Ärkamisaeg (ka rahvuslik ärkamisaeg, rahvuslik ärkamine, rahvuslik liikumine) oli 19. sajandi keskel alanud eestlaste rahvusliku eneseteadvuse ning tärkava haritlaskonna kujunemise aeg. Rahvusliku liikumise kõrgaega on nimetatud ärkamisajaks. Seda perioodi, 19. sajandi teist poolt, iseloomustavad eelkõige mitmed ettevõtmised hariduse- ja kultuurivallas.

Üldist

muuda

Ärkamisajal oli väga tähtis roll laulupeol. Laulupeod aitasid arendada rahvuslikku eneseteadvust ning neist kujunes rahva ühtekuuluvuse väljendaja ja kinnitaja ajal, kui Eestist endast polnud veel juttugi. Laulupidude kaudu astuti venestamisele vastu ning süvendati eesti keele kui riigi ja rahva keele tähtsust. Need ühendasid eestlasi perioodil, kui Eestit veel polnud ja ajad olid rahva jaoks rasked. On tõenäoline, et laulupidudeta ei oleks eestlased olnud piisavalt ühtsed, et Eesti lõpuks iseseisvuks.

Ka ärkamisaegsetel kirjanikel oli suur roll. Loodi omakeelne õppekirjandus, võeti kasutusele ühtne kirjakeel, tekkis eestikeelne kirjasõna, asutati laulu- ja mänguseltse, hakati koguma rahvaluulet ja pandi alus rahvuslikule teatrile ning ajakirjandusele.

Eestikeelse ajakirjanduse teket tuleb eriti oluliseks pidada, sest eestlastest ei saanud mitte ainult innukad lehelugejad, vaid ka aktiivsed kirjasaatjad, st ühiskondlikus elus osalejad. Ilma Perno Postimehe, Eesti Postimehe ja Sakalata poleks olnud mõeldavad ei ärkamisaegne kultuuriline tegevus ega ka rahvusliku liikumise levimine üle kogu maa. Johann Voldemar Jannsenit, kes andis välja nii Perno kui ka Eesti Postimeest, hakkas rahvas tema tegevuse tõttu austavalt Postipapaks hüüdma. Ajakirjandus aitas eestlastel ka üksteist n-ö üles leida, st teistest Eestimaa paikadest sarnase mõtteviisiga inimesi. Johann Voldemar Jannsen oli ka üks I üldlaulupeo algatajatest. Tema tütar, Lydia Emilie Florentine Jannsen oli luuletaja ja proosakirjanik, kes valis endale kirjanikunimeks Lydia Koidula.

Tähtsamad daatumid

muuda

Vaata ka

muuda

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda