Disambig gray.svg  See artikkel räägib eesti rahvausundi mõistest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Uku (täpsustus)

Uku on Eesti rahvausundis Kirde-Eesti alal tuntud majahaldjas, kellele uuest saagist toodi ohvreid kivile (ukukivi) või ohvrinõusse (ukuvakk)[1].

F. R. Kreutzwald andis Ukule tuult, vihma ja müristamist valitsenud jumala staatuse[1]. Ukut on korduvalt mainitud eesti rahvuseeposes "Kalevipoeg", kui jumalust, kellelt palutakse raskes olukorras abi.

NimiRedigeeri

Nimi "Uku" on eesti keelekasutusse võetud tõenäoliselt soome äikese- ja ilmajumala Ukko järgi[1]. Jumaluse käsitamises ei jõudnud igaviku mõiste muistsete eestlaste seas õieti välja kujuneda, seda enam aga vanaduse mõiste. Vanadus kippus taevavalitseja ülemaks tundemärgiks saama. Sellepärast anti taevavalitsejale sellekohane nimigi: Vanaisa, Vanataat, Vana-ätt, Vanamees, Taevataat, Uku. Viiest esimesest nimest tunneme kohe, et nad kõik üht ja sedasama tähendavad. Aga Uku nimigi ei erine kuigi palju eelmistest. Meil tarvitatakse seda nime koguni harva, seda enam aga Soomes, kus see tähendab ometi just sedasama mis Vanataat ja Vanaisa.

AsukohtRedigeeri

Vanataat asus taevas, kust ta mõnikord tõrelemise ja taplemisega oma ligiolekut kuulutas. Müristamise ajal öeldi ta kohta: "Vanataat tapleb, tõreleb, on kuri, on tige!"

OhverdamineRedigeeri

Uku vakk ise oli enamasti niintest, laastudest või tohust tehtud neljanurgeline kast, millele käis peale silgukarbikaane sarnane kaas. Kevade alguses peeti iseäralikku Uku püha, millest kogu kihelkond ehk vald osa võttis. Peo ajal viidi Uku vakk hiide ja ohverdati seal. Vist põletati hiies Uku vakka aasta jooksul kogunenud aineid.

RahvasuuRedigeeri

1884. aastal rääkinud üks Moisekatsi vallas elanud talu peremees Uku kohta järgmist: "Müristamisjumala Uku elukoht oli Võu jõe ääres. Paluti, et Uku laseks vihma sadada, kui põud valitses, ja et Uku vihma keelaks, kui liig palju sadas." Urvaste pastor Gutsaff on Võu jõele ohverdamisest pikemalt kirjutanud; tema jutu järgi tulnud sealt välja mees, kelle ühes jalas sinine, teises kollane sukk. Mitmed oletavad, et see oli Uku.

RahvapärimusRedigeeri

Mõnel pool on arvatud, nagu oleks Ukul nainegi, nimega Raunj (arvatavasti rootsikeelsest sõnast rönn, "pihlakas"). Sellele oletusele andis ka F. R. Kreutzwald põhjust. Ukust kõneledes tähendas Kreutzwald, et paastumaarjapäeva tuleb arvata Uku ja tema naise Raunji auks peetud kevadise pööripäeva aegse püha kajaks (Inland 1837, nr 27). Kreutzwald ei ütle selgelt, kas ta siin Eesti või Soome Ukust kõneleb või kas eestlased või soomlased Rannjit Uku naiseks pidasid. Leidub andmeid, mille põhjal võib järeldada, et eestlased on Uku või Vanaisa kõrval tundnud ka Maaema. Kreutzwald igatahes on Uku naise tundmise Hiärni ajaraamatust laenanud. Hiärn ometi nimetab Uku naist Raunj; trükivea tõttu on Raunjist Kreutzwaldil Rannj tekkinud.

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Eesti nõukogude entsüklopeedia. 2. köide: CERA–FILL. Tallinn: Valgus, 1987, lk 42.

KirjandusRedigeeri

  • Eisen, M. J., "Eesti mütoloogia". Tallinn: Mats, 1995, nr 2, lk 105–107