Eesti rahvausund

Eesti rahvausund on eesti rahva pärimuslike usuliste kujutelmade ja tavade kogum.

Piksepapilt Vihtla Jürgenilt üles kirjutatud "Pikse palve" Johann Gutslaffi 1644. aastal Tartus ilmunud teoses "Kurtzer Bericht und Unterricht Von der Falsch-heilig genandten Bäche in Lieffland Wöhhanda" ("Vääralt pühaks peetud Võhandu jõest Liivimaal")

Ajalugu

Muinasusund

Eesti hõimude ristiusustamise (13. sajandil) eelse muinasusundi kohta saab teha põhiliselt vaid oletusi keeleajaloo, arheoloogiliste leidude ning üksikute kirjalike allikate põhjal.

Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle olulisemad osad olid animism ning esivanematekultus. Totemismile on vähe viiteid, kuigi kaugemate sugulasrahvaste juures arvatakse sellest olevat jälgi niinimetatud karupeiete rituaali näol. Keerukat jumalate panteoni polnud, usuti loodushingedesse, kes elasid metsas, puudes, allikates ja mujal. Neile toodi arvatavasti ohvreid; tänini on säilinud komme visata allikasse hõberaha või siduda suure põlispuu külge värvilisi linte. Inimese elujõudu ehk väge arvati peituvat tema südames, ajus, suguelundites, veres, juustes, süljes, küüntes. Neid võidi teatud viisil kasutada maagilisel otstarbel. Eriti suure väega inimesed – targad ja nõiad – olid eriliselt lugupeetud ja neilt küsiti nõu haiguste ja probleemide korral. Ka inimeste ja olendite nimes usuti peituvat maagiline vägi; selle uskumuse hiliseks kajastuseks on jahi- ja kalameeste komme mitte nimetada oma saakloomi nimepidi vaid kasutada erilisi asendusnimesid.

Oluline oli esivanematekultus; lahkunuid austati ja teatud juhul ka kardeti, igal juhul püüti pälvida nende heakskiitu. Surnud maeti metsatukkadesse, mis aja jooksul kujunesid matmispaikadest pühadeks hiiteks, mis olid üldised ohverdamise, ennustamise ja riituste toimetamise paigad. Esivanematele hiide toiduohvri viimise viimane kajastus võib olla setude komme kirikupühadel surnuaiale toitu viia ja seal süüa. Ka on Eestis tänini tavaks surnuaedade kujundamine suurte puudega parkidena.

Üldiselt oli kultus tõenäoliselt perekeskne ja praktilise iseloomuga, kutselisi preestreid ja keerukat mütoloogiat polnud. Loomismüütidest võib jälgi leida rahvalauludest. Oletatavasti uskusid meie esivanemad, et maailm tekkis hiigellinnu munast ning keerles ümber ilmasamba, mille külge oli põhjanaelaga kinnitatud taevalaotus.

Muudatusi tõi uskumustesse ja kommetesse põlluharimise ning paikse eluviisi levik, samuti kokkupuuted balti ja germaani hõimudega. Arvatavasti sel perioodil tekkisid kujutelmad haldjatest kui kaitsevaimudest-jumalustest, kes mõnevõrra erinesid varasematest arusaamadest looduse hingestatusest. Tekkis usk kodu- või majahaldjaisse; Lääne-Eestist on teada hilisemal ajal kristliku pühaku Antoniusega "kokku sulanud" koduhaldjas Tõnn.

Maaviljelus tõi kaasa ilmastikunähtuste ja taeva jumaluste ja personifikatsioonide tähtsuse tõusu; metsa- ja veevaime seevastu hakati võõristama. Üheks taeva- ja äikesejumalaks võis olla Uku või Ukko, keda võidi kutsuda ka Vanaisaks või Taevataadiks vms. Vaevalt saab teda pidada otseselt ülijumalaks või teiste jumalate valitsejaks, kuid on võimalik, et sellise taevajumaluse olemasolu hõlbustas hiljem ristiusu vastuvõtmist. Taeva asukatest mainitakse rahvaluules veel Ilmaneitsit. Lahtine on küsimus saarlaste ülemjumalast Taarapitast, keda mainib Läti Henriku "Liivimaa kroonika". Tema nimes on nähtud nii laenu Skandinaaviast (vrd. Thor) kui paralleeli teiste uurali rahvaste sarnase nimega jumalustega.

Samuti muutus oluliseks viljakusmaagia. Viljakuse ja sigivuse kaitsjatest on hilisemast ajast teada setude Peko ja Lääne-Eesti Metsik. Viljakust usuti peituvat ka lõikuse esimese või viimases vihus, mida kasutati maagilistes toimingutes.

Maa jõu kehastuseks ja taeva valitseja vastandiks-paariliseks oli arvatavasti Maaema. Mõneti ebaselge rolliga tegelane oli Murueit, kes võis olla Maaema analoog või siis teatud metshaldjas, aga võis ka olla seotud surmakujutelmadega.

Muutusid hingekujutelmad ja arusaam surmajärgsest elust. Usuti, et inimese hing võib kehast lahkuda liblika või mardika kujul või linnuna. Surnuid arvati minevat Manalasse, Toonelasse või Hiielasse, kust nad sügisesel pimedal ajal tulevad koduseid külastama. On oletatud, kuid on kahtlane, kas eksisteeris ka mingi surnuteilma valitseja (Tooni, Mana). Manala nimetust on arvatud tulevat väljendist "maa(n) ala" ehk maa-alune, kuid seda seisukohta on ka vaidlustatud.

Kujunes välja rahvakalender, kuhu kuulusid tähtsamate pühadena päikese austamisele pühendatud suvehari ja talihari, samuti külvinädalad ja hingedeaeg. Rahvakalendri pühadega on hiljem tihedalt kokku sulanud kristliku kirikukalendri tähtpäevad.

Võimalik, et germaani mõjul kujunesid hiiumüüdid, mille kajastusena on meieni jõudnud Kalevipoja lood. Hiiukujutelmadega sulas hiljem kokku kristlik kurat, andes tegelase nimega Vanapagan. Levisid ka muud germaanipärased uskumused – kuri silm, libahunt, tuulispea, pisuhänd, näkk, puuk, haiguste personifikatsioonid (hall, katk). Aja jooksul süvenes veelgi kartus kurja surnu ees, kujunes välja keerukas tõrjemaagia. Need jooned süvenesid kontaktide mõjul ristiusuga ning teiste rahvaste rahvalike uskumustega.

Veel 17. sajandil praktiseeriti vaatamata kiriku mõjuvõimule mitmel pool endiselt rahvausundit. Näiteks annavad sellest tunnistust Mõnistest leitud 17. sajandi põletusmatused.

Rahvausund 19. sajandil

Eesti rahvausundiga on omapärasel viisil seotud romantismiajastu rahvavalgustajate poolt loodud ja populaarseks saanud Soome mõjudega pseudomütoloogia. Kirjasõna kaudu jõudis see rahva sekka ning kohati on keeruline eristada autentset rahvapärast materjali sekundaarsest.

Rahvausund tänapäeval

Eri viisil tõlgendatud osiseid sellest paljust, mis eesti rahvausundist muuseumide varasalvedes talletatud on, kasutavad maausk ja taarausk.

2005. aastal läbi viidud Eurobaromeetri uurimuse kohaselt uskus 16 protsenti eestimaalastest Jumala olemasolu, 54 protsenti uskus «mingisuguse vaimu või elujõu» olemasolu.

Mõisteid

aal – ahervare – ahjad – ahjualune – ahjupealne – aiatar – aitaja – alapaljakas – Alevipoeg – allikas – allilm – alune – anik – arbumine – arm – armukakk – atetiimus – ebaasi – ebahunt – ebajalg – ebajumal – ehaema – eksitaja – elu – eluvaim – ema – emand – empli – haldjas – hall – hall maa – hauatagune elu – helvet – hiid – hiieallikas – hiiekivi – Hiiela – hiieneitsid – hiievihk – hiirkatt – hiis – hing – hingede aeg – hingede päevad – hingede püha – hingedeaeg – hingedepäev – hingeisand – hingeliblikas – hingeline – hingeloom – hingepäev – hingetuisk – hingeudu – Hint – hoidja – huntinimene – hõlvandus – hõng – hännamees – härjapõlvlane – härjakakk – hördulane – iiling – Ilmaneitsi – Ilmarine – Ilmasepp – ine – ingel – inimese muutsija – inimesehunt – Isa – Issand – jaguaeg – jaoaeg – Jeesus – Jeesus Kristus – jentsakas – jumal – Jumala Poeg – Jumala Tall – Jumalaema – jumalanna – jumalasus – jumalatar – jumalate päev – jumalde lävi – jumalus – juuda tütar – juudaline – juudas – juudasitt – jõmp – jõululeib – jälg – järvekull – järvevana – kaapjalg – kaaren – kaarnakivi – kaave – kade suu – kadu – kaetis – kaetus – kaevukoll – kahi – kahjamine – kaipjalg – kaitsja – kala silmatera – Kalevipoeg – kalkar – kalm – kalmukindad – kalmuneiu – kandja – kannuskõre – kapatjalg – kaputjalg – karjasekakk – karvakakk – karvakalt – karvakarask – keeraspea – keerub – kivisaks – koba – koduhunt – kodukäija – kodususi – koerakoonlane – Koit ja Hämarik – kojus – kojutus – koll – kolm – kolmteist – kolumats – komm – kommialune – konn – konnus – kool (surm) – kooljakuu – kooljaluu – kooljas – koolukindad – kooluking – korp – kotermann – kotu – kotumees – kratt – Kristus – kujatus – kuju – kujuline – kujutus – kuldsitikas – kummitus – kuningas – kuradi ema – kuradi tosin – kuramus – kurask – kurat – kuri – kuri pilk – kuri silm – kuriloom – kurit – kurivaim – kuu – kõdu – kõhn – kõhnrett – kõhnsilm – kõhurett – Kõigevägevam – kõigus – kõmbakas – kõrgem olend – kõrgem olevus – kõsu – kõu – kõue laast – käis – kärp – kääbakas – kääbas – kääp – kääpjalg – kümking – laastuleid – lambapähkel – Laurits – lebitimka – leelaps – Leiger – leil – leitsakas – leitse – lendva – lesetukk – liba – libahunt – libasusi – liigjumal – Linda – linnupete – loksbergi sõitja – Looja – lumm – lummutis – Lunastaja – luupainaja – luupatakas – luuvalupäev – läbilööja – lähuhunt – Lämmeküne – lätsakas – manalane – maa-alune rahvas – maa-alused – maadlane – maailma lõpp – maailma ots – maajumal – maakuningad – maaljad – maaljas – Maarja – maavaim – sügisene madisepäev – talvine madisepäev – madu – mailased – majauss – Mana – Manala – marras – marumemm – mehetukk – melk – mereinimesed – meretursas – mereveised – mets – metsaema – metsaline – metsapiiga – metsavana – metshallid – metsik – metsjessuke – miisu – moondus – moonutis – moorgli – mukerjaan – mumm – Murde Kai – murueide tütred – murueit – murutaat – muruvana – must kass – must maa – mustjomp – muutsija – mäherdus – müstrik – nahkhiir – neevel – neitsi – nelja silmaga koer – neljapäev – nigul – nook – nukk – nurmeisa – nõiahunt – nõiakera – nõiaraha – nõiasõnad – nõiavits – nõid – nõidis – nõidus – näkk – näks – nääbastus – nääri laupäev – nääri õhtu – nääri öö – ohvrikivi – ong – orahänd – paharet – painaja – Pakane – papu – paradiis – parem maailm (parem ilm) – pardiajaja – partevanamees – pees – Peko – Pell – pell – pellivakk – peninukk – Penn – peremees – pergel – pergel – pihlakas – piilu – piire – piirits – Pikker – pikne – pilda – Piret – piru – pisuhänd – plakatspass – Poeg – potermann – puhastustuli – pukajalgne – Pukk-Mats – punane lõng – purask – pusa – puss – putus – puuk – puuslik – põmm – põrgu – põrgukonn – põrguline – põrguperemees – põõsakuningas – päike – päkapikk – päkapikkune mees – päkats – päär – Päästja – pöialpoiss – pöö – pöök – Püha Neitsi – Püha Vaim – pühane – püsa – rabandus – ragan – rahatäkk – raitkuju – raudsepp – reede – reo – reomägi – rist – ristipuu – risuhunnik – Rongo – ronk – rukiste pildumine lakke – rukkihunt – rukkipaljakas – Rõigutaja – Rõugutaja – saadan – saatan – saatus – sakermann – Salme – sarv – sarvik – saunaleil – sealpoolne elu – seamardus – seitse – siilipopi rohi – silmamoonutis – soend – soend – soendik – soiukont – soiulind – soonik – Sulevipoeg – sumpur – surikindad – surm – surmariik – surnupesu seep – surnuraha – surnuteriik – susiilves – suurpea – sõlg – sõnad – sõnajala õis – säkutaja – särgi sisse mähkimine – taar – Taara – Taevaisa – taevakirjad – Taevane Isa – taevariik – taevas – Taevataat – tagurpidi-taat – taig – Tall – tallaja – Tarapita – tark – tarvas – teadja – teeraha – teine (maa)ilm – tige – tigu – tikats – tiko – tiksutaja – tikutaja – tirt – tont – too ilm – toodapea – toonekindad – Toonela – tooneluu – toonesepp – toonetikk – Tooni – Toor – Tooru – tooru teeramise õhtu – tooru õhtu – toorumees – tooruteenistus – tooruusk – tosnak – toss – tuhale – tuhk – tuhkataat – Tulbigas – tulehaga – tulekera – tuli – tulihänd – tulik – tulioks – tulisaba – tulupoiss – tulutoobija – Turis – tuule-ema – tuuleisa – tuulekeerd – tuulekeere – tuulepööris – tuulispask – tuulispass – tuulispea – Tuuslar – tõotus – tõiv – tõivepakk – Tõll – Tõnis – Tõnn – tõnnivakk – tähendus – täht – tölksaba – tönk – tühi – ukseraha – Uku – ukukivi – umbluu – uss – ussimatar – ussisõnad – va jõle – vaan – vabalants – vaenlane – vaenuköis – vaim – vaim – vaimutund (vaimude tund) – vaimude tee – vaimude tund – vainuköis – valge maa – valge mees – valgemees – vana – vana julge – vana kuu – vana pilvetaat – vanaeba – vanaema – vanahalb – vanaisa – vanajaak – vanajuudas – vanajuut – vanakurat – vanakuri – vanakõhn – vanamees – vanamust – vanapagan – vanapoiss – vanapurask – vanapuuk – vanapühis – vanasarvik – vanasitt – vanataat – vanatige – vanatont – vanatühi – vanaõelus – vanem – Vanemuine – varavedaja – varemägi – vari – varjaja – varjukuju – varjuline – varjumees – varjuriik – varn – varp – vastlapäev – vedaja – veekohutaja – verihammas – veripard – vetevana – vihelik – vihelik – viherik – vihur – vihur – viirastus – viirastus – viiskanda – viiskrajakas – viislapp – viisnurk – vilbus – vilbus – vilisuu – viljaneitsid – vilu – virakannus – virmalised – virp – virukõrikas – viruskikas – viruskundra – virvendus – viskrik – viskrik – võhl – võhm – võigastus – võrgitus – võtmeraha – vägi – vägimees – väärjumal – õnn – õnnekogu – õnneraha – õnnerubla – õnnetukk – õnnevakk – Õnnistegija – õudasi – äi – äiatar – äike – äiulane – ätt – ööema – öök – öökaaper – öökull – übijas – übilane – üheksa – ülekohus – Ülemiste vanake – ülimine Isa – üts

Rahvausu tähtpäevi

I Jaanuar

• 14. Taliharjapäev. Talve poolitaja. Jõulude lõpp. (Tähistatakse eelõhtul.)

II Veebruar

• 6. Toorapäev (Taarapäev). Taara (Toora) austamise päev. (Tähistatakse eelõhtul.)
• 29. Liigpäev (Ugandis Võsakoos, Tarvastu kihelkonnas Vanatondipäev). Tüdrukud ja lesknaised võivad kosja minna. (Tähistatakse eelõhtul.)

III Märts

• 21. Usside ärkamise päev. Loomad ärkavad talveunest. Ehalkäimise algus. Läänemaal viljakusjumala Metsiku austamise päev. (Tähistatakse eelõhtul.)

IV Aprill

• 1. Karjalaskepäev. Karjatamise algus. (Tähistatakse eelõhtul.)
• 14. Künnipäev. Suve (ajastaeg jagunes suveks ja talveks) ja külvinädalate algus. (Tähistatakse eelõhtul.)
• 14. aprillist 21. juunini, Ugandis 14. juulini. Külvinädalad. 10, Ugandis 13 nädalat; loetakse alanevas järjekorras: 10., 9., 8. jne.

V Mai

• 1. Kõigi nõidade päev (Walpurgi öö). Õitsilkäimise algus. (Tähistatakse eelõhtul.)
• 12. Maahinguspäev (Maahingaus, Ingerimaal Máhengäüspäivä, Ugandis Räüsäpäiv). Maa sünnipäev. Ei tohi puutuda maasse ega maast kasvavasse. (Tähistatakse eelõhtul.)

VI Juuni

• 21. Suvistepüha. Õitsilkäimise ja külvinädalate lõpp. Suvistepühade algus, "üks ilo ja õnne pääv kõigile". Ööd hakkavad pikenema. (Tähistatakse eelõhtul.)
• 21. juunist 14. juulini. Suvistepühad. Suvise pööripäeva pühad.

VII Juuli

• 14. Suviharjapäev. Suve poolitaja. Suvistepühade lõpp. Ugandis külvinädalate lõpp. Lääne-Maavalla saartel üläljõstmiste (ülalistumiste) algus. (Tähistatakse eelõhtul.)

VIII August

IX September

• Kolmas pühapäev. Pekopäiv. Ugandis viljakusjumala Peko austamise päev. (Tähistatakse eelõhtul.)
• 23. Ussi urguminemise päev. Loomad jäävad talveunne. Ingerimaal, Sakalas ja Ugandis kildsannade (kildsaunade) ja istjatsete algus. (Tähistatakse eelõhtul.)

X Oktoober

• 14. Lõikuspüha (kolletamispäev). Talve (ajastaeg jagunes talveks ja suveks) ja hingedeaja algus. (Tähistatakse eelõhtul.)
• 14. oktoobrist 7. detsembrini. Hingedeaeg (Revalas ja Virumaal ka Jaguaeg, Jaguõhtud). Hingede kodukäimise aeg. Sakalas käivad neljapäevaõhtuti hingesandid.

XI November

XII Detsember

• 7. Tõnnipäev. Viljakusjumala Tõnni austamise päev. Hingedeaja, ehalkäimise, üläljõstmiste, kildsannade ja istjatsete lõpp. Läänemaal mängutubade algus. Jää kaanetab veekogud. (Tähistatakse eelõhtul.)
• 22. Jõul. Talupoegade uue ajastaja (aasta) algus. Mängutubade lõpp. Jõulude algus. Ööd hakkavad lühenema. (Tähistatakse eelõhtul.)
• 22. detsembrist 14. jaanuarini. Jõulud (talvistepühad, talsipühad). Talvise pööripäeva ning ajastaja vahetuse pühad.

Vaata ka

• Maausk
• Paganlus
• Taarausk
• Eesti mütoloogia

Kirjandust

• Matthias Johann Eisen. Eesti mütoloogia, 1920, 1995
• Matthias Johann Eisen. Eesti vana usk, 1927
• Oskar Loorits. Eesti rahvausundi maailmavaade, 1932, 1948, 1990
• Ivar Paulson. Vana eesti rahvausk, 1966,1997
• Uku Masing. Eesti usund, Tartu: Ilmamaa 1998. ISBN 9985-878-17-5

Välislingid

 Eesti vana usk – alliktekstid Vikitekstides

• Matthias Johann Eisen. Kodukäijad.
• Matthias Johann Eisen. Luupainaja.
• Matthias Johann Eisen. Näki raamat.
• SATOR 1. Artikleid usundi- ja kombeloost.
• SATOR 2. Artikleid usundi- ja kombeloost.
• Ahto Kaasik. Omausust omailmas.