulutati 1923. aastal riigikeelteks. 1936. aastal korraldati oblast ümber ja loodi Mari Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.[4]
1920. aastad – põlismaistamise (коренизация) aeg – oli mäemari kultuuri kuldne aeg. 1920. aastail asutati mäemari kirjastus, mäemari teater, Mäemari Pedagoogiline Ülikool ja lisaks oli mäemaridel autonoomia oma vabariigis. Passid anti välja mäemari keeles. Mari kirjastuse loomine 1925. aastal aitas suuresti kaasa kirjanduse ning ajakirjanduse arengule. Talurahva küüditamine 1929–1930 paistis marisid suhteliselt vähe tabavat. Mäemari keel sai nautida autonoomiat, kuigi tollane juhtiv mari keeleteadlane Valerian Vassiljev võitles üheainsa kirjakeele poolt.[5][4]
Kuldajastu kestis aastani 1937, pärast mida maride autonoomiat süstemaatiliselt vähendama hakati. 4.-5. augustil 1937 arreteerisid Nõukogude Vene võimud 164 mari kirjanikku, õpetajat, teadurit, kunstnikku ja arsti ja hukkasid nad. Kokku mõrvati üle 5000 mari, sealhulgas kõik need, kes olid pannud aluse mäemari kultuuri arengule. Üheks põhjuseks olevat, et mäemarid tahtsid luua oma vabariiki, mis ei tahtnud alluda Joškar-Olale.[5][4]
Pärast II maailmasõda tahtsid keeleteadlased kõigile maridele ühise kirjakeele luua. 1953. aasta keelekonverentsil kuulutati mäemari keel koolis sobimatuks. Mäemarisse saadeti niidumari õpikuid, kuid õpilased ei tahtnud kaht võõrkeelt (teine oli vene keel) ja protestisid. Otsus tühistati, kuid mäemari kirjandus oli ebasoosingust puudutatud: kuigi kirjanikke ja luuletajaid jagus, avaldati 1950. aastatel mäemari keeles väga vähe ilukirjandust. Mäemari kirjandust ilmus vaid ajalehtedes ja harvem raamatutes. Samuti piirati mari haridust: 1920. aastatel keskkoolini ulatunud marikeelset haridust hakati vähendama, kuni 1980ndate alguseks salliti mari õppekeelt ainult maakoolide kolmes esimeses klassis. Aastane raamatutoodang kahanes umbes 35 niidumari ja 15 mäemari raamatule ning brošüürile.[4][5]
1980ndail toimunud ühiskondlikud muutused mõjutasid oluliselt mäemari kultuurielu. Aastal 1990 toimus mari kirjanduses oluline sündmus: pea üle kuuekümne aasta hakkas mäemari keeles ilmuma kirjandusleht U Sem ('uus viis').[5]
Majandus muuda
Mäemari soodsad looduslikud tingimused ja majanduslik-geograafiline asend on eelduseks mäemaride suhtelisele jõukusele. Jõukuse aluseks on kõrgel tasemel põllumajandus, mis on olnud Venemaa statistikas tihti tipus.[1]
Kultuur muuda
Mari Eli vabariigis ilmub mäemari keeles nädalaleht Žerä, mille tiraaž on vaid veidi üle 2000 eksemplari ja mis pole ei paks ega värviline. Üle nädala ilmub värviline lasteleht Jämdõli tiraažiga 400–500 eksemplari ja kord kvartalis kirjandusajakiri U Sem, mille tiraaž on ligi 300 eksemplari. Pidevat töötavat mäemarikeelset raadio- ja telekanalit ei ole.[2]
Esimene mäemarikeelne raamat ilmus 1821. aastal Peterburis ja see oli Matteuse evangeelium. Praegu ilmub mäemarikeelseid raamatuid harva, enamasti vaid autorite endi eestvedamisel. Eriti halb on laste- ja noortekirjanduse olukord. Viimane eelarvest rahastatud lasteraamat ilmus kaks aastat tagasi pärast peaaegu kümneaastast vaheaega. Viimase noortele mõeldud raamatu ilmumise aega ei osanud öelda aga isegi emakeele ja kirjanduse õpetajad.[2]
Muuseume on mäemaridel mitu: kujutava kunsti muuseum, vabaõhu-etnograafiamuuseum Kozmodemjanskis, Nikon Ignatjevi nimeline kirjandusmuuseum, Aleksandr Grigorjevi (1891–1961) nime kandev kunsti- ja koduloomuuseum. Volga jõe kaldal Kozmodemjanskis tegutseb mäemari vabaõhumuuseum, mis avati 1983. aastal linna 400. aastapäevaks. Kunagi tegi muuseum koostööd ka Eesti vabaõhumuuseumiga.[2]
Mäemaride iseloomulik pill on kannel, niidumarid seda pilli ei kasuta.[1]
Tuntud mäemarid muuda
- Vürst Akpars
- esimese marikeelse romaani kirjutanud kirjanik Nikon Ignatjev
- Mari Eli vabariigi esimene president Vladislav Zotin
- esimene mari naisprofessor Lidia Vassikova
- kunstnik-etnofuturist Izmail Jefimov
- luuletaja ja tõlkija Gennadi Matjukovski
- lavastaja Aleksei Majuk-Jegorov
- akadeemik Ksenofont Sanukov
- kirjanik Nikandr Iljakov
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Jaak Prozes (25.03.1993). "Marid, kes elavad "mägedes"". Päevaleht.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Mäemarid". Fennougria. Vaadatud 28.09.2021.
- ↑ "Национальный состав населения". Venemaa föderaalne statistikaamet. Vaadatud 09.05.2023.
- ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 Rein Taagepera (2000). Soomeugri rahvad Venemaa Föderatsioonis. Tartu: Ilmamaa. Lk 221–255.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Valeri Alikov (27.08.2004). "Mäemari kirjandus otsib uusi teid". Sirp.