Merjalased

Merjalased (vene keeles меря; samuti Meryas või Merä) oli merja keelt kõnelnud soome-ugri rahvas.

Soome-ugri rahvaste paiknemine enne slaavi rahvaste sisserännet

Merja keel kuulus tõenäoliselt läänemeresoome keelerühma märgatava volgasoome mõjuga. Merjalased elasid praeguse Venemaa linnade Moskva, Kostroma, Jaroslavli ja Vladimiri ümbruses.

Merjalasi (merens) mainib 6. sajandi kroonik Jordanes teoses "De origine actibusque Getarum" ("Gootide algupära ja teod").

Hiljem on merjalasi nimetatud vanavene kroonikates.

IX sajandil jõudis merjalaste maile slaavlaste asustuslaine. Merjalased segunesid slaavlastega, andes oma panuse suurvene rahva väljakujunemisele. Üksikud merjakeelsed asulad (Merski stan) püsisid XVII sajandini. Merjalaste keelepärand mõnesaja koha- ja jõenime, sõna ja ütlemise näitel püsib kunagistes merjakeelsetes külades tänapäevani. Merjalaste keelt on uurinud Ukraina keeleteadlane Orest Tkatšenko. Merja päritolu inimeste osatähtsus ajaloolisel Merjamaal on tänaseks langenud umbes viiendikuni sealsest elanikkonnast. Merja päritolu arvatakse olevat kosmonaut Juri Gagarin[1], filmirežissöör Andrei Tarkovski ja filminäitleja Mihhail Pugovkin.

Merja keele näitedRedigeeri

Tuli – tule, küla – bola, matk – matke, kirves – kirväs, keel – jelma, surm – kolema, kivi – kiv, soo – nero, järv – jähre, jõgi – joge, või – voi, kanep – moska, mari – mare, kurg – kurga, kägu – kägö, kala – kol, peni – pene, on – jon, ei ole – e jola, olgu – jolus, olema – jole, võima – voimo, rääkima – mere, tahtma – tohte, elama – elä, tundma – tudo, andma – ando, nägema – näv, matkama – matkoma, panema – pane, ilus – maze, tervist – tsölönda, jätku leivale – jolus pa jolus (olgu ja olgu).

Allikas: Ткаченко О. Б., Мерянский язык, Kiiev 1985.

Merjalaste mõju tänapäeva kultuuriliikumisteleRedigeeri

Merjalaste järgi võeti Soomes 20. sajandi algupoole hõimuaate mõjul kasutusele naisenimi Merja.

Kostroma oblasti ja Jaroslavli oblastis elab tänapäeval inimesi, kes peavad ennast rahvuselt merjalasteks, on loodud ka merjalaste lipp, vapp ja hümn.[2][3] Tänapäeva merjalased on osalenud soome-ugri hõimuliikumises.

Merjalased filmikunstisRedigeeri

Aastal 2010 linastus Venemaal tehtud mängufilm "Tsiitsitajad" (vene keeles "Ovsjanki"), milles kujutatakse merjalasi praegu järjepidevalt olemasoleva, kuid hääbuva soome-ugri rahvana.[4] Filmis kujutatakse muu hulgas väljamõeldud lähedase surmaga seotud kombeid ja matusekombeid, mida omistatakse merjalastele. Maria Ulfsak-Šeripova sõnul võib filmi žanrit "oma eleegilisuses, unenäolisuses ja morbiidsuses" käsitleda "soome-ugri maagilise realismina, mis mingisugusele tõele ega tõepärasusele ei pretendeeri".[5]

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri