Murueide tütred

Murueide tütred olid müütilised tegelased rahvuseeposes "Kalevipoeg". Kirjelduse nende kohta on andnud Matthias Johann Eisen oma kirjutistes Eesti mütoloogiast.

Neid on mainitud rahvuseepose seitsmeteistkümnendas loos (Sõjaratsu sõit. Assamalla lahing. Juhtumised põrgukatla juures. Murueide tütarde tants.).

Kui Kalevipoeg ning tema sõbrad Alevipoeg, Sulevipoeg ja Olevipoeg olid peale lahingut ja põrgukatlast kehakinnituse võtmist puhkama heitnud, ilmusid tantsu- ja laulualdid murueide tütred:

Tulid ligi teised langud,
Teised võõrad vaatamaie,
Murueide tütred noored
Kastekeeril kõpsatelles
Murudelle mängimaie.[1]

Laulu kaudu annavad murueide tütred magavatele meestele õpetusi ja juhatusi:

Lähed sõtta sõitemaie,
Vaenuteeda veeremaie;
Jäta nõdrad nottimata,
Poisikesed puutumata,
Laste isad langemata!
Siis ei leski leinamaie,
Piiga silmi pisaraisse,[1]

Enne kui mehed ärkasid, kutsus murueit oma tütred tagasi:

Juba eite tõstis häälta,
Juba kuri kutsumassa:
"Tulge, piigad peenikesed!
Tulge tööda toimetama,[1]

Elukoht muuda

Murueit ehk muruema elab oma tütardega metsas. Ta on Metsavana kaasa, kes kasvatab metsaloomi, taimi, marju, seeni ja linde. Murueit ei karista kunagi kedagi, vaid alati aitab ning kaitseb valimatult kõiki, kes metsa satuvad. Murueide ja Metsaisa austamise päev on sügisene pööripäev, sest tänu neile saame me lauta ja põldudele abihingesid tööle. Kui Metsaisa vastutab liikuva elu käekäigu eest, siis Metsaema-Murueit jälle taimede kasvu eest.

Tütred muuda

Murueide tütred elavad jäädavas nooruses, kannavad ebemesarnaseid valgeid riideid ja armastavad kuuvalgetel öödel metsas lagedal murul heljuda. Murul heljumise ja viibimise pärast hüütakse neid ka muruneidudeks. Rahvasuu tunneb neid ka vihtlemise ja suplemise järgi, mida nad harrastavad suveöödel, kuuvalguses. Nende vihtlemislava on metsas puudeladvad, kus kuuvalgel nende vihad hõbedast säravad. Suplemas käivad nad metsajärvedes ja metsa vahel jõgedes, kus nad vees kogu lühikese suveöö mängides ja naljatades mööda saadavad. Murueide tütred laulavad metsas linnulaule, et kõik metsloomad ja linnud paljuneksid. Murueide tütred olid küll himurad, kuid valvasid hoolikalt, et keegi metsarahvale paha ei tekitaks.

Murueide tütarde nägemine muuda

Inimesed võivad haldjaid kohata vaid väga harva, kui nad samaaegselt metsas viibivad. Mõnele inimesele võivad nad end näidata täies toreduses, kuid mõni võib neid näha nõialt saadud võidega silmi võides. Kui keegi varitseb varjus nende suplemist või vihtlemist, võib muruneid uudishimulist rängalt karistada, kas pimedaks või keeletuks moondada. Mõnel ükskiul juhtumil õnnestub noormehel muruneid tabada ja koju viia, kuid õnnelikuks ta ei saa muruneiuga elades. Varem või hiljem pöördub muruneiu õdede juurde tagasi. Murueide tütred teevad nii mõnegi nägija õnnetuks. Nende nägemise järel ihkab nägija neid veel näha, veel nende ilu imetleda; käib ööde järel neid otsimas, kuid asjata. Igatsus muruneiu järele saab mitmele nende nägijale kihvtikarikaks.

Laul muuda

Murueide tütreid on mainitud laulus „Kungla rahvas” (Friedrich Kuhlbars / Karl August Hermann):

"Siis kõlas kaunilt lauluviis
ja pärjad pandi pähe,
ja murueide tütreid siis
sai eesti rahvas näha."

Viited muuda

Kirjandus muuda

  • Eisen, M. J. „Eesti mütoloogia”. Tallinn: Mats, 1995, nr 2, lk 51-52.