Vikipeedia

Kristjan Raud

Eesti kunstnik

Kristjan Raud (22. oktoober 1865 Kirikuküla, Viru-Jaagupi kihelkond – 19. mai 1943 Tallinn) oli eesti kunstnik.

Kristjan Raud
Kristjan Raud.JPG
Sündinud 22. oktoober 1865
Kirikuküla, Viru-Jaagupi kihelkond
Surnud 19. mai 1943
Tallinn
Haridus Peterburi Kunstide Akadeemia
Tegevusala maalikunstnik

Tema kaksikvend oli kunstnik Paul Raud.

ElukäikRedigeeri

Raud õppis Viru-Jaagupi kihelkonnakoolis, Rakvere kreiskoolis ja Tartu Reaalkoolis. Aastal 1887 lõpetas ta Tartu Elementaarkooliõpetajate Seminari ja töötas seejärel Tartus ja Peterburis õpetajana.

Kunstihariduse omandas ta Peterburi Kunstide Akadeemias (1893–1897), Anton Ažbe kunstikoolis (1899–1901) ja Müncheni Kunstiakadeemias (1901–1903).

Kodumaale naastes töötas ta kümme aastat Tartu Reaalkoolis õpetajana. Rajas 1904. aastal Tartus omanimelise ateljeekooli (Kristjan Raua õppestuudio), mis oli võrreldav Ants Laikmaa ateljeekooliga Tallinnas. Raud lülitus innukalt Noor-Eesti haritlasringkonda ja Eesti Kirjanduse Seltsi tegevusse.[1]

I maailmasõja puhkedes asus ta oma kaksikvenna Paul Raua juurde Tallinnasse, kus töötas õpetajana ka Tallinna Reaalkoolis, Tallinna poeglaste kommertskoolis, Jakob Westholmi gümnaasiumis, Riigi Kunsttööstuskoolis, Kaarli Eragümnaasiumis jm.

Eesti Vabariigi algusaastail loobus Kristjan Raud vabakunstniku elust ning asus 1919. aasta veebruaris tööle Haridusministeeriumisse vastloodud kunsti- ja muinsusasjade osakonna juhatajana (1919[2]–1923).[1] Neil aastail töötas ta välja esimese Eesti muinsuskaitseseaduse.[1] Ta oli tegev Tallinna Muuseumi – tulevase Eesti Kunstimuuseumi – asutajana ning oli ka Tallinna Eesti Muuseumiühingu juhtiv tegelane ja auliige.

Aastatel 1923–1924 oli ta muinsusasjade korraldaja Tartus. Tema südameasi oli ainelise vanavara kogumine, tänu millele suurenesid tunduvalt Õpetatud Eesti Seltsi ja Eesti Rahva Muuseumi etnograafilised kogud. 1907. aastal, Jakob Hurda surma järel, oli Raud nõudnud esimesena muuseumi asutamist, kuhu tulevikus kuuluks mitte ainult Hurda kogutud ja süstematiseeritud folklooripärand, vaid ka aineline talupojakultuur, mida tollastes oludes ei väärtustatud. Kristjan Raud oli Eesti Rahva Muuseumi esimestel tegutsemisaastatel mitme kogumisaktsiooni üks initsiaatoreid.

 
Kristjan Raua ja Paul Raua haud Rahumäe kalmistul

1921. aastal asus Kristjan Raud üürilisena elama perekond Tischlerite juurde Tallinnas aadressil Kordese 8 (praegu Kevade).[3] Seal tutvus kunstnik endast 35 aastat noorema peretütar Elviiraga. Nende tutvus arenes peagi vastastikuseks kiindumuseks. Märkimisväärsele vanusevahele ja pruudi vanemate esialgsele vastuseisule vaatamata abielluti 1924. aastal.[3] Tegemist oli tollal veel vähe levinud nn ilmaliku abielu registreerimisega. Abielust sündis kolme aasta jooksul kolm last: tütar Helge ning pojad Kristjan-Paul ja Rasmus.[3][4]

Pärast abiellumist elas perekond mõnda aega aadressil Toompuiestee 10-3. 1928. aasta septembris asus perekond Kordese tänavalt elama Nõmme linna Pikk tn 28 majja üürikorterisse ja 1929. aastal alustati oma kodu rajamist Nõmmel Piirmanni tn 8.[3] Kinnistu ostis Kristjan Raud Nõmme linnalt alles 30. detsembril 1931. Küllalt tagasihoidlik elumaja, mille arhitekt Herbert Johanson oli projekteerinud rahvusromantilises stiilis Kristjan Raua visandite järgi, valmis aga juba 1929. aastal. 25. mail 1937 nimetas Nõmme linnavalitsus Piirmanni tänava seal elava kunstniku auks ümber Raua tänavaks. 1941. aastal nimetati tänav ümber Kristjan Raua tänavaks.[5] 1950. aasta mais riigistati 1/3 osa majast, mis kuulus poeg Rasmus Rauale, kes oli sõja ajal lahkunud Saksamaale ja sealt hiljem elama asunud Austraaliasse. 1953. aasta mais natsionaliseeriti terve maja. Kunstniku lesk, kes suri 12. novembril 1984, elas temale jäetud maja ühes toas veel 1963. aastal. 1990. aastatel tagastati maja perekonnale, kuid seal tegutses Eesti Kunstimuuseumi filiaalina veel kuni 2008. aastani 1984. aastal avatud Kristjan Raua majamuuseum.[4]

LoomingRedigeeri

 
Triptühhon "Kalmuneid" (1919), Eesti Kunstimuuseum

Kristjan Raud oli üks esimesi eesti kunstnikke, kes rajas oma karjääri Eestis, kuigi anne ja sidemed oleksid võimaldanud sulanduda Peterburis või Saksamaal juba õpingute ajal tuttavaks saanud kunstiringkondadesse.

Alustanud oma kunstiõpinguid Peterburis Kunstide Akadeemias kujutavad tema varasemad tööd eesti taluinimesi, nende tegevust ja talutube. Peatselt hakkasid teda õlivärvi kõrval võluma must-valged tehnikad. Tema looming koosnebki enamikus söejoonistustest.

Pärast kunstniku Pariisi reisi 1926. aastal kujunes välja Rauale ainuomane stiil. Arhailiselt rasked nurgelised vormid, madalast horisondist kõrguvate siluettide väljenduslikkus ja monumentaalsus meenutavad eesti taluarhitektuuri jõulisi vorme ja rahvalikesse puutöödesse lõigatud lihtsaid ornamente[1].

Suur osa Kristjan Raua loomingust on seotud eesti folklooripärandiga. Tema joonistustel on saanud nähtava kuju kummalised muinasolendid, tondid ja kratid ning personifitseerunud loodusjõud, lood lendavatest järvedest[1].

1935. aastal tähistati Eestis raamatuaastat ja ilmus Kristjan Raua illustratsioonidega rahvuseepos "Kalevipoeg", mis leidis tee paljude eestlaste kodudesse. 21 illustratsioonist enamus valmis aastail 1933–1935. Väljaande vinjetid, lehekülgede päisliistud ja initsiaalid telliti puugravüürimeistrilt Hando Mugastolt. Erakordselt suurest tiraažist (10 000) ja ettetellijate arvukusest hoolimata jäi kauni väljaande illustratsioonide uudne kujundikeel 1930. aastail veel paljudele arusaamatuks. 1937. aasta kevadel korraldas Tartu Kunsti ja Kirjanduse Klubi Kristjan Raua loomingu väärtuste väljaselgitamiseks kirjandusliku kohtu, mis on jäänud vanema generatsiooni kultuurimällu kui "Kalevipoja kohus". Kristjan Raud aga jätkas Kalevipoja-teemaliste tööde loomist kuni viimase eluaastani, kuigi see teema polnud enam tema loomingus valdav. Ligi paarsada Kalevipoja-ainelist tööd, peamiselt pliiatsi- ja söejoonistused, on loodud aastatel 1913–1943. Suurejoonelisemad neist kuuluvad kunstniku viljakasse hilisloomeperioodi 1930. aastatel.

Nõmme perioodil tegutses Kristjan Raud viljaka vabakutselise kunstnikuna. Kunstniku järgnevat loomingut on mõjutanud masendav Eesti saatus ja ka isiklik tragöödia: 13. oktoobril 1941 hukkus lõhkeaine plahvatuses koduaias pere vanem poeg 15aastane Kristjan-Paul. Poolteist aastat pärast poega lahkus ka Kristjan Raud.

Kristjan Raua viimased tööd olid suured monumentaalsed joonistused, mis valmisid suviti Pedaspeal ja Riguldis. Taotluslikult lakoonilistel ja jõulistel söejoonistustel on kujutatud vanu taluõuesid, kaugusesse suunduvaid teid metsatukkadega, maastikke rukist lõikavate maainimestega[6]. Motiivid eeposest ja rahvaluulest jäävad kunstnikule südamelähedaseks kuni surmani.

Muu hulgas on Kristjan Raud valmistanud ka eksliibriseid: "suuremate tööde vahel nagu puhkuseks". Tema esimene eksliibris oli 1900. aastal vend Paulile raamatuviidaks tehtud sulejoonistus. Kristjan Raud on 20. sajandi alguskümnenditel peaaegu ainus eesti eksliibriste viljeleja. Teadaolevatel andmetel on ta loonud üldse 91 eksliibrist ja eksliibrisekavandit, mis on enamasti vabalooming. Kristjan Raua eksliibristel korduvad eesti etnograafiast tuttavad elemendid: kuusekujuline küünlajalg, pilakujalg ehk peerupiht, paljudel on kujutatud hobupeakujulisi unkalaudu[7].

Näited loomingustRedigeeri

  • "Puhkus rännakul" (1905) tempera, Eesti Kunstimuuseum

  • "Viru vanne" (Tõotus) (1928), joonistus, Eesti Kunstimuuseum

  • "Muusika" (1933), joonistus, Eesti Kunstimuuseum

  • "Magav Kalevipoeg" (1933), joonistus, Tartu Kunstimuuseum

  • "Kalevipoja sõit Põhjamaale" (1935), joonistus, Eesti Kunstimuuseum

  • "Kalevipoeg põrgu väravas" (1935), joonistus, Eesti Kunstimuuseum

  • "Kalevipoeg kivi viskamas" (1935), Tartu Kunstimuuseum

  • "Kalevipoeg tuleb põrgust lauakoormaga" (1935), Tartu Kunstimuuseum

  • "Kalevipoeg põrgu teel võrke purustamas" (u 1935), Tartu Kunstimuuseum

  • "Ohver" (1935), tempera, Eesti Kunstimuuseum

Näited raamatugraafikastRedigeeri

  • "Kalevipoja" 1935. aasta väljaanne

  • "Juhan Liivi luuletused", 1910

Mälestuse jäädvustamineRedigeeri

  • Kristjan Rauale 1968. aastal püstitatud mälestusmärk Tallinnas Hirvepargis, skulptor Kalju Reitel. Suvi 2011

  • Kristjan Raua monumendil on kujutatud Raua illustratsioone eeposele "Kalevipoeg". Suvi 2011

  • Paul ja Kristjan Raua mälestustahvel Taani Kuninga aias Neitsitorni juures, suvi 2011

  • Ühekroonine pangatäht

TunnustusRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Juta Kivimäe. Kristjan Raud (21.X.1865-19.V.1943)
  2. ↑ http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700200563&img=era0031_001_0000013_00078_t.jpg&tbn=1&pgn=4&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=dd05339ce7c23ddaf2a0ea33eee8df71
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Jaak Viires. "Elviira Rauda mälestades". Sirp, 1998
  4. ↑ 4,0 4,1 Tallinna Linnaarhiiv. Vennad Rauad ja Neitsitorn.
  5. ↑ 5,0 5,1 [https://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/56909 Eesti NSV Teataja Lisa, nr 6, 7. veebruar 1941.
  6. ↑ 6,0 6,1 Hilja Läti, Kristjan ja Paul Raua sajas sünni-aastapäev, Kodumaa, 20.10.1965
  7. ↑ Paul Ambur, Kristjan Raud eksliibrite loojana, Sirp ja Vasar, 22.10.1965
  8. ↑ Kalju Reitel innovatsioonimuuseum.ee (Vaadatud 9. augustil 2011)
  9. ↑ "Tartu Ülikooli audoktorid". Tartu Ülikool. Vaadatud 13. detsembril 2022.
  10. ↑ Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 10407
  11. ↑ Kristjan Raud valiti Nõmme aukodanikuks. Uus Eesti, 5. juuni 1940, nr 148, lk 7.

KirjandusRedigeeri

  • A. V. Kunstnik ja ta loomingurõõm. Uus Eesti, 17. märts 1940, nr 74, lk 6.
  • Kristjan Raud valiti Nõmme aukodanikuks. Uus Eesti, 5. juuni 1940, nr 148, lk 7.

VälislingidRedigeeri

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kristjan_Raud&oldid=6376642"