Tartu Eesti Käsitööliste Abiandmise Selts

Tartu Eesti Kästitööliste Abiandmise Selts oli käsitöö edendamise, käsitööliste hoolekande ja vaba aja sisustamisega tegelenud ühing. See tegutses aastatel 1889–1943.

9. juulil 1889 kehtestati Balti kubermangudes Venemaa sisekubermangude 1864. aasta kohtureformile vastav kohtusüsteem. Muuhulgas kaotasid saksa tsunftimeistrid ainuõiguse Balti linnades käsitööd teha. See avardas eesti käsitööliste tegutsemisvabadust. Paljud neist rändasid linnadesse ja lõid seltse, et tekkinud võimalusi kõige paremini ära kasutada. Põhikirjade koostamisel ja organisatsiooni ülesehitamisel võeti eeskuju tsunftidelt ja gildidelt.

24. juunil 1889 otsustasid Hans Ode algatusel Tartus, Kivi tn 36 kogunenud 25 noort eesti käsitöölist asutada oma seltsi. Pärast põhikirja kinnitamist 30. juunil 1891 sai seltsi nimeks Tartu Eesti Käsitööliste Abiandmise Selts.

Seltsi tegevus aastail 1891–1943

1891. aastal valiti seltsi esimeheks dr. Karl August Hermann. Hans Ode valiti seltsi aseesimeheks, aga oli sisuliselt tegevesimees. Asutamisaastal kuulus seltsi 111 liiget ja järgmisel aastal koguni 126, kuid 1898. aastaks oli liikmete arv kahanenud 44 liikmeni. 1899. aastal hakkas liikmete arv uuesti kasvama ja tõusis 1909. aastaks 343-ni.

Hermann oli esimeheks kuni 1893. aastani. Järgmiseks esimeheks valiti dr Heinrich Koppel (aastail 1893–1895). 1895. aastal oli lühikest aega esimeheks K. Karp. 1895–1897. aastal juhtis seltsi J. Lokk, 1897–1899. aastal J. Häusler, 1899–1901. aastal dr Aleksander Paldrock

Seltsi esimestel tegevusaastatel oli eesmärgiks ühendada ja toetada linna elama tulnud eesti käsitöölisi. Selts korraldas oma liikmetele kultuurseid ja harivaid tegevusi ning ühiselt osaleti linna kultuurielus. Korraldati maskeraade, perekonna- ja kõneõhtuid, näitemänge ning näitusmüüke mitmesuguste ettevõtmiste, sh joonistuskursuste korraldamiseks. Suviti tehti väljasõite, näiteks Suuga talusse ja Kaagvere linnamäele.

Tehti koostööd teiste seltsidega, sh „Vanemuise”, „Taara” ja Tartu Eesti Põllumeeste Seltsiga, spordiseltsiga „Aberg” jmt. Esimesega oli koostöö väga tihe. 1894. aastal korraldati koos V üldlaulupidu ning 1904. aastal kaaluti isegi ühinemist. Seltsil olid sidemed käsitööseltsidega muudes eesti elanikega Venemaa linnades.

1899. aastal üüriti seltsile korter majas Peterburi tee 89, mille ümberehitust ja sisseseadmist toetasid seltsiliikmed oma töö, annetuste ja rahaga. Muuhulgas ehitati üürikorterisse teatrilava ja 1903. aastal osteti kontsertklaver.

1901.–1906. aastal tegutses seltsi esimehena pikemat aega hr Mällo.

1901. aastal kinnitati seltsi uus põhikiri, millega tuli seltsi asjaajamine venestada. Samas tekkis võimalus hakata korraldama kursusi. Taheti korraldada raamatupidamiskursusi Hans Margensi ja joonistuskursusi Rudolf Julius von zur Mühleni juhatusel, kuid need ei saanud esialgu teoks. 1903. aastal loodi seltsi juurde tööbüroo, et täita uuest põhikirjast tulenevat kohustust aidata liikmeile töökohti leida. 1904. aastal avati seltsiliikmeile tasulise väljalaenutusega raamatukogu.

1904. aastal kolis selts oma majja Vene tänav nr 3. Ümberehitustega sai seltsimaja oma näitelava ja restorani, mille dekoreeris Tartu kunstnik F. B. von Bazan. Tekkisid võimalused sissetulekute suurendamiseks ruume välja üürida.

1906. aastal valiti esimeheks Daniel Sormul, kes oli ametis kuni 1908. aastani. 1908. aastal valiti esimeheks Müller.

1907.–1910. aastal korraldati seltsi ruumidel joonistuskursusi ning 1911.–1913. aastate kunstinäitusi. 1906. aastast hakati osalema Tartu käsitöökomisjoni töös, millest seni võisid osa võtta vaid tsunfti liikmed. 1914. aastal palgati käsitöö edendamiseks ja selle taseme tõstmiseks instruktor. 1916. aastal loodi seitsmeliikmeline Käsitöö korraldamise komisjon, mis hakkas järgmisel aastal koostama ametioskuse tunnistusi. 1918. aastal osales selts esimesel Eesti käsitöökongressil.

Selts tegeles ka oma liikmete hoolekandega. 1908. aastal asutati matmisekassa, millega aidatai surnud liikmete perekondi. 1909. aastal loodi seltsi juurde Tartu II Laenu- ja Hoiu-Ühisus. 1910. aastal asutatud L. N. Tolstoi-nimeline kapital oli mõeldud seltsi vaesemate liikmete laste koolitamise toetamiseks. 1914. aastal loodi seltsi juurde varjupaik vanade ja vigaste liikmete jaoks ning toetati sõttakutsutud vaesemate seltsiliikmete peresid.

Kasvava liikmeskonnaga seltsile jäi oma maja liiga väikseks ja 1914. aastal omandati naabruses olevad majad Vene tn 5–9. Alanud Esimese maailmasõja tõttu hõivas hooned 1915. aastal Tartusse saabunud saksa okupatsioonivägi. 1916. aastal tähistati seltsi 25. tegevusaastat.

Pärast Esimest maailmasõda kasvas seltsiliikmete arv märgatavalt ning küündis 1920. aastatel üle seitsmesaja. 1928. aastal laiendati seltsi hooneid neljakordse kivist juurdeehitusega, kuhu tuli 350-kohaline teatrisaal. Projekti koostas nind ehitust juhtis insener Eidenberg. Ehitus läks maksma 37 000 krooni. Endine teatrisaal ehitati ümber jalutussaaliks ning restaoraniks. 1930. aastal moodustati seltsi liikmetest alaline sümfooniaorkester, mille kontserdid toimusid igal pühapäeval. 1930. aastatel toimusid seltsi saalis Tartu Töölisteatri etendused. Seltsil oli oma lipp, mis kinnitati siseministri otsusega 8. augustil 1938. aastal. Pärast 1940. aasta juunipööret selts likvideeriti Eesti NSV kohaliku tööstuse rahvakomissari 3. jaanuari 1941 käskkiraga ja tuli lõpetada 1. veebruariks 1941, kuid see avati uuesti Saksa okupatsiooni ajal ning tegutses 1943. aastani.

Seltsi joonistuskursused

1881. aastast oli Tartus joonistuskursusi korraldanud Tartu (Saksa) Käsitööliste Selts, millest mõned eesti käsitööliste seltsi liikmed olid osa võtnud. Käsitöö taseme tõstmise vajadus oli sel ajal väga aktuaalne. Juba 1883. aastal oli maamõõtja J. Tülk Eesti Kirjameeste Seltsis peetud kõnes rõhutanud joonistuseõpetuse tähtsust rahva ilumeele ja maitse kujundamisel. 1894. aastal oli käsitööliste eluolu ja käsitöö teemadel üldiselt „Postimehes” arutlenud Mihkel Martna. 1899. aastal tegi trükikojaomanik Kristjan Sööt seltsi üldkoosolekul ettepaneku hakata seltsis korraldama joonistuskursusi, et käsitöö kunstilist taset tõsta. Ettepanekut peeti asjakohaseks, kuid takistuseks peeti kehtinud põhikirja, mis õppeasutuse loomist ei võimaldanud.

Pärast uue põhikirja kinnitamist 1901. aastal kaalus selts uuesti kursuste korraldamist. Hans Margens tegi ettepaneku korraldada raamatupidamise kursusi, kuid nende vastu puudus huvi. Joonistuskursuste korraldamist eesti käsitööliste seltsis arutati ka väljaspool seltsi. 1901. aastal leiti ajalehes "Olevik", et selts võiks korraldada voolimise (skulptuuri) kursusi Amandus Adamsoni juhendamisel. Selts hakkas aga tõsisemalt tegelema joonistuskursuste korraldamisega. 1901. aastatel pöörduti selleks Tartu (Saksa) Käsitööliste Seltsi joonistusõpetaja Peter Barthi ja pärast tema keeldumist Rudolf Julius von zur Mühleni poole, kes nõustus andma nädalas ühe tunni, kuid seda peeti liiga väheseks. Seejärel otsiti õpetajat ajalehekuulutuse kaudu. Selle vastasid lisaks Mühlenile Tartu fotograaf ja graafik Arthur Sachker ja Karl August Hindrey. Õpetajaks valiti Mühlen ja kursused kuulutati ajalehes välja, kuid lõpuks jäid kursused ära tegevusloa ja õppevahendite puuduse tõttu.

Tegevusluba saadi pärast joonistuskursuste põhikirja ja õppekava kinnitamist 1907. aastal. Kursustel plaaniti õpetada kunstilist ja kutselist joonistamist, tehnoloogia algõpetust koos keemia ja füüsikaga ning käsitööliste raamatupidamist. Sellest nähtub, et käsitöölistele sooviti pakkuda erialast algharidust. Joonistamise algteadmiste omandamiseks mõeldnud kursus pidi kestma kolm aastat. Kursuste nõukogu esimeheks valiti maaler Daniel Sormul ning liikmeteks rätsep Friedrich Mauritz, pagar Johan Maiste, kooliõpetaja Johannes Pellberg, vürtspoe omanik Ernst Rebane ja majaomanik Otto Obermann, asendusliikmeteks rätsep Hans Ode, kirjutaja Reinhard Müller, tislerid Johannes Stallmeister ja Gustav Pock ning Paul Ingermann. "Joonistamise ja käsitöötehnologia kursused" kuulutati välja 1907. aasta augustis, millele reageeris 40 huvilist. 1907. aasta septembris alustasid kunstnik Kristjan Raud joonistamine ja joonestamine ning Tartu I algkooli õpetaja ja hilisem direktor Joh. Koorits aritmeetika ja geomeetria ainete õpetamisega.

Joonistuskursuste kolme tegevusaasta jooksul 1907–1910 õpetasi kursusel viite ainet kokku kuus õppejõudu. Teisel poolaastal korraldati naistele mõeldud "naesterahwa käsitöö kursus", kus juhendaja E. Uibopuu jagas teadmisi pesu õmblemise, juurdelõikamise, pesu ilusasti lappimise, kõiksugu plekkide väljavõtmise jms kohta. Teisel õppeaastal loodi eraldi tehnilise joonestamise kursus, kus õpetasid arhitekt Georg Hellat, insener Karl Jürgenson ning Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpetaja Aleksei Below.

Kõige populaarsemad olid Kristjan Raua juhendamisel toimunud õppeained. Esialgu õpetas ta joonistamist ja joonestamist, hiljem vaid kunstilist joonistamist. Raud pidas oluliseks natuurist joonistamist. Ateljees harjutati peamiselt pea joonistamist elavate modellide järgi ja tehti mitmesuguseid natüürmorte söe-, kriidi- ja akvarellitehnikas. Joonistati tavalisi tarbeasju: laudu, pinke, toole, kannusid, nuge, kääre jms. Õlivärvidega tegeldi vähem, sest see oli kallim. Looduses tehti etüüde vabal valikul. Raud püüdis õpetada joonistama asju nende loomulikkuses ning seejärel, kogemuste kogunedes õpiti stiliseerimist. Kolmandal aastal õpetas Kristjan Raud õpilastele kompositsiooni. Selts korraldas seltsi ruumides ka joonistusõpilaste näitusi.

Kolme aasta jooksul osales kursustel ca 350 õpilast, valdavalt (80%) mehed ja viiendik naised, kusjuures seal ei osalenud vaid seltsiliikmed. Kursustel osalesid kooliõpilased kui täiskasvanud käsitöölised ja muude elualade esindajad.

Kursustel osales ka hilisemaid kunstnikke. 1907.–1910. aastal osales kursustel Jaan Grünberg, kes samal ajal töötas Tartus trükiladujana. Ta õppis joonistamist, joonestamist ja maalimist ning võttis tehnilise joonestamise tunde. Grünbergi joonistamise ja maalimise oskust hindas Raud 1908. aasta sügisel viie miinusega. 1909. aasta kevadel peeti Grünbewrgi töid III auhinna vääriliseks ja talle anti kiituskiri. Kursuste lõpus, 1910.a sai Grünberg II auhinna ning autasu 2 rubla. 1908. aasta sügisel õppisid Raua juures joonistamist Johannes Einsild, Voldemar Kangro-Pool, Oskar Karin ja Eduard Taska. Kursustel osalesid ka hilisem Valga fotograaf Arnold Kärner.

1909. aasta augustis korrraldas Raud oma õpilaste tööde näitus „Vanemuise” väikses saalis. Näitust arvustanud Karl August Hindrey tähelepanu köitis eelkõige Einsild ja Kangro-Pool, kuid ta mainis ka preili Johansoni, Aerut ja preili Sauli.

Seltsi tegevusest säilinud esemed

Eesti Ajaloomuuseumis säilitatakse seltsi pitsatit ja nurgastampi. Tartu Ülikooli muuseumis, ülikoolifotograaf Elmar Kaldi kogus on fotod seltsi restorani sisevaadetega (ÜAM F 551, fotod 73–91).

Kirjandus

• Eero Kangor. Tartu Eesti Käsitööliste Abiandmise Seltsi joonistuskursused (bakalaureusetöö, juhendaja Juta Keevallik). Tartu: Tartu Ülikool, 2005.
• Eesti Ajalooarhiivi fond nr 3698, Tartu Eesti Käsitööliste Abiandmise Selts.
• Tartu Eesti Käsitööliste Abiandmise Selts 1891–1921. Tartu: J. Mällo trükikoda, 1922