Kosjad olid nõusoleku saamine abieluks neiult ja neiu vanemailt.

Eesti pärimuslikele kosjadele eelnes tavapäraselt kuulamine. Kuulamas käis nn. kuulueit, vanem naine, kes oli isamehe naine või peiu ema, kaasas pudel viina. Nõusoleku märgiks seoti tühja pudeli külge vöö või kindad [1].

Järgnesid kosjad, nn. suured viinad. Kosjas käidi üldiselt sügisel või sügistalvel, sest kevadel polnud aega ega ka raha pikkade pulmade pidamiseks. Kosjade ja pulmade vahe oli umbes 2-3 kuud. [2]

Kosja mindi pimedas, noore kuuga, enamasti neljapäeva (ka teisipäeva ja laupäeva) õhtul, kohati mindi uuemal ajal kosja reede õhtul (ja laupäeva hommikul kirikusse üleslugema ehk üleskirjutama). Vanemal ajal mindi kosja ratsa, hiljem saani või vankriga, üldiselt täkkhobusega pidulikus rakmes (kellad, kuljused). Kosja läksid peigmees isamehega, kes pidi olema abielus [3]. Kosjajutu eest hoolitses isamees, peiu vaikis. Kosimisjutt oli mõistukõneline, sooviti osta mullikat või muud looma. Vahel toodi sellepeale näha ka ebamõrsjaid. [4].

Kaasas oli kihlaraha, mis anti hõbemüntides, mitte paberrahas. [2] Lisaks olid kaasas kihlad, kosjaviin (varasemal ajal õlu v. mõdu), mis pidi olema punane ja kosjakakk. Kui kõik olid kosjaviina rüübanud ja kosjakakku maitsnud, olid kosjad vastu võetud. Vahetati kingitusi, peiu andis üle kihlaraha. Kosilastele pakuti süüa (kindlasti keedetud mune), kosilased lahkusid tavaliselt alles hommikul. [3].

Kihlade vastuvõtmine tähendas abielu eellepingu kinnitamist. Kihlad tuli tagastada, kui mõrsja hiljem abielust keeldus. Peiu keeldumisel jäid need mõrsjale. 20. sajandil on kihladest jäänud ainult kihlasõrmuse kinkimise komme. [4]

ViitedRedigeeri

  1. Etnograafia sõnaraamat. Arvi Ränk. Tallinn. 1995. lk 73
  2. 2,0 2,1 Eesti rahvakultuur. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2008. lk 316
  3. 3,0 3,1 Ülo Tedre. Pulmasõnastik I
  4. 4,0 4,1 Eesti rahvakultuuri leksikon. Toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2007. lk 99