Kalevipoeg

See artikkel räägib eesti rahvuseeposest; eepose peategelase kohta vaata artiklit Kalevipoeg (tegelane); muude tähenduste kohta vaata lehekülge Kalevipoeg (täpsustus).

---

"Kalevipoeg" on 19. sajandil peamiselt Friedrich Reinhold Kreutzwaldi koostatud eesti rahvuseepos eesti rahvaluule ainetel.

Kalevipoeg
1935. aastal ilmunud väljaande kaas
Päritolumaa	Eesti
Keel	eesti keeles
Žanr	rahvuseepos
Ilmumisaeg	1857–1861 (osadena) 1862 (terviklik)

"Kalevipoega" peetakse üheks eesti kirjanduse olulisemaks teoseks ning selle motiive on hiljem kasutanud mitmed kunstnikud, heliloojad ja kirjanikud. Samuti oli teosel roll eesti rahvusliku eneseteadvuse väljakujunemisel.

Esimene "Kalevipoja" variant, tuntud kui "Alg-Kalevipoeg", valmis 1853. aastal ja koosnes 12 loost, kuid jäi tollal Venemaa Keisririigis toiminud tsensuuri tõttu ilmumata. "Kalevipoja" lõplik versioon ilmus 1862. aastal ja see koosneb 19 023 värsist, mis on jaotatud 2 sissejuhatavaks osaks ja 20 looks. "Kalevipoja" täistekst on tõlgitud 14 keelde.

Eepose koostamine ja ilmumine

Õpetatud Eesti Selts ja Faehlmann

19. sajandi alguse rahvusliku liikumise tõusulainel leidsid rahvavalgustajad, et Eesti maarahva rahvuslikku eneseteadvust aitaks turgutada teiste rahvastega võrdväärne kangelaseepos.

Õpetatud Eesti Seltsi estofiilist liige Georg Julius von Schultz-Bertram küsis 1839. aastal seltsis peetud kõnes: "Kuidas peab nüüd meie Selts ühe täisealiseks kuulutatud, pärisorjusest vabastatud ja ometi oma mittetäisealisuse ja julgusetuse koorma all edasi ägava rahva valgustamist ja vaimset taassündi kõige jõudsamini edendama?" Ning vastas sellele ise: "Anname rahvale eepose ja ajaloo ja kõik on võidetud!"

Aastal 1839 pidas Friedrich Robert Faehlmann Õpetatud Eesti Seltsis ettekande Kalevipoja muistenditest. Kangelasloo peamiseks aineks pidid saama rahvasuust pärinevad proosavormis hiiumuistendid. Faehlmanni töö jäi pooleli suure töökoormuse ja halva tervise tõttu.

Kreutzwald

F. R. Kreutzwald, "Kalevipoja" peamine koostaja

Pärast Faehlmanni surma 1850 jätkas Õpetatud Eesti Seltsi palvel tööd eeposega Virumaalt pärit ja Tartu Ülikoolis õppinud Võru linnaarst Friedrich Reinhold Kreutzwald, kes tundis hästi rahvaluulet, sealhulgas regivärssi. Kreutzwald kogus lisamaterjali ja asus "Kalevipoja" lugusid esialgu proosavormis kirja panema. Pärast soomlaste "Kalevala" saksakeelse tõlkega tutvumist otsustas ta aga regivärsilise vormi kasuks. Ülesanne polnud kerge, sest sisu ja vorm olid väga erilaadilised. Eesti vanem rahvalaul on loomult pigem lüüriline kui eepiline. Muistendid olid aga üksikud pudemed, mis ei moodustanud terviklikku faabulat. Kreutzwald püüdis põimida nad üheks tervikuks, kasutades selleks regivärssi meenutavaid värsse. Kreutzwaldi abistasid ka baltisaksa arst ja folklorist Georg Julius von Schultz ning maamõõtja Johan Lagos.

Ilmumine

Kristjan Raua "Magav Kalevipoeg" (1933). Tartu Kunstimuuseum

"Kalevipoja" 12 loost koosnev algredaktsioon (tuntud ka kui "Alg-Kalevipoeg") valmis 1853 ning seltsis esitatud parandus- ja täiendusettepanekute põhjal muudeti käsikirja. Kreutzwald kirjutas juurde kaheksa lugu ja muutis eepose algusosa. Õpetatud Eesti Selts avaldas selle oma toimetistes teadusliku väljaandena koos saksakeelse tekstiga. Esimene rahvaväljaanne ilmus tsensuurist pääsemise kaalutlustel Soomes Kuopios 1862. aastal 1000 eksemplaris ja levis esialgu tagasihoidlikult. Eepose populaarsus kasvas rahvusliku liikumise hoogustudes. Järgnesid kordustrükid, lühendatud väljaanded ja ümberjutustused. Kokku on eeposest ilmunud 18 trükki.

"Kalevipoja" illustreerimise mõte sai Eestis tuule tiibadesse pärast "Kalevala" ilmumise 75. aastapäeva pidustusi 1910, ent juba varem, 1903. aastal avaldas Gustav Suits ajakirjas Linda artikli "Kujutavast kunstist Eestis ja Kalevipoja piltidest", kus kutsus üles koguma raha illustreeritud rahvuseepose väljaandmiseks. Küsimus aktualiseerus uuesti Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekuil aastail 1911–1913, mil korraldati võistlus parima illustraatori leidmiseks ning võistluse luhtudes otsustati anda tellimus Kristjan Rauale, kes lubas töö teha nelja aasta jooksul. Poliitilised sündmused ning rahapuudus aga venitasid illustratsioonide valmimist. 1929. aastal ilmus August Roosilehe illustratsioonidega tagasihoidlik kooliväljaanne. 1933. pöördus Eesti Kirjanduse Selts uuesti sama palvega Raua poole ning aastatel 1933–1935 valmis enamik 21 illustratsioonist. Väljaande vinjetid, lehekülgede päisliistud ja initsiaalid telliti puugravüürimeistrilt Hando Mugastolt. Kristjan Raua illustratsioonidega "Kalevipoeg" ilmus 1935, Eesti raamatuaastal.

Sisu

Eepos koosneb kahest sissejuhatusest ja 20 loost, kokku on värsse 19 023. Eepos algab Kalevipoja (Sohni) päritolu ja vanemate kirjeldusega, järgnevad tema kangelasteod. Kalevipoeg käib Soomes oma ema Linda röövijat otsimas ja talle kätte maksmas, külastab Soome seppa, kellelt ostab mõõga, seejärel tõmbab mõtlematusega enda peale veresüü ja needuse. Koju naasnult saab Kalevipoeg vendadega peetud kiviviskevõistluse võitmisega maa kuningaks. Ta künnab maad, toob Pihkvast laudu, ehitab koos kaaslastega linnu ja võitleb korduvalt sissetungivate vaenlastega. Sõdade vahel on rahval õnneaeg. Kangelane ehitab laeva ning teeb kaaslastega avastusreisi maailma otsa. Vägimees võtab ette ka kaks käiku allmaailma, kus võitleb Sarvik-taadi ja tema põrgulistega, teisel retkel põrgusse aheldab ta Sarviku. Pidevatest sõdadest väsinuna ja peale sõprade Alevipoja ja Sulevipoja surma annab ta valitsuse üle Olevipojale. Vanast needusest märgitud saatus viib ta Kääpa jõe äärde, kus kunagi sortsi varastatud ning vette pillatud mõõk tal Soome sepa sajatuse tõttu jalad alt lõikab. Kalevipoeg sureb, tema vaim tõuseb taevasse ning Vanaisa otsustab anda talle tööks põrgu väravate valvamise. Hiid lööb rusika kaljusse: "Aga ükskord algab aega, kus kõik piirud kahel otsal lausa lähvad lõkendama; lausa tuleleeki lõikab käe kaljukammitsasta – küll siis Kalev jõuab koju oma lastel' õnne tooma, Eesti põlve uueks looma."

Sünopsis

I lugu: Kalevi tulek. Salme ja Linda. Pulmad

Põhja piiril Taara tammemetsa ääres elasid kolm venda. Suureks saades rändas üks Venemaale ja hakkas kaupmeheks, teine läks Turjamaale ja sai seal vapraks sõjameheks. Kolmas istus põhjakotka selga ja lendas Viru randa. Sinna rajas ta riigi ja sai maa esimeseks valitsejaks. Tema nimi oli Kalev.

Läänemaal aga elas noor lesknaine. Ühel hommikul karja ajades leidis ta metsast kana, mille põue pistis, tedremuna, mille pani samuti põue, ja varesepoja, kelle pani põlle sisse. Kodus pani ta muna kana alla villavakka, varesepoja viskas aga kirstu taha. Hulga aja pärast läks perenaine vaatama ja nägi, et kanast oli kasvanud ilus naine Salme ja tedremunast teine tütar Linda. Varesepojast aga orjatüdruk.

Aeg läks ja Salmel hakkasid käima kosilased. Kosjas käis kahvatu kuu ja põlevsilmne päike, kuid Salme saatis nad koju tagasi. Siis tuli kosja täht ja Salme võttis kosjad vastu. Mõrsja pandi piduriidesse ja rahvas tuli lustima. Peotralli peale tulid päike ja kuu teist korda, kuid neile ütles ka Linda ära. Kuu läks koju nukralt ja päike vihast puhkides. Sealt tuli ka kolmas kosilane vesi. Linda lausus, et vood on kurjad ja lained teinekord pahad ning nii pidi vesi kurvalt koju minema. Polnud paremat õnne ka tuulel ja Kungla kuninga pojal. Kui aga Linda Kalevit nägi, teadis ta, et see mees on talle meelepärast. Kalev kutsuti sisse ja pandi laua taha istuma. Linda aga läks peoriideid selga panema. Kui ta tagasi tuli, oli ta nii ilus, et isegi lesk ei tundnud teda ära. Siis hakkasid Linda ja Kalev pulmi pidama. Kaua kestis tants ja trall. Siis hakkas täht koju minema. Ta viis Salme endaga kaasa – sinna, kus ainult tuulehoog tõi tervisi ja vihmapisar vihmavett. Kalev ja Linda pidasid pulmi kaua, kuid ka nemad pidid lõpuks lahkuma. Nad jätsid lesknaisega hüvasti, istusid saani ja sõitsid Kalevi koju.

"Kalev kotka seljas". Oskar Kallise maal

II lugu: Vana Kalevi haigus ja surm. Kalevipoja lapsepõlv

Kaua elas Kalev Lindaga õnnelikult ja valitses rahvast. Viimaks tundis ta, et surmatund on lähedal. Ta kutsus Linda ja ütles, et pärast tema surma sünnib naisele viimane poeg. Tema seda enam ei näe. Ometi saab pojast oma isa vääriline mees. Kui noorem poeg suureks on sirgunud, tuleb tal vendadega liisku heita, kes neist saab rahva kaitsjaks ja valitsejaks. Riik peab jääma jagamata, ühele pojale. Siis on ta tugev ja kindel. Pärast seda heitis vana Kalev voodisse ja enam ei tõusnud. Seitse päeva leinas Linda teda. Siis kaevas Linda ise haua ja sängitas mehe muru alla. Sinna peale kandis hulga kive, et kalm tulevastele põlvedele silma paistaks. See on praegune Toompea. Üht rasket kivirahnu kandes väsis lesk ära ja kivi libises käest. Linda istus kivile ja valas kaua pisaraid. Nii tekkis ta pisaratest Ülemiste järv.

"Linda Kalevit leinamas". Oskar Kallise pastellmaal 1917. aastast

Kurvastuse kergenduseks sündis aga Lindale poeg ning kohe hakkas ta vägevuse märke näitama. Kaks kuud ta ainult kisas, siis rebis katki mähkmed, lõhkus voodi ja ronis põrandale roomama. Kolmekuiselt kõndis ta juba ringi. Nii kasvas Kalevi noorem poeg. Suureks sirgunult mängis ta kaljupankadega kurni ja viskas paepankadega mere ääres lutsu. Mõnikord aga kiskus mängides üles noori kuuski. Tundus, et Kalevipojast kasvab igati oma isa vääriline vägilane.

Pärast Kalevi surma käis Lindal palju kosilasi, kuid Linda saatis kõik koju tagasi. Teiste hulgas käis ka tuuslar, Soome tuuletark. Tuuslar ähvardas Lindat kättemaksuga. Ajapikku sai Linda kosilastest rahu.

III lugu: Kalevi poegade jahilkäik. Linda röövimine. Kalevi poegade kojutulek

Kurjad vaimud pilkasid Pikker-taati, kes puistas mustast pilvest tuult ja viskas välku. Pilkajad pugesid seejärel kohkunult merepõhja peitu. Kaldal olnud Kalevipoeg kargas kiirelt nende kannule lainetesse, püüdis need nagu vähid oma kaelakotti ja paiskas kaldale Pikkerile nuhelda.

Vennad läksid kolmekesi metsa jahile, jättes ema üksi koju rooga keetma. Irmi, Armi ja Mustukene olid vendade koerad, kelle abil saadi jahisaagiks karu, põder, metshärg, viis tosinat hunti, rebast ja jänest. Noorem vend võttis kogu saagi ja kõik nülitud nahad enda kanda.

Mehed istusid metsa varju väsimust puhkama ja hakkasid ajaviiteks laulma. Vanem vend laulis lehed ja okkad puudel haljendama ning urvad päikesepaistel paisuma. Teine vend laulis õilmed õitsema, vilja, marjad, õunad ja pähklid kasvama. Siis tõstis noorem vend oma lauluhäält, millega ta metsad, lagedad ja tuuleõhu elustas, nii et laululinnud igale poole siginesid. Seda kuulasid igatsedes metsapiigad ja näkineiud.

Soome tuuslar märkas oma paadist merekalda veeres, et Kalevi pojad on kodunt lahkunud. Salamahti liikus ta Kalevi talu väravasse ning röövis Linda talust leemepaja juurest sooviga lesk lootsikusse viia. Linda hüüdis küll jumalaid appi, kuid tuuslar kasutas oma väevõimu suurendamiseks salasõnu. Kui röövel oli jõudnud saagiga Iru mäele, tuli abi Vanataadilt. Pilve seest kärgatas pikne ning tuuslar langes meelemärkuseta maha, Linda aga muutus kõrgeks kaljusambaks – Iru ämmaks. Toibunud tuuslar ei leidnud leske kusagilt ning pidi tühjade kätega lahkuma.

Õhtu saabudes jõudsid vennad koju, kuid ei leidnud ema eest. Mehed hõikusid kolmel korral laante, kaljude ja mere poole, kuid vastust ei tulnud. Seejärel mindi kolmes suunas ema otsima. Noorem vend, kes jõudis merekaldale, pani tähele märke tuuslarist. Pidanud hiljem nõu, mida teha, otsustasid vanemad vennad puhkama heita, et järgmisel päeval otsimist jätkata. Noorem vend otsustas seevastu minna isa kalmule abi küsima. Isa aga ütles hauast, et ei suuda kalmukünka alt tõusta, ja soovitas pojal ise õiget teed ja tarkust otsida. Kalevipoeg läks mere äärde emast ja vargast jälgi otsima.

IV lugu: Kalevipoja ujumisreis. Saare piiga. Laul merest

Hando Mugasto kavandid "Kalevipojale". Neljas lugu. Tartu Kunstimuuseum

Kuna Kalevipoeg kusagilt jälgi ei leidnud, hüppas ta kaldalt lainetesse ja hakkas Soome poole ujuma, et tuuslar tabada ja ema päästa. Põhjanael taevaveerel juhtis teda eesmärgi poole, kuni ta ühe saare kaldale jõudis, kus otsustas hinge tõmmata. Väsinud mees oli suikumas, kui tema kõrvu kostis neiu noor lauluhääl, mis igatses vete taga olevat armsamat. Tamme varjus tule ääres märkas mees käharajuukselist neidu, kes istus valves enda kootud kangaste ja lõuendite juures, mis olid päevaks maha pleekima pandud. Kalevipoeg soovitas piigale vastu lauldes otsida paremat peigu hoopis lähemalt. Tütarlaps astus kartlikult ligemale, lootes leida kosilast, ja istus viimaks noore mehe kõrvale.

Äkitselt hakkas piiga kiljuma ja appi hüüdma. Tema vanemad arvasid kisa esiteks unenäoks, kuid siis tõusis Saare taat sängist, võttis vembla kätte ja läks asja vaatama. Võõra mehe kange kuju ehmatas taati, tema tütar aga seisis noruspäi. Kalevipoeg küsis taadilt kartuseta, kas ta on Soome tuuslarit näinud eelmisel õhtul saarest mööda sõudmas. Saare taat ei olnud tuuletarka näinud, seevastu tahtis ta teada, kus on vägimehe kodu ja kes on ta ema. Kalevipoeg andis teada oma sünnipaiga ning isa ja ema nimed, mille peale tütarlaps kohkus, kaldaserval libises ning merre kukkus. Taat hüüdis appi ning Kalevite noorim poeg hüppas neidu merepõhjast päästma, kuid see ei õnnestunud. Lohutanud seejärel Saare taati, jätkas ta ujumist põhja suunas.

Tütarlapse vanemad läksid pikkade rehadega merd riisuma ja tugevate nootadega laineid tõmbama, et püüda piigat vetevallast. Merepõhjast tõmmati välja tamm ja kuusk, kotkamuna ja raudkübar, kala ja hõbekausike, mis kõik kanti koju. Piigat meri välja ei andnud, kuid Saarepiiga kostis leinahäälel lainetest, et vetekoorem ei lase teda enam välja ja lainete all on nüüd tema salatare ning vanemad ärgu kurvastagu.

V lugu: Kalevipoeg Soomes. Suur tamm. Kättemaks tuuslarile

Soome ranna kallastele jõudis Kalevipoeg hommikuks ja istus kaljurünkale. Tuuletark oli paadi kalju külge aheldanud, kuid märke temast näha polnud. Väsinud kangelane jäi tukastama.

Saarepiiga vanemad lõpetasid otsimise ja läksid kurtes koju. Nad võtsid vetest leitud tamme ning kuuse ja istutasid need tütre iluks kiige lähedale. Merest saadud kotkamuna pani saare eit raudkübarasse ning päeva paistele hauduma, öösel soojendas muna oma kaisus. Kalakese hõbekausis lasi taat aga kala palve peale merre tagasi. Tamm ja kuusk kasvasid pilvedeni ning taat läks otsima tarka, kes tamme maha raiuks. Munast kasvas kotkapoeg, kes lendas metsa. Eit leidis pärast loogu võttes kotka heinakaare alt. Kotka tiiva all oli kahe vaksa pikkune mehike, kirves käes.

Kalevipoeg puhkas järgmise hommikuni ning asus teele kaugemale sisemaale, ise radasid tallates ja ühtepuhku vaadates, kas ehk kuskil kastepinnalt ema jälgi nähtavale tõuseb. Mäelt vaadates silmas mees orus asuvat tuuslari talu. Õuele jõudnud ja leidnud tuuslari murul magamas, tõmbas vägimees koplist koos juurtega tamme valuriistaks. Tuuslar ärkas raskete sammude peale, kuid põgeneda ei jõudnud. Ta puistas tuulde peotäie sulgi, millest said sortsisõna sunnil sõdalased. Kalevipoeg hakkas vaenlasi vemmeldama, kuhu matsu andis, sinna suikus vaenumees ja hobu. Üürikese ajaga oli taplemine lõppenud ning tuuslaril jäi üle ainult armu paluma hakata. Mees seletas, kuidas röövis varga kombel lesknaise Kalevi talust, kuid teda paati viies tabas tuuletarka ennast piksenool. Kui ta toibus, olevat lesk olnud jälgi jätmata kadunud. Pärast seda põgenes tuuslar paadiga üle mere kodukaldale, kartes kolme venna karistust. Kalevipoeg ei uskunud lobasuu lepitust ning langetas röövlile palgaks vembla kulmu kohale, mille järel tuuslar langes sõna lausumata maha.

Kalevite noorem poeg uuris tuuslarite talu risti ja põigiti läbi, lõhkus rusikaga kõik tabad ja piidad, vaatas üle kõik vargaurkad ja keldrid, kuid eide jäljed jäid leidmata.Tekkinud mürin kostis kaugele, nii et rahvas arvas vaenuvankreid saabunud olevat. Ema otsimine kestis pimedani, kuni väsimuse mõjul kange mees une hõlma vajus. Unenäos avaldus talle Linda vari, mis istus mõrsjana noorel ilul Uku õues õnnepäeva paistel. Ärgates sai Kalevipoeg aru, et ema tee on lõppenud ja ta on surmale suikunud.

VI lugu: Mõõga ostmine. Liigud ja taplus. Tamme raiumine

Kaks päeva veetis Kalevipoeg kurbuses ja leinas ema, kolmandal päeval hakkas ranna poole minema. Samas tuli talle meelde, et Soomes elab kuulus sepp, kes on osav sõjariistade valmistaja. Mees otsustas endale mõõga muretseda ning seadis sammud teise suunda. Kuna tal selget sihti polnud, eksles Kalevipoeg mööda metsi ja soid kolm päeva. Lõpuks langes laia kuuse alla pikali ja hakkas ennast haletsema oma üksilduse pärast – isa teises ilmas, ema surmasängis, vennad kaugel Virus. Järgmisel hommikul juhatasid talle teed linnud, kes soovitasid videviku suunas pöörata. Teel tuli talle vastu kargu toel kõndiv vanaeit, kes andis teada, et Soome sepa talu asub kolme päevatee kaugusel orus kõrge mäe veeres.

Kolmandal päeval jõudiski vägimees orgu, kus suits ja sädemed andsid märki sepa kojast. Vana Soome sepp koos kolme pojaga, kes olid sellideks, oli ametis mõõga tagumisega. Kalevipoeg tervitas, mille peale sepp mõõtis teda pika pilguga ning uuris, kas ta pole mitte Kalevi pere kasvandik. Saabuja aga soovis osta hüva mõõka, mis mehe käes ei murduks. Sepa noorem poeg tõi sületäie mõõku katsekaubaks, mille Kalevite kange poeg vastu kaljupakku puruks lõi, nii et käepide jäi pihku. Selle peale lasi sepp keskmisel pojal parema teraga mõõgad tuua, mille tugevust külaline alasi vastu lüües proovis, aga tera keerdus kahekorra. Seepeale tõi sepp seitsme luku tagant parima mõõga, mille oli omal ajal enda tarbeks sepalt tellinud vana Kalev. Mõõka taoti seitse aastat ning seda karastati seitsmest eri kohast võetud veega. See mõõk lõi kriimu saamata alasi kaheks tükiks. Kalevipoeg tunnistas mõõga mehe vääriliseks ning lubas sepale väärilist tasu, kui see Virusse tuleb. Soome sepp aga palus tasu saata laevadega Soome.

Seepeale tehti lustilised liigud, mis kestsid seitse päeva ja mille jooksul võttis õlu meeled meeste peast. Kalevipoeg hakkas hooplema sellega, et oli Soome tulles saare peal Saarepiiga võrgutanud. Soome sepa vanem poeg vihastas kiitlemise peale ning meeste sõnasõimust tekkis tüli. Kalevipoeg kiskus kerge käega mõõga tupest ning surmas sepa poja. Soome sepp, nähes, et vägimehest jagu ei saa, hakkas sajatama, soovides, et Kalevipoega saaks oma mõõk surmama. Kalevite noorem poeg tormas tuikuval sammul sepa õuest välja ja tallas teed käia, kuni väsimus ta murdis.

Saarel lainetest leitud tamm oli nii suureks kerkinud, et varjas kuu ja kattis päeva ning mattis maa pimedusse. Saare taat oli mitmel rannal käinud kirvemehi otsimas, kes määratu tamme maha raiuks, kuid abi ei leidnud. Ta kurtis muret kodus eidelegi, kes viis ta kambrisse, kus oli kütkes heinakaare alt leitud kotkas ja tema tiiva all vangipaelades väikene mees kirvega. Saare taat küsis mehikeselt, kas too tahaks tamme raiuma minna. Mehike palus end paeltest vabastada ning küsis palgaks kausitäie kulda. Õue peal sirgus mees mitme sülla kõrguseks. Ta raius tamme kolm päeva, siis langes tamm ladvaga lainetesse ja tüvi kattis kogu saare. Tüvest ehitati kahe haruga Soome sild, millest üks haru ulatus saarelt Viru randa ja teine Soome randa. Ladvast tehti igas suuruses laevu ja väikseid linnakesi. Mis tammest üle jäi, sellest said kehvadele, leskedele ja vaeslastele varjupaigad. Järelejäänust ehitati laulikule lustikamber, kus sõnu laululõngaks seati.

VII lugu: Tagasisõit. Varjude laul. Vendade reisilood. Isa haual

Kalevipoeg ärkas une paelust ning püüdis eelmise päeva sündmusi meelde tuletada. Kuid ta ei saanud selgust, kas pidas pikka lusti Soomes või Saares, kas oli tüli ja taplust. Ei meenunud ka sepa poja surmamine ning seetõttu polnud muret ega kahetsust. Kolm päeva kõndis kangelane rannani ning leidis kaldal kütkes oleva tuuslari paadi, mille võttis endale ema surma eest lepituseks. Tuulehoog pani purjed paisuma ning tõukas paati Viru poole. Verejäljed mõõgal ei andnud kangele mehele ikkagi mingit selgitust. Jõudnud saare lähedale, tahtis ta sellest vaikselt mööduda, kuid peatas paadi, kui kuulis neiu laulu lainete sängist. Saarepiiga heitis Kalevipojale ette kahekordset põhjuseta verevalamist ning pajatas, et mehele jääb võlakoorem ülekohtu eest pikaks kandmiseks. Piiga mõistusõnad tegid Kalevite poja kurvaks ja talle viirastus Soome sepa poja kuju.

Koidu ajal jõudis ta koduranda ning tõusis Iru mäele, kus Linda oli kiviks muutunud. Seal kuulis ta häält tuule kohinas. Kuulaja kõrvu kostev hääl teatas, et lese piinapäevad olid Taara abiga lõppenud, ning hoiatas teda ennast mõõga eest, sest ta oli saanud kahekordse verevõla valatud vaga vere eest. Kalevipoeg sai ema varju laulust aru, et ta oli kahel korral kurja teinud, korra kogemata, teisel teadmata. Õues tulid talle vennad, kes arvasid ta kadunud olevat, vastu ning imetlesid uhket mõõka.

Järgmisel päeval pajatasid vennad, kuidas keegi oli ema otsimas käinud. Vanem vend jutustas, et oma otsingutel kohtas ta teel tinast, vasest ja hõbedast neide, kes teda aidata ei osanud, ning vaid kullast neid juhatas ta kanarbikku, kus elas lihast-luust neid. Too neid aga tahtis meest vaid kosjateele kutsuda. Keskmine vend kohtas otsingutel eite-taati, hunti, karu, kes midagi ei öelnud, ning alles kuldkägu juhatas ta kaasiku taha talusse, kus ees kenad neiud. Sealt soovitati kihlad kotti panna ja kosja minna. Noorem vend kõneles oma Soome-käigust, mainimata sepa poega, Saarepiigat ja ema varju laulu. Vennad otsustasid lõpuks, et nüüd tuleb kadunud taadi surmaeelset soovi kuulda võtta ning liisku heita, kes saab kuningaks. Südames lootis igaüks oma liisuõnne peale.

Õhtul kõndis noorem vend kurval sammul isa haua peale. Isa küsis, kes see sõtkub kalmul sõmerat. Poeg palus isa hauast tõusta, et saada isa armu ja lohutust. Taat vastas mulla alt, et ta ei või tõusta, aga tema vari valvab kalmust lapse käike ja jumalate juhatusel saab kogemata tehtud kurja teo jälle parandada.

VIII lugu: Viskevõistlus ja kuningaks saamine. Künd ja hobuse surm

Kristjan Raua joonistus "Kalevipoeg kivi viskamas" (1935). Tartu Kunstimuuseum

Järgmisel hommikul koidu ajal läksid vennad sobivat liisukohta otsima. Õhtuks jõudsid nad taluõue, kus pereisa ja pereema tundsid ära Kalevite pojad, rõõmustasid, pidasid neid kosilasteks ning kutsusid kambrisse. Vanem vend kostis, et nad ei käi kosjateed, nad alles õnne otsijad. Isa pani imeks, kuidas siis mehed nende õue jõudsid. Keskmine vend palus pererahval piigad murule kiige juurde kutsuda. Neiud tulid toast kallites riietes ja ehituna ning alustasid tantsu. Ema kiitis tütred virkadeks, kes pole tukkunud tööd tehes. Noorem vend aga andis teada, et Kalevite kodukanad on alles kasvamata, neiud ärgu kurvastagu, kui nendest ei tule talusse kosilasi.

Vennad läksid lõuna suunas ja kolmandal päeval jõudsid kena järve äärde, mis tundus neile sobivat liisuheite paigaks. Võidu määraks seati järve laius, kelle liisukivi järve teisel kaldal teistest kaugemale veereb, peab kodumaal valitsejaks saama. Vanem vend leidis oma kohuseks esimesena heita, tema kivi lendas madalalt teise kalda ligidale, langes libamisi ja kukkus lainetesse. Teine vend viskas liisukivi kõrgele pilvi pillutama ning see langes teise kalda äärde nii, et see jäi vee ja kuiva piirile. Noorem vend seevastu viskas kivi osavalt õigel kõrgusel ja see lendas üle laia järve kuivale maale. Kive vaatama minna otsustasid vennad läbi järve, kus vesi ulatus neile kintsuni. Nähes liisuheite tulemusi, jätsid vanemad vennad noorema venna ja kodumaaga jumalaga, et laiast lahkest maailmast õnn ning kodupaik leida.

Aleksander Uurits. "Kalevipoeg kündmas" (1912). Tartu Kunstimuuseum

Noor kuningas viskas vanarahva käsu kohaselt vette hõbevalget lepituseks ja tulevaste päevade tuluks. Ta pidas vajalikuks, et põllumeeste põlv rahupäevil ikka õitseks, selleks rakendas hobu adra ette ning asus künnile. Künnitöö kestis päevade kaupa hommikust õhtuni. Ühel kuuma päeva lõunal otsustas mees puhata, ta rakendas ruuna lahti, pani looma kammitsasse ja heitis ise puhkama. Palava päeva tõttu tekkinud higi vajus kehalt maapõue ja sellest sigines veesooni ja allikaid. Õhtuni maganud vägimees ei pannud tähele, et kihulaste eest oli hobu liikunud laane serva, kus ruuna higilõhn meelitas susi kokku. Kammitsad ei võimaldanud kõrvil põgeneda ja ratsu rabas kiskjaid kapjadega. Kalevite kalli ruuna heitlusest metsaröövlitega jäid tulevatele põlvedele maha mitmed maamärgid: künkad, orud, sood, rabad, kõrkjastikud-põõsastikud.

IX lugu: Kättemaks huntidele. Sõjasõnumid. Öine nõuandja. Sõjakulleri sõit

Kalevipoeg ärkas ning hakkas hobust hüüdma, kuid vastust ei tulnud. Ratsu jälgedel liikus ta kohani, kus hobu oli huntidele roaks langenud, ja leidis hobuse jäänused. Võtnud mättalt ratsu naha mälestuseks, hakkas mees hundisugu sajatama. Seejärel tungis ta läbi laanemetsa tihniku hundipesi otsima, tehes endale mõõgaga teed, nii et lage taga. Kes kiskjatest ette juhtus, see surma leidis, varsti lamas neid karjakaupa. Kui õhtune pimedus poleks peale tulnud, oleks hundisugu sootumaks otsa saanud.

Künd ja kiskjate surmamine olid vägilase väsitanud ning ööasemeks laotas ta maha hobusenaha. Eha valgel saabus sõjasõnumite tooja, kes andis edasi teateid Viru ranna vanemalt. Põhja poolt oli nähtud purjekaid tulemas, milles olid salakuulajad. Kallaspapid teatasid, et nende järel on tulemas laiad lodjad sõjameestega, kes kui röövlid sõuavad Viru randa. Kartus olevat meeste kanguse võtnud ja ei ole kedagi, kes astuks välja nõrkade kaitsjana ja läheks taplusse. Kalevipoeg sarjas sõnumitoojat ja käskis tal suu lukus hoida, et mitte laimata mehepoegi. Nad seisku kui tammed tuules, aga kui meestel kitsik käes, tuleb kuningas ise abimeheks. Ta soovitas tulijal puhata ning enne varavalget tõusta, sõita tasa üle silla ja tasaselt läbi tänava vanema õuele, kes saadaks vahvad mehed vaenuväljale.

Kui ta oli teist külge keeramas, astus ligi uus võõras. Vägimees kurjustas, et tema vintsutatud keha tahab puhata ja tulgu mees hommikul. Halli habemega rauk teatas seepeale, et on käinud siinseil mail juba siis, kui Linda polnud veel tedremunast tulnud ega Kalev kosjas käinud. Kalevipoega nägi ta ajal, kui too veel ema rinda imes või murul mängis. Nüüd on ta kasvanud kangeks meheks, sest tema tegemistest tuleb kõvasti kasu, rohkesti õnne rahvale ja tehtud töö annab abi ka häda ajal. Kalevite poeg arvas, et ta kündiski kümme päeva, sest sellest tööst peab tõusma tulu ja kosumist ka järgmistele põlvedele. Rauk kostis vastu, et ilma jumaliku abi, samuti taeva toetuseta ei saa inimeste sugu tööst tulu ning et tuultest tuleb abi ja õhust Uku õnnistusi. Vägimees hakkas uurima, kes on see tark taat, kes on varem sala siin käinud, kui alles Päikest paigale pandi ja tähti tehti, kus on tema kauge kodu. Taat lausus, et pole vaja hakata arvama, kus on tema kodu, aga niikaua, kui Kalevipoeg on valitseja, on rahval rahuaeg ja lustipidu. Kuid õnnepõlv ei saa kaua kesta, sest vaga vere valamine ja sepa sajatused saavad kohut mõistma. Seepärast peab mees valvas olema, et oma mõõgast kättetasujat ei saaks. Seepeale vaikis taadi kõne ning tema vari kadus hommikuses udus.

Päeva tõusul ärgates püüdis mees unesegaselt meenutada võõra kuulutusi, kuid targad tähendused olid kui tuulde tuisanud. Kalevipoeg kiirustas käskjalga randa naasma ja vanematele käske jagama, et vahid vaenulaevade märkamiseks välja pandaks. Kui vaenuväed kohal, tuleb meestel seista kui sein ja panna oma ramm raua vastu. Kui aga lahing ei vaibu, vaid laieneb, tuleb kuningas ise abimeheks. Sõjakuller sõitis sõnumite kandjana ranna poole, kuid teel kohtas ta vastu vankumas varest, kotkast, kaarnat, hunti, karu, nälga ja katku – kes olid kui sõda haistnud, vere lõhna nuusutanud. Käskjälg otsustas sõjasõnumid sajatuste saatel sügavasse merepõhja paisata, et ei tuleks vaenu-viletsust. Seepeale vaibus sõjakärin.

X lugu: Kikerpära soo. Veevaimu kuld. Jõukatsujad. Võla tasumine Soome. Ilmaneitsi sõrmus

Kalevipoeg otsustas uue hobuse hankida ning asus minekule, mille juures linnud talle teed juhatasid. Oma käigul juhtus vägimees Kikerpära soo juurde, kus tülitsesid pahareti pojad. Nad olid kodujärvest pahandusega välja aetud ning nüüd ei suutnud nad uues kohas selgitada, kes on soo pärisperemees. Nad kutsusid Kalevipoja kohtumõistjaks ning pahareti vanem poeg lausus, et soo õige peremees on tema, kuna jõudis esimesena soo serva. Kangelane pidas selle nõu halvaks, mispeale mehikesed palusid tal raba õiglaselt jagada. Kalevite kallis poeg otsustas anda mõõtmistöö raba kaheks jagamisel kaasas olnud Alevipojale toimetada.

Alevipoeg võttis sõbra appi ning nad hakkasid jõekaldal piirivaiasid kaldasse lööma. Vana kiusakas vetevaim pistis pea veest välja ja uuris, mis tööd tehakse. Alevipoeg vastas, et kavatsus on jõevool seisma panna. Kuna vetevaimu talu oli samas vee all, palus ta mehi, et need jätaks jõe paelumata, selle eest tahab ta meestele suure palga maksta. Seepeale teatati talle, et jõgi jääb kütkemata, kui tasuks on kaabutäis taalreid. Vetevaim lubas hommikul rahaga kohal olla. Öösel kaevas Alevipoeg muru alla süllasügavuse augu, pealt kitsa ja alt laia ning kattis selle põhjata kaabuga. Järgmisel päeval asus vetevaim kaabut täitma, käis kuus korda kulla järel, kuid kaabu põhja katta ei suutnud. Nüüd palus ta ajapikendust sügiseni, sest raha oli otsas. Alevipoeg jäi endale kindlaks ja lubas kõik vetekäigud kinni köita, kui tasu ei tule. Nüüd kutsus vetevaim Alevite poega endaga kaasa raha tooma, kuid too saatis kaasa oma sõbra, Kalevite kannupoisi.

Kannupoiss jõudis vetevaimu kannul piki salaradu varjuriigi vainule, kus ei olnud taevavalgust. Kui mees oli jõudnud üle talu läve, panid vetevaimu vennad võõra söögilaua taha istuma. Kannupoiss ei julgenud rooga puutuda, sest sellest välkus tulesädemeid. Seejärel hakkasid põrgulised kannupoisi kui takukoonlaga mängima. Too lubas pääsemiseks vetevaimu toad üle mõõta, et sellest pärast teistelegi kuulutada. Oma tegevuse käigus pääses mees aga putku ning enne tagasi ei vaadanud, kui pääses päeva paistele. Vetevaim kihutas talle järele ning pakkus nüüd oma võla lahendamiseks rammukatsumist. Valinud sobivaks kohaks Närska mäe, said nad kokku Kalevipoja ja Alevipojaga, kes oli jõudnud kulla ära peita. Kalevipoeg, kuulnud jõukatsumise plaanist, pistis kannupoisi taskusse ning astus ise vetevaimu vastu. Esimeseks jõuprooviks oli kiviviskamine. Vetevaim kasutas lingu ning heitis kivi Võrtsjärve ääre peale, Kalevite kange poeg aga viskas kivi otse Peipsi rannale. Teiseks katsumiseks oli vägikaikavedu. Vetevaim ei jõudnud oma vastast maast kergitada, too seevastu tõmbas ta ühe hooga kui linnu lendama seitsme versta peale.

Alevipoeg pajatas, kuidas ta oli vetevaimu rahaga tüssanud, ja see tuletas Kalevipojale meelde, et tal on mõõgavõlg Soome sepale maksmata. Ta saatis Alevipoja sobivaid laevu otsima, mis kullakoorma Soome randa veaksid, ning jäi ise aru pidama Virust saabunud sõjasõnumite üle. Vägimees otsustas rajada rahva kaitseks kindlad linnad. Esimene tuli rajada eide iluks ja taadi kalmu kaunistuseks Toompea kaljule, teine Emajõe äärde Taaramäele, kolmas Alutaha Jaani kolka soosse. Tõstnud taskust kannupoisi välja, käskis ta tollel jääda kohapealseks sõnumitoojaks, seni kuni ta Peipsi järve piiridel toimetab.

Öösel sammus Kõue tütar, käharpäine Ilmaneitsi, laias laanes lustiteedel ja jõudis sügava kaevu äärde, millest soovis keelekastet võtta. Kuid kaevust vett vinnates ta ehmatas ning sõrmus kukkus sõrmest. Kalevite kallis poeg kuulis neitsi kurvastust ning tõttas appi, karates kaevu põhja. Sortsid nägid seda ning rõõmustasid, et hiir ise lõksu läks. Nad kukutasid veskikivi raketelt kaevu, et see vägimehe murraks. Kalevipoeg tuli kaevust välja, keerutas sõrme otsas veskikivi ja küsis Ilmaneitsilt, kas see mitte tema sõrmus ei ole, sest midagi muud suuremat ta kaevust ei leidnud.

XI lugu: Lauatoomine üle Peipsi. Mõõk varastatakse. Mõõga needmine. Väikemehe seiklus

Kalevipoeg võttis hommikul linnupetet ning sammus Peipsi järve äärde. Seal otsis ta silm sobivat lotja, kuid seda leidmata pani mees hõlmad vöö vahele ja hakkas läbi lainete sammuma teise kalda poole. Pihkvas sai ta koorma laudu, mis olid kolme tolli paksused, kahe jala laiused ning kümme sülla pikkused. Heitnud linnaehituseks mõeldud lauakoorma turjale, asus ta tagasiteele. Seda märkas Peipsi ranna sorts, karvane ja rähmas pilusilmadega. Ta oli tükati kui tuuletark, osates mitmesuguseid salasõnu, ka valude ja haiguste vastu. Seekord otsustas ta siiski Kalevite poega kiusata, puhus tuulesõnu järve peale ja lennutas lained kõrgeks. Kalevipojale aga tegi vaid nalja, kui laineharjad talle vastu reisi tagusid. Kaldale jõudnud ja lauakoorma turjalt heitnud, tõmbas ta mõõga tupest, et kiusajale vastav palk maksta.

Sorts oli jõudnud paksu metsa peitu põgeneda. Kalevipoeg jättis sortsi rahule, võttis kehakinnitust ning seadis end sõmerale liivale puhkama. Ta võttis mõõga vöölt ja pani selle endast pahemale poole, et sõjariist oleks vajadusel käeulatuses. Väsinud mehe unenorin pani nurmel maapinna põruma. Peipsi sorts kuulis seda ja tuli salamahti vaatama. Ta silmas magaja kõrval mõõka ning soovis selle vargaküüsil ära viia. Mõõk aga oli maasse kui kinni kasvanud. Sorts proovis kasutada soolapuhumist ja sala kergitamise sõnu, kuid mõõk käsku ei kuulanud. Siis võttis mehike kõik oma oskused appi: puistas mõõgale erinevaid nõiataimi, sosistas kooljakuul kokku pandud seitset salasõna, veristas oma nimeta sõrme lepituseks. Mõõk hakkaski manasõnade peale kerkima, kuni jõudis sortsi kaenla alla. Raske mõõk vaevas mehikest ning ta pidi mitu korda oma teel puhkama. Kui sorts üritas Kääpa jõe teisele kaldale hüpata, kukkus mõõk varga kaenlast sügavale jõesängi. Uuesti proovitud manasõnad seekord ei aidanud ja mõõk põhjast ei kerkinud, sorts puges hirmuga varju.

Ärgates Kalevite kangelane oma mõnusat seltsimeest enam murult ei leidnud. Ta sai aru, et kelmi vargatembu on sorts teinud, aga kindlasti kaugele ei olnud väetil vennikesel võimu rauda kanda. Ta hüüdis mõõka, kuid ümberringi varjas maad vaikus. Vägimees kõndis kaua ümberkaudu ja kaugemalt metsades-soodes, kuid mõõk märku ei andnud. Lõpuks leidis ta mõõga Kääpa jõe põhjas hiilgamas. Küsimusele, kes ta siia kandis, vastas mõõk, et sorts on seda võluväega teinud. Kuid jõge ületades meelitas teda jõepõhjast näkineitsi ning mõõk kargas seepärast lainetesse. Kalevipoeg arvas, et mõõga õige paik on olla vahva mehe käes ja vaenlasi vemmeldamas. Mõõk vastas seepeale, et mehe viha on liig kerge süttima, misläbi on süütut verd valatud, nagu Soome sepa juures, ning see on teda kurvastanud. Kalevipoeg mõistis mõõga soovi, kuid arvas, et parematel päevadel võiks väärilise mehe saabudes mõõk ikkagi lainetest tõusta. Kuid kui juhtub lainetes kõndima too, kes mõõka enne ise kandnud, siis murdku mõõk tal jalad mõlemad.

Kalevipoeg võttis lauakoorma ja jätkas teekonda läbi metsade, kuni keegi talle jalgu jäi. Kõndija nägi põõsastikus väikest meest, kes hirmust vabises ja palus armu heita. Vägimees tundis huvi, mis on hirmu sünnitanud, ning seepeale rääkis mehike oma loo. Ta oli rännates eelmisel õhtul jõudnud väikesesse tallu, kus leeaugul istuv vanaeit keetis hernesuppi. Eit söötis mehikesel kõhu täis, tegi talle põhkudest aseme laua alla ning käskis vagusi olla, kui tema pojad koju jõuavad. Kostis maamüdinat ning eide pojad kui karud tormasid tuppa. Üks neist hakkas nuusutama ja tundis inimese higilõhna. Vanaeit aga tõi söögi lauale ja rahustas neid, et lõhn on tuulest. Peale sööki heitsid mehed põrandale kahele poole lauda magama. Söödud hernesupp tekitas meestes paugutuult, mis pani väikse mehe selle mõjul lausa lendama ühe püssi eest teise ette. Nii vintsutati teda terve öö. Kui vanaeit varahommikul ukse lahti tegi, pistis mehike kohe punuma, kuni jõudis põõsastesse. Kalevipojale tegi lugu nalja ja ta pani väikese mehe oma kaelakotti.

XII lugu: Lauavõitlus ja siil. Pikk magamine. Unenägu. Vaeselapse tall. Silla ehitus

Kalevite kallis poeg käis lauavirnaga tüki teed, mehikene kaelakotis magamas. Ta murdis endale männist kümne sülla kõrguse kepi, mis võis olla ka vembla eest. Metsast ilmusid lagedale kolm Peipsi sortsi poega, keda isa oli kihutanud Kalevipoega kiusama. Neil olid pikkade piugudega piitsad, otsas asusid veskikivid, millega hakati mehele matse jagama. Kalevite kange poeg ütles, et nad on argpüksid poisikesed, kes lähevad mõõgata mehe peale. Ta keerutas oma keppi, kuid männivemmal katkes kildudeks. Nüüd võttis ta koormast laudu, millega hakkas sortse sugema. Kuid lauad purunesid üksteise järel ning sortsipojad tungisid ägedalt peale. Õigel ajal hüüdis peenike hääl põõsast, et vaja on serviti virutada. Vägilane võttis soovitust kuulda ning sortsid põgenesid ulgudes pakku. Kalevipoeg uuris hüva nõu andja kohta ja palus tal põõsast välja astuda. Abimees tunnistas ennast siiliks, kuid ei saanud välja tulla, sest Vanaisa oli loomakesi luues unustanud talle külma vastu kasuka anda. Nüüd pani Kalevite poeg siilile tänutäheks oma okkalisest kasukast tüki selga, nii et ainult kõht jäi katmata.

Enne puhkama heitmist tahtis mees kaelakotist leiba võtta ning seejuures puutus ta pöial väikese mehe vastu, kes aga oli tüli käigus vaenuvembla vopsust surmale suikunud. Kalevipoeg kaevas mehikesele kalmu, mille kattis mätaste ja samblaga. Peale õhtust einestust vangistas uni mehe võimu ning kirju kangana olid päevased juhtumised tema unenäos. Nüüd astus mehe kruusast sängi juurde Peipsi tuuslar, kes võttis kimbu unerohtusid ning sortsisõnade lausudes pani need sängi kange mehe unepaelte pikendamiseks. Kalevipoja uni kestis juba nädala jagu päevi, kui Kalevite kannupoiss tõi Virust rutusti sõnumeid, kuid kuningat Peipsi rannast ei leidnud. Päevad ja ööd venisid kuuks, aga Kalevipoeg lebas liikumata unerohu sidemetes. Unes nägi ta, kuidas kõrge mäe sisemuses seitse sepaselli alasil terast mõõgaks tagusid. Need polnud siiski Soome sepa sellid, vaid nende meister oli imesepp Ilmarinen, kes kuldsel istmel jälgis sellide tööd. Üle sepiskoja läve astus mehekuju, keda katsid verevermed, ja see hakkas paluma, et mõrtsukale ei tohi kallist rauda raisata. Tema, Soome sepa vanem poeg, isa ja vennad valmistasid mõõka seitse aastat, kuid tasuks sai ta vihakütkes Kalevipojalt noorelt surmas närtsimise. Kalevipoeg pingutas unes kogu jõudu, et luupainaja kammitsatest pääseda, seda lugu õieti tähendada ja valelikku karistada. Ta kargas maast üles ja märkas, et nähtud kujud olid vaid unenägu, kuid ei saanud aru, et oli seitse nädalat maganud. Märganud puruks taotud lauakoormat, otsustas mees minna Peipsi taha uute laudade järele.

Peipsi järve kaldal ühes talus elas vaenelaps, kes kasvas karjapoisina. Ei olnud tal hauda läinud isa kaitset ega ema armu, veli oli sõjasurmas ja sõsar katku kolletanud. Karja hoides kurtis vaenelaps metsale oma kurba saatust: peremees oli väga kuri ja perenaine liiga vali, peretütar tulehark. Nad ei andnud kehakatet ega toitu, ka mitte piima lähkrisse. Metsapiiga, haldja tütar, kuulis lapse kaebust ja vastas talle tamme ladvust õhtul hilja. Ta soovitas poisil koiduaegsel karjateel otsida õnne maast ja selle, mille leiab, põue panna. Poiss leidis teelt lõokese muna, mille pistis põue paisuma. Munast kasvas hiirepoeg, sellest põues kassikene, kassist juba koerakene. Ka koera pani vaenelaps sooja põue ning koerast sirgus nüüd lambatall, kes jäi karjapoisile rõõmuks ning kustutas mured.

Kui Kalevipoeg Peipsi äärde jõudis, kuulis ta karjapoissi appi hüüdmas, sest hunt oli karjast lambatalle kinni püüdnud. Vägimees kiskus maast kivi, millest võis kaks paari veskikive valmistada, ning heitis kriimsilma peale, nii et tall pääses vabaks. Kalevipoeg otsustas nüüd hakata ehitama silda üle Peipsi. Ta kandis kokku kive, millele pani peale palgid ning serva tõkked. Kui silda oli ehitatud penikoorma jagu Pihkva poole, algas tugev maru, mis pooliku silla lainetesse langetas. Mees mõtles seepeale, et milleks silla seadmisega aega viita, kõige targem on tuntud teed pidi läbi lainete minna. Seepeale püüdis ta koormajagu vähke, kinnitas keha ning seadis sammud piki järve Pihkva poole, kus võõrad teda ei kimbutanud.

XIII lugu: Rännak laudadega. Minek allmaailma. Põrgupiigad

Kristjan Raua joonistus "Kalevipoeg sammub läbi urka põrgu" (1935). Tartu Kunstimuuseum

Kui Kalevipoeg sai oma sihid saavutatud ja sammus laudadega tagasiteel, jõudis ta kohta, kus oli mõõga kaotanud, kuid sortse ei kohanud. Hommikul alustas ta teed läbi metsade ja mööda soid Viru poole. Teel andis haraka laul kuuse otsast talle teada, et sõbrad ootavad pikisilmi teadet, kuhu on jäänud kuningas ja mis käigud tal on. Veel mainis lind, et vägimees on sortsi unerohu tõttu maganud seitse nädalat. Linnu teade pani lauakoormat kandva Kalevipoja kiirustama, kuni ta jõudis Ilmajärveni. Mees astus järve, et sealt läbi sammuda, kuid juba kolme sammu pärast tõusis vesi talle ninani. Ta imestas väga, kuid pöördus tagasi kaldale ja seadis sammud Viru poole. Teel kuulis ta kedagi pajupõõsas istumas ning nõelamistest saadud vägeva valu vaigistamiseks ussisõnu lausumas. Põõsas istuv manatarga vanamoor ei märganud teda ning Kalevipoeg jäi kuulama. Kui ta oli küllalt salatarkust kuulnud, tõttas ta edasi. Puhkama heitis õhtul murtud puudele, millest ladus kõrge aseme.

Järgmisel päeval jõudis Kalevipoeg lauakoormaga Endla järve äärde, kus künka tagant juhtus suitsu silmama. Lähemale astudes leidis ta koopa, mille suul rippus keedukatel ja tulekohendajateks olid kolm tahmast meest. Vägimees lootis leida õhtusööki ja öömaja ning küsis, mis rooga keedetakse. Mehed pajatasid, et kui neil pidu peetakse, siis ikka sada härga surmatakse, kuid täna on keemas kehva katel, milles põdrapoolik, kuldi küljed, karu maks, hundi neer ja põhjas kotka muna. Kalevite poega imestas, kas veidramat leemekeetu oskaksid sortsidki sobitada. Vastuseks tuli, et roog keedetakse nõidadele, tuuslaritele ja sortsi poegadele. Nüüd otsustas kangelane mitte jääda õhtusööki ootama ja küsis teed meeste peremehe koja poole. Pajahoidjad näitasid koopa kurgus värava kätte ja kui Kalevipoeg pimedas urkas alustas käsikaudu küürakil teed, irvitasid isekeskis, et nüüd läks lõvi paeltesse, kuhu oma naha kaotab.

Tee läks viimaks laiemaks ning viis kõrgesse koopasse, mida valgustas laelamp. Tagaseina ukse kõrval seisis kaks ämbrit, millest ühes oli vedelik piimakarva ja teises tõrvakarva. Ukse tagant oli kuulda voki vurinat ning piiga laulu. Laulja andis teada, et varem oli tal õekestega isa õue peal pidupõlv, kuid praegu igavleb ta vangis võõra voli all, ei ole tal käimas kosilasi ega peiukesi, kes leinapõlvest lunastaks. Kalevite kallis poega kuulis neiu lugu ning püüdis ust avada, kuid see seisis vankumata. Mees tegi nüüd hääle mahedaks ning sõnas, et tuli kaugelt kosjamõtetega ning jõudis selle ukse taha. Neiu rõõmustas, et kosilane tulnud õigel ajal, kuna peremeest pole kodus ja põrgueit küpsetab kooki, tema õed on asjatoimetustel. Ta soovitas tulijal kätt kasta tõmmu märjaga ämbrisse, mis annab rammu. Piimakarva märjuke seevastu kustutab väe. Kalevipoeg võttis õpetust kuulda ja põrutas seejärel ukse piitadega põrandale. Piiga tundis sisseastujas kuulsa Kalevite poja ära, kuid palus tal oma jõudu vähendada, kastes käe teise ämbrisse. Mees aga märkas seinal kohe varnas mõõka, selle kõrval oli pajust võluvits ning kolmandas varnas küüntest kübar. Mõõka arvas ta oma pikas unes näinud olevat, kui sepasellid seda salakojas tagusid. Piiga palus, et mees jätaks mõõga Sarvikule ning selle asemel võtaks vitsakese, millel seitse saladust, ja kübara, millel kümme väge. Korraga pani ta küüntest kübara pähe ning kasvas oma soovil kahe sülla jagu, vägimehe kõrguseks, mille järel vähenes tagasi. Nüüd oli Kalevipoja kord proovida ning ta vähendas ennast neiu suuruseks, milliseks otsustas mõneks ajaks jäädagi. Põrgupiiga kutsus tuppa oma mõlemad õed külalist kaema. Otsustati köögi uks lukku panna, et vanaeit välja ei pääseks neid lustipeol segama. Kalevite kallis poeg lubas neiud põrgupõlvest päästa ja maa peal neile kosilasi leida.

XIV lugu: Allmaailma vaatlus. Esimene võitlus Sarvik-taadiga. Lahkumine

Kalevite kallis poeg ja neiud ei lasknud öösel aega igavaks minna ega unesõba silmale ning vanaeit ei pääsenud kasutütreid keelama. Järgmisel päeval läksid piigad mööda kivist teed Kalevipojale maja ja varakambreid näitama. Nad jõudsid tuppa, kus kõik oli tehtud rauast. Vanem piiga pajatas, et see tuba on teo- ja orjapoiste varjupaik, kus neid vaeseid vaevatakse. Siis läksid nad edasi mööda rauast teed ja jõudsid vasest tuppa. Piiga seletas, et see on tütarlaste töötuba ja orjapiigade varjupaik, kus neid mitmel puhul piinatakse. Seejärel läksid nad mööda vasest teed, kuni jõudsid tuppa, kus kõik oli hõbedast. Keskmine piiga andis teada, et see on Sarvik-taadi argipäevatuba, kus ta puhkab. Nüüd mindi edasi mööda hõbedast teed, mis viis neljandasse, kullast tuppa. Piiga seletas, et see tuba on Sarviku pidukamber ja lustituba, kus tema eile oli pidanud küürima ja pühkima. Liikudes edasi mööda kullast teed, jõuti kambrisse, kus kõik oli siidist. Noorim piiga andis teada, et see on noorte neidude ehtetuba, kus nad kannavad siidiriideid. Jätkates teekonda mööda siidist teed, saabuti samettuppa. Piiga seletas, et ka see on noorte neidude ehtekamber, kus nad panevad ennast sametisse. Sametteed mööda minnes jõuti viimasesse tuppa, seal oli kõik poordist. Siin need noored ehivad ja päid poordile panevad. Sealt edasi mindi mööda rahast teed ja jõuti kohta, kus seisis seitse aita. Aidad olid tehtud igaüks eri materjalist – raudkivist, paekivist, kanamunast, hanemunast, vikikivist, kotkamunast ja siuru munast. Esimeses aidas hoiti rukkeid, teises kesvasid, järgmistes kaeru, nisu, linnakseid, keeduvilja ning searasva. Tagapool õues asusid kontidest kokku pandud laudad.

Kristjan Raua joonistus "Kalevipoeg ja Vanapagan". Tartu Kunstimuuseum

Kalevipoeg asus pärima, et mis sugupuust kuulus Sarvik on. Vanem piiga kostis, et nad ei ole sellest kuulnud, näevad vaid tema tulekut ja minekut, kuid tema käikusid ei tea. Oma valdasid valitseb Sarvik kange käega, tema teenijad saavad korra aastas, hingedeajal, varjuriigist välja koju käima. Voliaja lõpul peavad kõik tulistvalu tagasi tulema. Teine piiga lausus, et raudkambris sunnib sulaseid tööle raudkepp ja vaskkambris tüdrukuid vaskpiits. Hõbekamber on Sarviku puhkamise paik, kus põrgueit teda hõbepartel vihtleb. Vanatühi on ta kälimees ja põrgu lita on ta tädi ning koos sõpradega lustib ta kullast toas. Õhtuks pidavat Sarvik-taat jälle koju jõudma. Noorem piiga hoiatas Kalevite poega ohu eest – kui ta satub Sarviku silma alla, saab ta surma, sest kes üle põrguläve tulnud, ei ole eluga pääsenud. Ja lisas, et nad toodi kolmekesi Sarvikule pärisorjaks tuhande versta tagant, kus neil kena ilma keskel olid ilupäevad. Kalevipoeg lohutas, et küllap ta päästab piigad vanaeide vangipaelust ning Sarviku sidemetest. Vanem piiga soovitas vägimehel Sarviku ja tema abimeeste vastu kasutada võluvitsa ja küüntest kübarat, sest ainult tavalisest mehe rammust siin ei piisa. See aga arvas, et kui ta juba surmas Soomes hulga mehi, võidab võimas käsi ka põrguväe. Teine piiga palus Kalevipoega kiirelt lahkuda küüntest kübara abil, sest kui Sarvik saabub, kukub koopa uks kinni ja pääsemist pole loota. Kalevipoeg vastas, et vajadusel kaevab siis uue käigu.

Piigad otsustasid Kalevite poega aidata. Sarviku sängisambal seisis kaks klaasi õllekarva jookidega. Jookidel oli võluvõime – parempoolne oli rammusünnitaja, vasakpoolne rammusuretaja. Vanem õde vahetas klaasid omavahel ära. Samal ajal oli kuulda kauget müdinat. Piigad ehmatasid ning ütlesid, et nüüd on Sarvik kodu poole kihutamas. Juba raksatas Sarviku rusikas vastu uksepiita ja jalg astus üle läve. Tulija märkas Kalevipoega, kes seisis piigade suurusena vähendatud kujul, võlukübar käes, ning hakkas teda pilkama. Too aga pakkus, et peaks minema välja lagedale võidu peale võitlema. Sarvik oli nõus ja jõi turgutuseks tühjaks klaasi, mis seisis parempoolsel sängisambal. Siis käskis vanemat piigat tuua raudtoast kammitsad, millega võitja kaotaja kinni aheldab. Mehed astusid lagedale, võtsid teineteise vööst kinni ja proovisid vastast kukutada. Vägev võitlus kestis hulka aega, aga tugevamat ei selgunud. Hingetõmbe ajal pani Kalevipoeg küüntest kübara pähe, kasvas tugeva tamme suuruseks, rabas Sarviku kinni ning virutas tolle nagu teiba põlvist saadik maa sisse. Nüüd otsustas ta kaotaja aheldada vangiraudadega, kuid see hakkas järjest vähenema, kuni kadus maa sisse ning temast jäi vaid sinine loik. Kalevite poeg pilkas Sarviku argpüksiks ning arvas, et paneb ta kammitsasse järgmisel korral, kui salaurkast leiab. Seejärel võttis ta mõõga varnast, ladus varakambris kullakotid turjale, võttis piigad sülle ning jõudis võlukaabu abiga tagasi koopa suhu. Põrgukokad koos katlaga olid kadunud, kuid söed miilasid veel. Vägimees puhus leegi üles ning viskas küüntest kübara tulle, mida piigad jäid kahetsema. Kalevipoeg ütles, et lõpp on leinaajal ning soovitas piigadel endid ehtida ja sinisesse siidi riietada, sest varsti tulevad kanged mehed, Kalevite sugulased neid kosima. Neiud olidki enne lahkumist siidi- ja sametkambrist kõik vajaliku kaasa võtnud. Kalevite poega ladus õlgadele lauakoorma, pani peale kullakotid, nendele piigakesed ning asus koduteed kõndima.

XV lugu: Tagaajajad. Olevipoeg ja linnaehitus. Piigade saatus

Kui Kalevipoeg oma koormaga oli tuhatkond sammu astunud, oli kuulda, et Vana Tühi ja tema seitsekümmend selli olid hakanud minejaid jälitama. Noorem piiga nägi vaenlasi ning viibutas nõiavitsa, muutes luhad veteväljadeks. Vägimehe sammude ees kerkis kindel sild, mis kandis teda kuival jalal edasi ning kadus samas selja taga voogudesse. Tagaajajad jäid vete äärde kaldale seisma, imestades lainete üle. Vana Tühi hakkas kaldalt pärima, kas Kalevipoeg viis kaasa piigakesed, kas tema torkas Sarviku teibana sõmerasse liiva, kas tema lukustas vanaeide leivakasti lebama, kas tema tõstis mõõga varnast, kas tema võttis küüntest soovikaabukese, kas tema käis kullakambris vara võtmas, kas tema haaras kaasa võluvitsa. Kalevite kange poeg andis Tühi-taadi pärimistele jaatavad vastused. Lõpuks küsis Vana Tühi, kas mees ehk teistki korda tahab tulla tüli talitama ning sai vastuseks, et kui taalrid otsas, siis ehk tullakse uuesti kullakambreid koristama ja vanu tülisid lahendama. Nüüd tormas Tühja-taat sellidega kodu poole punuma, nagu oleks taskus tulesöed.

Päeva lõppedes tundis Kalevipoeg väsimust kõigist talitustest, ta pani koorma maha ja heitis murule puhkama, padjaks kivi. Pea oli mõtteraske, sest äsja saadud sõnumid olid kurjad – kui kuningas enne sortsi nõiakütkes suikus, oli vaenuvanker Virus rasket surma sünnitanud. Raskes unes vägimees ärkas siis, kui tundis, et küljealune on märjaks saanud ning imestas, mis on suure oja sünnitanud. Ta märkas tuuletuuslari tütart, kes künkal kükitades oli sooja märga teinud, et see allpool oleva mehe uputaks. Nüüd otsustas Kalevipoeg sooja oja lätte sulgeda. Ta võttis padjaks olnud kivi ja viskas selle otse neiu õnnekohta kiiluks, nii et sellest vesiväravast vood enam välja ei pääsenud. Nõiataadi tütar hüüdis kibedusest appi, kuid siin ei aidanud teda ka tuuslarite tarkus. Vangistatud vesivärav, millest algavad veesooned, muutus Raudojaks.

Hommikul jätkas kange mees oma teekonda, koorem õlul. Ta jõudis talu õue, kus külalisele tuli vastu võõras mees ja hakkas pärima – kust on saadud lauakoormad, neist võiks kantsid ja kindlused kasvatada. Mees lisas, et on meister-linnaehitaja, ja palus lauad ära müüa. Kalevipoeg sai juttu vestes Olevipojaga tuttavaks ning hakkas linnade ehitamiseks kaupa tegema. Hoonetark oli nõus, kuid vajas selleks kivide kokku kandmist, laantest tammepalkide vedamist ning töövaeva eest palga maksmist kullas. Olevipoeg pidas kolm päeva paastu, pani Uku-kivile ohvriande ning sai tunnismärke hoonete püstitamiseks sobivatest kohtadest. Siis alustati linna ehitamist kivikeldrite rajamisega. Kalevipoeg kandis koormakaupa kokku laudasid Peipsi tagant ja tüvesid tammikutest, lisaks tassis kive merekaldalt ning murdis paasi maa põhjast. Et targalt valitseda ja rahva õnne kasvatada, pidi siit kerkima koda kuningale, peavari vanemale ning kindel koht ja varjupaik rahvale.

Ühtlasi andis Kalevipoeg põrgust toodud piigad Alevipoja kaitse alla ning soovitas korraldada neidudele kosilaste leidmist. Kohe kosis noorima piiga Alevipoeg ja vanima Sulevipoeg, kuid keskmisele kosilast polnud, mis tegi neiukese kurvaks. Lähedal elas tuuletark, kes oli neide märganud juba siis, kui need kullakoormal istudes põrgust tulid. Nüüd käis ta piigade järel luuramas, kui nad nurmel lõõritasid või vainul kiikusid. Ta pidas plaani neiud kinni püüda, sest juurde minna julgust polnud. Kuna keskmine piiga oli kaasata, leidis tuuletark võimaluse neitsi röövida, et teda kodus meelitada kaasaks saama. Kui kälimehed juhtunust kuulsid, otsustasid nad piiga päästa. Tuuletark, nähes ohtu, pani sortsisõna abil päästjate ette järve lainetama. Sellest takistusest sai üle Alevipoeg, kes nõiavitsa kasutades tekitas penikoormapikkuse silla. Jõudnud tallu, päästsid Alevipoeg ja Sulevipoeg keskmise õe, surmasid tuuletarga ning panid talule tulekuke katusele. Päästetud piiga kosis kodukanaks Olevipoeg.

XVI lugu: Laevaehitus ja sõidu algus. Teekond maailma otsa. Lapumaa ja Varrak

Kalevipoja laev Lennuk kunstnik Nikolai Triigi kujutatuna

Kalevipoeg mõlgutas mõtteid sõitmisest suure ilma otsa, kus taevakumm on maa külge kinnitatud. Ta tahtis käia seal, kuhu ükski käik teda polnud varem viinud. Tark lind kaaren aga andis talle teada, et kohas, kus mees näeb kõrkjaid vete ääres, tuleb põrutada parema jala kannaga vastu kallast, siis avaneb salasuu, mis viib maailma otsa. Kalevite kange poeg teatas, et tema on varem sada korda suurtest järvedest läbi käinud ning ükski pole olnud liiga sügav, ainult Ilmjärv jäi keskelt katsumata. Mehe salasoovi täitmiseks oli vaja ehitada laev ning vägimees tegi linnameister Olevipojale ülesandeks Kalevite õue ääres kõrgel kaldal kasvav suur tamm, mille isa istutas ja ema kasvatas, maha raiuda. Tüvest tuleb teha tarbe- ja kaubalaevad, ladvast sõjalaevad, otsapakust orjalaevad, laastudest lastelaevad. Olevipoeg kostis vastu, et tema ei tea meest, kes suudaks seda tamme raiuda. Samas andsid sõnatargad hüva nõu, et põhja randadele ei saagi sõita puust laevaga, sest virmaliste vägevad välgud paneksid laevukese põlema. Nüüd lasi Kalevipoeg ehitada puhtast hõbedast laeva, millele pandi nimeks Lennuk, sest see lõhkus laineid lennates. Kaitseks virmaliste vehklemise vastu lasi ta endale kullast, ülematele ja vanematele hõbedast ja vasest, muule rahvale terasest ning rauast kuued teha.

Hommikul enne koitu asus Lennuk põhja poole teele. Kalevipoeg asus laevamehi juhendama, istudes tüürimehe kõrval. Kui laev oli mõni päev purjetanud, läks Soome sortsilaste sunnil taevas pilve ja tõusis maru, mis kestis seitse ööd-päeva. Kui maru vaibus, paistis kaugelt võõras rand. Kalevite kange poeg ujus kaldale ning sai teada, et see pole ei Soome ega Turja rand, vaid hoopis Lapu rand. Nüüd mindi maad uurima ning kohati üksiku talu ukse ees pingil piigat istumas, kes ehmatas võõraid nähes ning hüüdis taadi appi. Tema taat oli Lapu tark Varrak, kellelt küsiti kohe juhatust sõiduks maailma otsa. Tark vastas, et mehed, kes sellist sõitu enne proovinud, on Sädemesaarel hukka saanud, ja oli nõus tagasisõidu teejuhiks tulema. Kalevipoeg arvas, et koju oskab ta tuldud teed tagasi isegi minna, ja küsis, mida tark tasuks tahab, kui neid ilma otsa ukse ette juhib. Varrak soovis tasuks midagi, mis vägimehel kodus seina küljes kütkes seisab, ning selle Kalevipoeg talle ka lubas. Lapulane võeti laeva ning sõit ilma otsa jätkus. Kogemata sattus Lennuk neelukohta, kus enam aerud ei aidanud ning purjed ei päästnud. Nüüd võttis Varrak vaadi, kattis selle punakaleviga ning köitis laeva külge rippuma. Veest tuli valaskala, ahmis punase vaadikese suhu ning eemale ujudes vedas laeva põrguneelust välja.

Purjetanud mitu ööd-päeva, jõudis laev põhja piirile Sädemesaare juurde, kust tõusid tulesambad ja suitsupilved. Varraku keelust hoolimata läks Sulevipoeg kaldale tuliteed pidi põrgu leeaugu poole sammuma. Raudkuub läks nüüd nii kuumaks, et hakkas keha küpsetama ja juukseid kõrvetama. Sulevipoeg leidis, et tuleküngas võiks kodus rehekütjaks olla, võttis piibule tuld ning kõndis laevale tagasi põlenud külgi arstima. Seejärel sõudsid reisumehed maale, kus kuked sõid kulda, kanad karda, haned haljasta hõbedat ning kapsad kasvasid kuuse kõrguseks. Kalevipoeg saatis oma keeletarga ja sulased võõrast kohta vaatama, ise heitis Sulevipojaga laevas puhkama, jättes Alevipoja valvesse. Rännumehed, käinud loojanguni, heitsid põõsa varju suikuma. Hommikul äratas magajaid hiigelsuur tüdruk, kes oli tulnud kapsaaeda lehmadele lehti võtma ning pani ühteaegu ka mehed oma põlle rüppe. Kodus raputas Hiiglaneitsi nad põrandale ja ütles isale, et need kirbud olid kuuekesi kapsapea all põõnutanud. Nüüd hakkas hiiglakasvu taat küsimusi esitama, millele keeletark andis ainult õigeid vastuseid. Hiiglatark sai aru, et toodud mehed käivad tarka teed pidi, ja lasi tütrel leitud võõrad kapsaaeda tagasi viia. Mehed aga palusid suurel piigal nad hoopis kaldani kanda, mida too tegigi ning puistas mehed otse hõbelaeva. Tema hingeõhk puhus laeva penikoorma kaugusele merele.

Lennuk lõikas põhja poole purjetades lustlikult laineid ning jõudis kohta, kus virmaliste hõbeodad taevas välkusid, ja see pani mehed kõva hirmu tundma. Samas asuval võõral rannal elas tundmata rahvas – näost kui inimesed, kuid poolest kehast kui koerad, penisabad taga. Keegi ei saanud laevalt maale, sest penisabalised tulid kurjalt vastu. Kalevipoeg kargas laevast kaldale, leidis tubli hobu ning hakkas selle turjalt penilasi pillutama, nii et surma sai sadasid. Kuid hobu komistas vaenuköitesse ning langes surnult maha. Seepeale tõmbas kange mees maast tugeva tamme, millega hakkas soid sõtkuma ja põlde sahkama, et need enam vilja ei kannaks. Sealtmaa tark asus teda sõitlema, et milleks mees vihas nende maad moondab ja rahvast hävitab. Kalevipoeg kahetses äkilist ägedust ja asus targaga nõu pidama. Kuulnud kaarna soovitusest otsida ilma otsa väravat kaldalt kõrkjaist, hoiatas tark, et see koht petab vägimehe põrgusse surmasuhu. Kalevite kange poeg otsustas nüüd kaaslastega tagasi lõuna poole, koju purjetada. Maailma lõpu otsimisest arvas ta, et oli sõitnud tühja teed, kui otsis taeva tagaseina, ning et ei ole suurel ilmal otsa. Reisist saadud kogemust ja tarkust tuleb aga kõigist ülemaks tunnistada. Kui Lennuk jõudis Lindanisa lahe peale, paistsid meestele kõrged tornid, mille Olevipoeg oli kaldale kasvatanud.

XVII lugu: Sõjaratsu sõit. Assamalla lahing. Juhtumised põrgukatla juures. Muruneidude tants

Eesti radadel kestis rahupõlv seitse talve ja suve. Olevipoeg oli Kalevi kalmukünka juurde linna kindlaks kantsiks ehitanud ning sellele pandi nimeks Lindanisa. Teise linna oli Alevipoeg Harjumaale ning kolmanda linna Sulevipoeg Alutaha asutanud. Kuid pärast õnneaega saabusid Viru randa võõrad sõdalased ning käskjalad tõid kuningale sellest teateid. Kalevipoeg sõitis ise ratsul koos sõdalastega Viru väljadele, kus seisis vaenuvägi, kes oli külasid laastanud. Kihutanud vaenlaste keskele, lasi ta mõõgal möllata ning puistas vastaliste päid kui lehti lepikus. Assamalla väljale jäi kümme tuhat surnukeha ning ükski vaenumees poleks pääsenud, kui kange mehe hobu ei oleks kihutades salaauku kukkunud ja hinge heitnud. Kalevipoeg kutsus sõjamehed vaenuväljalt tagasi sõjasaaki jagama ning koju võidusõnumeid viima, et kui mehed seisavad taplemiskohal kui raudsein, ei ole uut sõda karta.

Koduteel jõudis Kalevite kange poeg koos kolme sõbraga laande, kus nad varem ei olnud käinud. Märganud suitsu tõusmas, jõudsid nad koopani, mille suul istus vanamoor tulel oleva paja juures. Alevipoeg, saanud teada, et eit keedab kapsaid endale ja poegadele, palus tulijate jagu kapsaid leemepatta juurde lisada, sest teelt tulles on nälg näpistamas. Ta lubas ise tuld valvata, kuni toit valmib, kuid vanamoor hoiatas kutsumata võõraste eest, kes soovivad keedust maitsta ning võivad paja tühjaks süüa. Mehed lubasid valvsad olla ja heitsid puhkama, jättes Alevipoja lõket kohendama. Murupinnast astus välja kitsehabemega kolme vaksa kõrgune härjapõlvlase poeg, kuldkelluke kaelas. Mehike palus leememärga maitsta, mille peale Alevipoeg arvas, et kõhetu küsija võib paja põhja ära uppuda. Härjapõlvlane kargas paja serva peale, rüüpas selle tühjaks, kerkis kuuse kõrguseks ning kadus kui sinine suits. Alevipoeg kandis vett katlasse, pani uued kapsapead paja täiteks ning äratas Olevipoja tulevalvuriks. Uuesti saabus argsel sammul kolme vaksa kõrgune härjapõlvlane ja palus luba kapsakeedust maitsta. Olevipoeg pilkas, et mehike murrab kaela, kui üle kulbi serva kukub. See aga kargas paja servale, limpsas keeduse, paisus kuuse kõrguseks ja kadus. Nüüd täitis Olevipoeg katla, äratas Sulevipoja ja puges ise magama. Härjapõlvlane saabus taas ning kõik kordus kui varemgi. Sulevipoeg täitis veel kord katla ja kutsus Kalevipoja leeme keetmist valvama. Taas oli kuldkellukesega väike mehike kohal ning soovis palvekeelil keedust katsuda. Kalevipoeg oli nõus, aga küsis kellukest enda kätte pandiks, niikauaks kuni tulija kõhtu täidab, sest vanaeit ja kaaslased võivad helina peale üles ärgata. Härjapõlvlase poeg andiski kellukese vägimehele, too aga lõi sõrmega lopsu mehikesele otsaette, mille peale vennike mürinaga maapinda kadus, sinine suits järel. Vanaeit ärkas koos meestega, tuli asja kaema ning tundis ära kellukese, mehe rammu kasvatava Sarvik-taadi salariista. Nüüd teatas vanamoor, et ta oli noorena kerge tantsujalaga ja ei murra kaela tänagi, kui kõpsti kargab. Seepeale hüppas ta kuristikku, sinine suits järel.

Kui mehed heitsid uuesti puhkama, tulid murueide tütred kastesele murule mängima. Õekesed lustisid ja kiikusid kasteheina kõrre peal ning angervaksa varre peal. Ühtlasi laulsid nad Kalevipojale õpetussõnu – kui too tahab minna taevateed, ärgu kuule komistagu ega päikest puutugu; kui tahab minna põrguteed, jätku seisma põrgu seinad ja uksed lõhkumata; kui tahab minna sõjateed, jätku nõdrad nottimata ja laste isad langemata, siis ei jää lesed leinama.

XVIII lugu: Teine teekond allmaailma. Lahing põrgulistega. Kahevõitlus Sarvikuga

Kalevipoeg tõusis vara, koidu ajal, jättis kaaslased magama, võttis leemepajast linnupetet ning läks vaatama kohta, kus härjapõlvlane oli maa sisse vajunud. Seal silmas ta nüüd sinist vett, kõrkjaid ning võhumõõku kalda peal. Meenutades kaarna ja targa varasemat nõuannet, lõi ta parema jala kannaga vastu maad, nii et varjul olnud väravad avanesid. Põrgu koopast tõusev tihe aur ja suits ei lubanud mehel käigurada leida. Kuuseladvast teatas tark kaaren, et tuleb kuldkellukest kõlistada, mida vägimees tegigi. Suits kadus, kuid teel ei paistnud kaua valgust ning koobas jäi kottpimedaks. Hiireke pimedusest soovitas kellukest kasutada ning pimedus asenduski valgusega. Nüüd sattus Kalevite kange poeg võrkudesse, kütkete purustamisel sigis neid veel rohkem juurde ning mehe ramm hakkas lõppema. Kärnkonn nurgast krooksus, et vaja on helistada kellukest, ning nõianöörid kadusid helina peale silmapilgul. Seejärel jõudis kõndija jõe kaldale, jõgi ei tundunud lai, kuid sada korda sammu seades ei jõudnud jalakand kuidagi teisele kaldale, vaid jäi kõntsa kinni. Vähk andis jõepõhjast teada, et kellukese kõlin aitab. Kohe sai Kalevipoeg panna jala kuivale sõmerale. Koopas käijale polnud ajal mõõtu, sest päike ei paistnud ning kuu ei kumanud. Siis tulid teel kimbutama sääseparved, mida rohkem neid surmata sai, seda paksemaks parv muutus. Kui juba jõud hakkas kaduma, tähendas sirts mättalt, et tuleb kelluke kätte võtta. Imekombel oleksid kihulased kõlina peale kui tuulde tuisatud. Põrguteel sammuja istus murule puhkama ning otsustas kellukese väikse sõrme külge köita, et salajõud oleks kogu aeg abiks.

Sarvik-taadi sulased kuulsid kedagi tulemas, läksid vaatama ning tulid tuulekiirul tagasi pealikule teadet tooma. See saatis oma sõdalased tulijale vastu. Kalevipoeg jõudis laia jõe äärde, mille põlevailt laineilt tõusis sinist suitsu. Üle jõe seisis terassild, millel asus põrgupoiste väesalk. Teine salk oli silla taga, kolmas kaldal ning neljas taamal. Kangelane asus mõõgateraga vemmeldama vihamehi, kes langesid sadadena surmasülle või põgenesid. Kuldkelluke sõrmes hoidis meest väsimast ning ta seisis kindlalt kui kalju. Sarvik saatis lahingusse sada vahvamat põrgulist, kes olid sortsi saunas karastatud ning kanged kui karud, kuid nendestki ei jäänud kedagi, kes veel koju jõuaks. Seda nähes kindlustas Sarvik vainuväravat kaljurahnudega, et takistada tulijat. Kalevipoeg põrutas rusikaga vastu väravat ning kolmandal löögil lendasid sambapakud kildudeks. Taluõuel jõudis ta ukse ette, mille piidad purunesid rusikaraksatusel. Astunud üle läve, märkas mees eidekese varju, kellel oli Linda kuju. Eideke tallas vokiratast, millest kahel pool olid kruusid. Paremal pool seisvas oli võimu andev elumärg, pahemal aga märjuke, mis rammu närtsitas. Varjueit tähendas pojale parempoolse kruusi poole, millest too rüüpas keha karastuseks. Lõhkunud seejärel kaljurahnuga salaseina, nägi kange mees seina taga põrgueite kangast kudumas. See märkas kohe kuldkellukest tulija sõrmes ning palus seda endale, pakkudes vastu parimat mõdu, mis olevat kangastelgede kõrval pahemal pool kruusis. Kalevipoeg, teades märjukese mõju, astus hoopis tagaseina ukse juurde. Uks kargas lahti ning selle tagant tulid Sarviku parimad sõdalased, kuid kes nendest matsu sai, see teist enam ei vajanud. Nüüd hüüdis põrgumees Kalevipoja peatuma ning sõnas ta vargaks, kes eelmisel põrguskäigul viis tema varanduse ja võluasjad. Kange mees vastas, et eelmine vaidlus oli lahendamisel rammukatsumise teel, kuid vastaline kui vedel mees kadus härjapõlvlasena murupõhja. Kalevipoeg pani mõõga tuppe ning võttis sõrmest kellukese, et meeste kangus kaaluks ühevõrra, ning kutsus Sarviku kambrist välja jõukatsumist ausalt lõpetama. Sarvik-taat, soovinud küll rammu tõsta, võttis ehmatusega rüübet pahempoolsest kruusist, mis jõudu vähendas. Kalevite kangele pojale jäi nüüd parempoolne kruus, millest sai kuivanud kurku kastetud.

XIX lugu: Sarvik-taadi aheldamine. Õnneaeg. Pidu ja tarkuseraamat. Sõjateated

Vainul leiti rammukatsumiseks paras paik ning mehed haarasid teineteise püksivärvlist kinni, et vastalist tõsta ja maha heita. Ehkki Sarvik oli rüübanud rammu kurnavat ja Kalevipoeg võimu karastavat märjukest, kestis võitlus seitse ööd ja seitse päeva tulemuseta. Võitluse müdin kõigutas kaljusid ja pani veed vahutama. Eide varju valvas silm märkas, et poja ramm hakkab raugema. Et võitluseks eeskuju anda, haaras eit vokikoonla, keerutas kümme korda ümber pea ning paiskas põrandale. Kalevipoeg mõistis tarka tähendust ning toimetas vastasega samal viisil. Maha heidetud vaenumehe vedas ta raudkambrisse, köitis ahelatega kaljuseina külge ja veeretas saunasuuruse kivi ukse ette. Sarvik palus armu heita ja pakkus vastu kulda-hõbedat. Vägimees aga sammus ise varakambrisse ning täitis neli kotti kullaga, mida igas kotis oli kolme tündri jagu. Kui ta asus raske koormaga koduteele, hakkas põrgu vanaeit teda suurel suul surmale sajatama. Tagasiteel allilmast ei olnud Kalevite poega takistamas ei kammitsad ega kiusajad. Jõudnud koopasuule, leidis ta ootamas Alevipoja, kes oli juba kartnud sõbra surma. Alevipoeg avaldas tulijale, et põrguskäik oli kestnud kolm nädalat, mille peale too teatas, et allilmas polnud ööl ja päeval vahet. Seejärel võtsid mehed metsasõnni lihast tehtud õhtueinet ning vägilane heitis puhkama kolmeks päevaks, jättes kaaslase kulda valvama.

Kalevipoeg elas nüüd sõpradega Lindanisas. Põrgukullast andis ta ühe koti Olevipojale, mille eest too ehitas lähedusse veel kolm linna. Sõbrad käisid Kalevipojale peale, et see paneks kihlad kotti ning läheks Kunglast noorikuid kosima. Vägimees vastas, et enne tuleks pulmadeks sobiv kants ehitada, mis oleks kaunistatud kui lustilinn, mida võõradki jääksid vahtima ning kus asuks ka siidist sängiga kosjakamber. Sõjaratsutki oleks vaja ravitseda ja sööta kolme kuu võrra, enne kui sobib temaga kosjateele sõita. Mehed olid linnas õnnel hõiskamas ning naljakäras kambrites käisid mõdukannud ringi. Laulik istus teiste keskel ning laskis laule Taara tütrest Siurulinnust, kes oli sündinud isa sundimata ja ema haudemata. Vanaisa oli valmistanud talle tuuletiivad, millega Siurulind liugles üle kolme ilma ning lendas Kõue teedel ja vikerkaare vihmateedel. Koju jõudes oli ta rääkinud taadile, et oli kohanud mitmes ilmas kenasid neide kasvamas, kes palju naljatasid, aga ka kurvastasid, sest elasid aina üksi, kosilasteta. Järgnevas Alevipoja lõbusas laulus selgus, kuidas temale anti kord teada, et kogu pere vaagub kodus hinge, aga koju jõudes istus isa hoopis toas, õllekann käes, ema niitis lammast, õde sõtkus sepikut ja vend oli kündmas. Sulevipoeg kiitis oma laulus humala vääte ja käbisid ning teatas, et peale parsil kuivamist tükib humal ise õllepoolikusse, et pärast meeste meeled ära pöörata. Sõprade keskel teatas nüüd Kalevipoeg lustlikult, et pidu pidades ja õllevahtu maha puhudes saab õnn õitsema ja armsam aeg algama.

Piduliste keskele astus lapu tark ning teatas, et tal on aeg koju pöörduda. Ta soovis võtta kaasa Kalevipoja varem lubatud kingituse, mille oli leidnud kolikambrist. See oli seina külge kindlate ahelate kütkesse pandud raudkaanega raamat, millesse vana Kalev oli lasknud tululikke tarkusi üles panna ja milles seisis kirjas vanaaegne vaba põli. Lustimeelel Kalevite poeg, kes sellest raamatust midagi ei mäletanud, lubas oma sõna pidada ning Varrakul tarkuseraamatu ära viia, kuigi sõbrad teda selle eest sõitlesid. Kuna raamatut hoidvate ahelalukkude võtmeid ei leitud, murti müüriseinad tükkis kütketega maha ning veeti koos raamatu ja Varrak-taadi tasukullaga sadamasse.

Samas olid Lindanisa poole teel sõjasõnumid, sest Lätist olid saabunud raudmehed laevadega ning sõjamehed olid ka Vene väljadelt tulemas, et kestvat rahupõlve pillutada. Käsukandjad jõudsid Kalevipoja kambrisse ja kuulutasid, et vaenuvanker on veeremas, raudmehed maad muljumas ning noored mehed seisavad norgus, sest mõõk ei mõista rauda murda. Kalevite kallis poega saatis mehed puhkama, kuid ei saanud und ning läks tusameelel vainu peale isa kalmule. Kuid üle vaikse haua ohkas vaid tuul ning vägimees kõndis kurvalt koju tagasi.

XX lugu: Sõttavalmistus. Lahingud. Raudmeeste saadikud. Kalevipoja surm. Põrgu väravas

Hando Mugasto kavandid "Kalevipojale". Kahekümnes lugu. Tartu Kunstimuuseum

Kalevipoeg saatis saadikud sõjakäsuga teele, et sõdalased kõikjal vaenu vastu valmistuksid. Koos Alevipoja ja Sulevipojaga otsustas ta varad viia peidupaika, varju röövlite eest, et uuel õnneajal need jälle välja tuua. Öö hakul kaevati kolmekesi kuld, hõbe ja rahad salamahti sõmerasse liiva. Kange mees luges salasõnad peidukohale peale, et vaid õigel mehel, õnnelapsel, oleks teadmist Kalevite kuld peidukünkast üles korjata. Koidu ajal võttis kangelane relvad, talutas teele sõjaratsu ning puhus sõjasarve. Kalevite sarvekutse jõudis kõikjale – Viru rannast Lääne luhtadeni ja Tartu raja taha Pihkva piirile ning tõtates tulid mehed sõjateed tallama. Väed kogunesid kuninga käsul viie päeva jooksul Emajõe kaldale Taara hiie juurde. Tugevaid tuli igalt poolt – viissada Virumaalt, kuussada Kuressaarest, seitsesada Soomestki. Seejärel asuti sõjateed sõitma.

Juba teisel päeval algas lahing raudriides rüütlitega. Kalevipoeg puistas raudmeeste ridasid väsimatu võimuga, nii et surnukaared katsid nurme ja surnupäid oli sadades. Samas sünnitasid surma ka raudmeeste rasked hoobid. Nüüd langes maha Sulevipoeg, vaenukirves oli tabanud tema puusa ning verevool kippus mehe elu kustutama. Sõnatark lausus haavatule salasõnu, arstis haava üheksa rohu segust salviga ning mähkis sidemesse. Vaenuvägi lõi lahingus vankuma ning põgenes pakku. Seejärel maeti langenud kaaslased, puhati paar päeva ning vägi sammus Võhandu jõe piiridele. Olevipoja juhatusel ehitati sild üle jõe ning suunduti Pihkva maile, kus olid väega ootamas poolakad, tatarlased ja leedukad. Puhkes uus lahing ning Kalevipoja mõõk niitis mehi maha nõmme peale nii, et kehad katsid maad kolme küünra kõrguselt. Sõda kestis seitse päeva ja rohkete langenute tõttu olid väesalgad sootuks vähenenud. Kalevite poeg kogus oma allesjäänud sõjamehed kokku ning saatis nad Alevipoja juhtimisel Vene väe vastu. Pärast lahingut maeti kõik langenud sõbrad. Haavadesse surnud Sulevipoja mälestuseks rajati kõrge küngas, mille tippu maeti tuhaks põlenud põrm. Järgmise päeva lahingus langes palju Eesti poegi ning paljud põgenesid, kuid Kalevipoeg Olevipoja ja Alevipojaga seisid kui raudsein vaenlaste vastu. Õhtul, lahingu järel, mindi kõrge kaldaga järve äärde janu kustutama. Väsinud Alevipoeg vääratas kaldal ning langes sügava hauakoha lainetesse. Sõbrad ei suutnud teda surmast päästa, kuid kandsid ta kaldale ning matsid kalmukünka alla.

Kristjan Raua joonistus "Kalevipoeg põrgu väravas" (1942). Tartu Kunstimuuseum

Sõja viletsus ja sõprade surm kurvastasid Kalevite kanget poega ning ta otsustas ära minna leinama. Loobudes kuningakohast, pakkus ta seda Olevipojale ning palus olla alamatele armulik ja hoida rahva rahupõlve. Kõndinud kurvas tujus mööda metsi ja soid, jõudis ta Koiva jõe äärde, kuhu jäi oma leinas elama. Rannast tulid sinna kolm raudmeest, kes meelitasid vägimeest endaga liituma, kuid üritasid seejärel teda selja tagant tappa. Kalevipoeg sasis võltsid võõrad kinni ning paiskas nad vastu maad surnuks. Nüüd saadeti käskjalg teda meelitama, kuid kangelane ütles, et enne elab ta kehva mehena üksi, kui et läheb võõra voli alla. Saadikute käigud tüütasid Kalevite poega, ta läks uuesti rändama ja jõudis kolmandal päeval Kääpa jõe kallastele, kus lainete põhjas lebas tema varastatud mõõk. Kalevipoeg oli andnud relvale käsu, et sellel, kes mõõga s i i a kandnud, jalad lõigata. Soome sepa sajatusel oli ta eksinud aga sõnaga, nii et mõõk sai kohustuse murda jalad sellel, kes teda e n n e kandnud. Kui nüüd kangelane astus jõkke, täitis mõõk lubaduse ning lõikas mehel jalad põlvedeni otsast. Saadud haavadest välja voolanud veri täitis kogu välja, Kalevipoeg suri ning tema vaim tõusis linnuna taevasse. Seal sai ta vaim uue keha, mis istus Taara kangelaste keskel ning kuulas laulikute lugusid tema enda vägitegudest.

Vanaisa pidas nõu taevaliste tarkadega, kuidas Kalevite poeg taevas tööle toimetada, ning leiti ühel meelel, et talle on sobiv põrguvärava vahi amet, et kuri ei pääseks kütkeist. Kuna Kalevite pojal puudusid altpoolt põlve jalad, pandi ta valge ratsu selga ja saadeti allilma kaljuvärava ette. Saanud ülevalt käsu, raksas Kalevipoeg kaljut rusikaga, nii et see lõhenes, kuid rusikas jäi kaljusse kinni. Kui kalju kütkes olev vahimees üritab vahel kätt vabastada, siis müdiseb maa ja vahutab meri. Aga ükskord tuleb aeg, mil tuleleek lõikab käe kaljukammitsast, küllap siis jõuab Kalev koju oma lastele õnne tooma ja Eesti põlve uueks looma.

Väljaanded

• 1857–1861 – esimene trükk vihkudena koos saksakeelse tõlkega Õpetatud Eesti Seltsi teadusliku väljaandena. H. Laakmann, Tartu. (täistekst)
• 1862 – teine trükk ainult eestikeelsena (rahvaväljaanne). P. Aschan ja Co., Kuopio. (täistekst)
• 1875 – kolmas täielik trükk. Schnakenburg, Tartu. (täistekst)
• 1901 – neljas täielik trükk. Schnakenburg, Tartu.
• 1930 – parandatud ja illustreeritud väljaanne koolidele. Kaanekujundus August Roosileht. Kirjastus Töökool.
• 1935 – viies (kärbitud?) trükk. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu. Söejoonised Kristjan Raud, puugravüürid Hando Mugasto. Esimese trüki eessõna Fr. R. Kreutzwald. Teise trüki eessõna (1862). Viienda trüki saatesõna August Annist. Trükitud OÜ K. Mattieseni trükikojas Tartus, 30 nummerdatud eksemplari Schoelleri Parole joonistuspaberil, suures kaustas, tekst pruunikashallil aluspõhjal. 250 nummerdatud eksemplari suures kaustas, tekst pruunikashallil aluspõhjal, 9500 eksemplari tavalises kaustas.
• 1946 – kuues (kärbetega) trükk. Illustreerinud P. Luhtein, järelsõna O. Urgart. Riiklik Kirjastus Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn. Trükiarv 20 200.
• 1947 – kuues (?) trükk. Illustratsioonid Hando Mugasto ja Kristjan Raud, lisas on esimese, teise, viienda ja kuuenda trüki saatesõna. Kirjastus Orto, Vadstena. Trükitud 2000 eksemplari, millest 1000 on nummerdatud.
• 1951 – illustreerinud Alo Hoidre, Ott Kangilaski, Richard Sagrits, Richard Kaljo, Edith Paris. Järelsõna E. Laugaste. Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituudi toimetusel, keeleliselt redigeerinud P. Ariste. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn. Trükiarv 25 000.
• 1953 – illustreerinud Alo Hoidre, Ott Kangilaski, R. Sagrits, järelsõna: E. Laugaste, kujundanud Felix Valdvere. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.
• 1954 – seitsmes (?) trükk. Illustratsioonid Eerik Haamer ja Hando Mugasto. Kirjastus Orto, Toronto.
• 1961 – illustreerinud Evald Okas, kujundanud Aleksander Koemets. E. Nirgi järelsõna. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.
• 1961, 1963 – Kalevipoeg. 1., 2. Tekstikriitiline väljaanne ühes kommentaaride ja muude lisadega. Peatoimetaja P. Ariste, eessõna August Annist, kujundanud Paul Luhtein. Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Keele ja Kirjanduse Instituut.
• 1975 – illustreerinud Kristjan Raud, kujundanud Rudolf Pangsepp, kommentaarid A. Annist, järelsõna E. Nirk. Kirjastus Eesti Raamat.
• 1977 – illustreerinud Kristjan Raud, järelsõna E. Nirk. Kirjastus Eesti Raamat, Tallinn.
• 1992 – 1935. aasta väljaande faksiimiletrükk, ära on jäetud omaaegsed lisad. Kirjastus Roto.
• 1997 – taskuformaadis. Illustratsioonid Kristjan Raud, kujundanud R. Pangsepp, E. Nirgi, A. Annisti ja L. Viiroja kommentaarid. Kirjastus Eesti Raamat.
• 1997 – kujundanud Anne Linnamägi. Kirjastus Avita.
• 1998 – seitsmeteistkümnes trükk. Illustratsioonid Kristjan Raud, kujundanud Kadi Pajupuu ja Rein Seppius. Kirjastus SE&JS.
• 2003 – kaheksateistkümnes trükk. Illustratsioonid Kristjan Raud, kujundanud Andres Tali. Kirjastus SE&JS.
• 2009 – üheksateistkümnes trükk. Illustratsioonid Andres Tali. Kirjastus SE&JS.

Proosavormis ümberjutustused

Eno Raua versioon Kalevipojast, mille luges Eesti Üliõpilaste Seltsi 150. aastapäevaks sisse Oskar Punga

• 1904 – "Kalevipoeg." Lühendatud kujul nelja lisaga Eesti nooresoole. Eessõna P. Org., G. Pihlakas, Tallinn.
• 1918 – "Kalevipoeg". Lühendatud kujul nelja lisaga Eesti nooresoole. Eessõna P. Org., G. Pihlakas, Tallinn.
• 1921 – "Kalevipoeg". Villem Ridala koolidele kirjutatud proosavormis ümberjutustus, Illustratsioonid August Roosileht. Kirjastus Kool.
• 1929 – "Kalevipoeg". V. Ridala proosaümberjutustus. Otava, Helsingi.
• 1930 – "Kalevipoeg". Parandatud ja illustreeritud väljaanne koolidele. Eessõna M. Nurmik, kaas A. Roosileht. Kirjastus Töökool, Tallinn.
• 1946 – "Kalevipoeg". Jutustav kokkuvõte E. Toomse. Eesti Kooli Kirjastus, Swarzenbeck.
• 1960 – "Kalevipoeg". Ümber jutustanud E. Laugaste. Illustreerinud H. Rooneem. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.
• 1961 – "Kalevipoeg". Fr. R. Kreutzwaldi eepose järgi jutustanud E. Raud. Illustreerinud A. Viidalepp, kiri P. Reeveer, järelsõna E. Nirk. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.
• 1970 – "Kalevipoeg". Lastele jutustanud E. Raud, Illustratsioonid Ants Viidalepp, kaanekujundus Ants Viidalepp. Eesti Raamat, Tallinn.
• 1976 – "Kalevipoeg". Lastele jutustanud E. Raud, Illustreerinud H. Laretei, järelsõna E. Nirk. Eesti Raamat. Tallinn.
• 1985 – "Kalevipoeg". Jutustav kokkuvõte E. Toomse Eesti Koolide Keskus USA-s, Baltimore.
• 1998 – "Kalevipoeg". Villem Ridala proosaümberjutustus noortele. Illustratsioonid Heldur Laretei. Kirjastus Athena.
• 1998 – "Kalevipoeg". Lastele jutustanud E. Raud, Illustratsioonid Jaan Tammsaar. Kirjastus Tiritamm.
• 1998 – "Kalevipoeg". Lastele jutustanud E. Raud, Kujundanud Inge Kenn. Kirjastus Mixi.
• 2004 – "Kalevipoeg". Lastele jutustanud E. Raud, Kujundanud Hille Jääger. Kirjastus Ilo.
• 2008 – "Kalevipoeg". Teksti koostanud Õnne Puhk, Illustreerinud Jens Anton. Kirjastus Loovmeedia.
• 2013 – "Kalevipoeg". Lastele jutustanud E. Raud, Kujundanud Andres Tali, kasutatud on Kristjan Raua pilte. Kirjastus Tammerraamat.
• 2018 – "Kalevipoeg". Lastele jutustanud E. Raud, Kujundanud Andres Tali, kasutatud on Kristjan Raua pilte. Kirjastus Tammerraamat.
• 2020 – "Kalevipoeg". Lastele jutustanud E. Raud, Kujundanud Andres Tali, kasutatud on Kristjan Raua pilte. Kirjastus Tammerraamat.

Mõju ja kriitikute hinnangud

Eepose motiive on kasutatud kunstis ja kirjanduses, seda on ka parodeeritud. Paljud kriitikud on hiljem tähelepanu juhtinud "Kalevipoja" kunstlikkusele, küündimatusele ja vigadele (Johannes Aavik, Friedebert Tuglas jt).

Helilooja Eugen Kapp on kirjutanud balleti "Kalevipoeg", Veljo Tormis samanimelise kantaadi. Lembit Vimb on kirjutanud eeposele järje "Kalevipoja tagasitulek". Enn Vetemaa on kirjutanud "Kalevipoja mälestused". Raoul Annion, Marek Laimets ja Toom Tragel on loonud pilteepose "Kalevipoeg".

Tõlked

"Kalevipoeg" on tõlgitud võru (Urmas Kalla 2022), saksa, vene, ungari, läti, soome, leedu, rumeenia, ukraina (Anfissa Räppo 1981), inglise, rootsi (Alex Milits), prantsuse (Antoine Chalvin) ja hindi (Vishnu Khare) keelde. Lühendatud tõlked on ilmunud taani, tšehhi, heebrea, itaalia, esperanto ja hispaania keeles.

Kalevipoeg kunstis

• 
  Oskar Kallis, "Kalevipoeg kellukest helistamas" (1914–1915). Tartu Kunstimuuseum
• 
  Oskar Kallis, "Tiritamme kasvatamine" (1914). Eesti Kunstimuuseum
• 
  August Roosileht, "Kalevipoeg Põrgu väravas". Tartu Kunstimuuseum
• 
  August Roosilehe pastellmaal "Kalevipoeg kivi viskamas". Tartu Kunstimuuseum
• 
  Kristjan Raua joonistus "Kalevipoeg ja saladuslik võõras" (1935). Tartu Kunstimuuseum
• 
  Kristjan Raua joonistus "Kalevipoeg põrgu teel võrke purustamas". Tartu Kunstimuuseum
• 
  Hando Mugasto kavand "Kalevipojale". Tartu Kunstimuuseum
• 
  Oskar Kallise pastellmaal "Kalevipoeg allilmas" (1915)
• 
  Välko Tuul. Kalevipoja motiiv
• 
  Oskar Kallise pastellmaal "Kalevipoeg mõõgaga" (u 1912–1913). Eesti Kunstimuuseumi maalikogu
• 
  Oskar Kallise pastellmaal "Kalevipoja kroonimine" (1915). Eesti Kunstimuuseumi maalikogu
• 
  Oskar Kallise pastellmaal "Kalevipoja laul" (1914). Tartu Kunstimuuseumi akvarellikogu
• 
  Edward von Lõngus, "Kalevipoeg 3.0" (Vabadussild Tartus)
• 
  Kalevipoja kuju Glehni pargis
• 
  Algne Kalevipoja kuju Glehni pargis
• 
  Amandus Adamsoni Tartu Vabadussõja mälestussammas

Kirjandus

• Anton Paul Fedor Constantin Possart "Sitten und Gebräuche: Sagen und alte Religion die Esthen" Rmt: "Statistik und Geographie des Gouvernements Esthland". Stuttgart, 1846, lk. 173–
• Johannes Aavik. "Meie rahvusliku suurteose keel". 1914.
• August Annist. "Friedrich Reinhold Kreutzwaldi "Kalevipoeg"". Eesti Keele Sihtasutus 2005. ISBN 9985-79-103-7.
• Cornelius Hasselblatt: "Kalevipoeg Studies. The Creation and Reception of an Epic." Helsinki: Finnish Literature Society – SKS 2016. (Studia Fennica Folkloristica 21)
• Sven Kivisildnik. "Rahvuseepos Kalevipoeg ehk Armastus". Tuum 2003. ISBN 9985-802-64-0.
• Felix Oinas. "Surematu Kalevipoeg". Keel ja Kirjandus 1994.
• Sirje Purga. "Mõtteid eepose "Kalevipoeg" pildikeelest". 2004. ISBN 9985-68-092-8.
• Pilteepos "Kalevipoeg" ISBN 978-9949-9912-0-4.

Välislingid

• Kreutzwaldi sajand. Kalevipoeg
• Jaan Unduski essee "Eksistentsiaalne Kreutzwald"
• Hasso Krulli essee "Kalevipoja mõõk pärimuslikul maastikul"
• Hasso Krulli essee "Kalevipoja" geograafiast
• "Kalewipoeg. Üks ennemuistne Eesti jut, kaheskümnes laulus". Kuopio linnas, Soome maal. 1862
• Uurimusi Kalevipojast. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu 2004.