Kuldkelluke

Kuldkelluke on müütiline võlujõuga ese eesti rahvuseeposes "Kalevipoeg".

Seda on mainitud rahvuseepose seitsmeteistkümnendas loos (Sõjaratsu sõit. Assamalla lahing. Juhtumised põrgukatla juures. Murueide tütarde tants.).

Kalevipoeg ning tema sõbrad Alevipoeg, Sulevipoeg ja Olevipoeg nägid peale Assamalla lahingut koopa juures vanamoori leent keetmas. Mehed tundsid nälja näpistust, tahtsid enda osa lisada ja leent edasi keeta. Vanamoor oli nõus, aga hoiatas, et mehed olgu valvel, muidu võib võõras varas väärt leeme ära rüübata ja siis tuleb tühja kõhtu kannatada. Mehed pidasid une kõrvalt ühekaupa valvekorda, kuid iga kord ilmus härjapõlvlase poeg, kuldakelluke kaelas, ronis kavalusega katla servale keedust katsuma ning tegi katla tühjaks. Meestel tuli nüüd uued kapsad patta kanda. Viimasena valvas keedupada Kalevipoeg. Härjapõlvlasel ei õnnestunud aga teda üle kavaldada, sest Kalevipoeg nõudis leeme maitsmise ajaks kuldkellukest pandiks. Puiklemise peale härjapõlvlane nõustus.

Kalevite kange poega,

Kui oli saanud kellukese,

Sirutelles oma sõrme

Krõpsti! väikse kulmu peale,

Laksas lopsu otsaette.

Vajus väike vennikene

Mürinaga murupinda,

Vanamoor ärkas, märkas kellukest vägimehe käes ning kargas samasse kohta, kuhu härjapõlvlane oli kadunud.

Kellukest kasutatakse rahvuseepose kaheksateistkümnendas loos (Teine teekond allmaailma, Lahing põrgulistega, Kahevõitlus Sarvikuga.).

Järgmisel hommikul Kalevipoeg tõusis, jättis seltsilised unerüppe ja läks vaatama kohta, kuhu härjapõlvlane kadus. Kaarna antud õpetuse järgi tundis mees ära põrgusse pääsu paiga. Ta lõi parema jala kannaga vastu maad ja varjatud väravad avanesid koopasse.

Tihe suits ei lubanud edasi minna. Tark kaaren soovitas kuuseladvast - kõlista kellukest. Kottpimeduse tõttu ei saanud edasi astuda. Hiir hüüdis pimedusest - kõlista kellukest. Hõbekarrast võrgud ei võimaldanud edasi sammuda. Kärnkonn krooksus - kõlista kellukest. Ei olnud bõimalik ületada sillata jõge. Vähk kõntsast kõneles - kõlista kellukest. Siis katab silmi ja kõrvu suur kihulaste parv. Sirts sõnab mättalt - kõlista kellukest. Kalevipoeg taipab sõlmida võlukellukese väikese näpu külge, enne kui astub raudsillal vastamisi Sarvik-taadi sulaste ja põrgupoegadega.

Siisap sundis servitie

Raudatera tantsimaie,

Mõõgakese mängimaie!

Hakkas vaenlast virutama,

Kiusajaida kolkimaie,

Vihamehi vemmeldama,

Põrgupoegi pillutama.

Jõudnud Sarviku eeskambrisse nägi vägimees põrgu vanaeite põrgukangast kudumas. Eit mõrkas kuldkellukest ja hakkas meelitama:

Kingi mulle kellukene!

Köidaksin ta kassi kaela

Hirmutuseks hiiredelle,

Naljatuseks nirkidelle."

Kalevipoeg jätkas Sarviku otsimist. Tolle üles leidnud, pakkus vastasele aumeeste võitlust:

Et meil õigus ühetasa,

Kangus kaaluks ühevõrra,

Tahan mõõga pista tuppe,

Võtta käesta kellukese."