Mõdu

Mõdu on meest ja veest kääritatud alkohoolne jook, millele enamasti lisatakse ka pärmi.

Konstantin Makovski. "Peeker mõduga". Umbes 1910

Munga Pruulikoja Suveöö Päike on Eesti käsitöömõdu, milles on kasutatud lisandina hibiskust ning mis liigitub seega metheglin'i kategooriasse.

Eesti metsikust ökomeest kääritatud Nöösker mõdud on veinidele omase kangusega

Mõdu on maailma üks vanimaid alkohoolseid jooke. Meest kääritatud jooke tarbiti näiteks Hiinas juba 7000 aastat eKr. Mõdu tooraineteks on läbi aegade olnud mesi ja vesi, kuid see võib sisaldada ka teisi koostisosi, näiteks puuvilju, marju, vürtse, linnaseid või humalaid. Vastavalt lisatud koostisosadele on mõdustiilidel erinevad nimetused - näiteks linnastega valmistatud mõdu on braggot ning puuvilju või marju sisaldab mõdu on melomel.

Mõdu definitsioone on erinevaid. See võib olla nii karboniseeritud kui ka karboniseerimata ning kuiv, poolmagus või magus. Mõnedes kultuurides kasutatakse "mõdu" ja "meevein" sünonüümselt. Samas näiteks Ungaris peetakse mõduks jooki, mis on valmistatud meest, veest ja õllepärmist; meevein on aga valmistatud vees lahustatud meest ning viinamarjade või teiste puuviljade jääkidest. Näiteks Poolas on levinud veini kangusega (enam kui 10% alkoholisisaldusega) magus mõdu (miód pitny, otsetõlkes "joodav mesi").

Eestis oli mõdu enne 13. sajandit üks levinumaid alkohoolseid jooke, kuid ristisõdijate tuleku järel tõrjus selle välja õlu ning muinaseestlaste mõduvalmistamise üksikasju tänapäeval ei teata.

Tänapäeval pole termin "mõdu" Eestis seadusega määratletud, seega ei pruugi mõdu nime all müüdavad joogid eelnevale kirjeldusele vastata. Selle asemel müüakse mõdu nime all sageli meega maitsestatud õlut.

Veinidele omase kangusega meest kääritatud mõdu valmistab Eestis Järvamaal asuv Nööskeri mõdukoda.

Mõdu ajalugu

Ehkki tihti nimetatakse maailma vanimaks alkohoolseks joogiks õlut või veini võis selleks olla mõdu. Nimelt võib mõdu esineda looduslikult, ilma inimese sekkumiseta, kui vette kukkunud või muul viisil märjaks saanud mesi õhus lendleva pärmi mõjul käärima hakkab. Aastatuhandeid kasutatigi mõdu kääritamiseks just looduslikku pärmi: meega segatud vesi jäeti lahtiselt õue seisma ja oodati, kuni looduses esinev pärm selle ära kääritab.

Kulturoloog Claude Lévi-Strauss on pidanud just mõdu märgiks üleminekust "loodusest kultuurile". Arheoloogilistest leidudest, millel on tuvastatud mõdu jääke, on vanimate seas umbes 7000 aastat eKr Põhja-Hiinast pärit potikild. Sellelt tuvastati mõdu, riisi, puuviljade ja orgaaniliste käärimisjääkide jälgi. Mõdu vanimaks säilinud kirjelduseks on oletatud Rigvedas mainitud joovastavat ainet nimega sōma.

Umbes 60 pKr kirjeldas Columella mõdu valmistamist traktaadis "De re rustica".

Tänapäeval seostavad paljud mõdu viikingitega. Viikingid pidasid mõdu jumalatelt pärit joogiks ning serveerisid seda oma suurimatel pidupäevadel. Nende mõdu oli maitselt pigem magus ja sellele oli tihti lisatud vürtse. Mõduga kaasnesid mitmed rituaalid ning pöörati tähelepanu serveerimise järjekorrale vastavalt laua ääres olijate sotsiaalsele seisusele. Viikingitel oli kombeks mõdu juua sarve või hõbepeekri seest. Lisaks uskusid viikingid, et nende sõdalastele serveeritakse pärast surma Valhallasse sattudes iga päev mõdu, mis olevat pärit püha kitse udarast. Termin "mesinädalad" pärinebki väidetavalt Põhjamaade kombest vastabiellunutele anda 28 päeva jagu mõdu, et abielu algus paremini sujuks. Põhjamaades usuti ka, et mõdu annab joojale tarkuse ning luuleanni, nagu on "luulemõdu" kirjeldanud Snorri Sturlusson "Nooremas Eddas".

Mõdu oli levinud ka Vana-Kreekas ja Roomas, kus Plinius vanem eristas meeveini mõdust. Vana-Kreekas kutsuti mõdu ambroosiaks ning nektariks ja arvati, et seda jumalate jooki sajab taevast uduna. Mesilaste töö oli see udu kokku koguda. Tolleaegne mõdu olevat andnud tervist, pikka iga, jõudu, nutikust ja isegi luuleosavust.

Mõdu liigid

Mõdul on palju alaliike, mis võivad omavahel maitse poolest suuresti erineda. Peale mee kasutatakse mõdus tihti ka lisandeid, sealhulgas näiteks puuvilju ja vürtse. Mõdu iseloom oleneb ka laagerdumise ajast ning pärmist, mida kääritamisel kasutatakse. Mõdu võib olla ka mitut liiki jookide segu, näiteks kutsutakse õunte ja kaneeliga tehtud mõdu inglise keeles cyser'iks või õuna-metheglin'iks. Mõned levinud mõduliigid on järgnevad:

• Metheglin on vürtsidega (näiteks nelk, kaneel, muskaat) või ürtidega (näiteks angervaks, humal, lavendel, kummel) valmistatud mõdu.
• Cyser on mõdu ja siidri segu. Enamasti kasutatakse puuviljalisandina õunu.
• Melomel'iks kutsutakse mõdu, mis on valmistatud marjadest (näiteks vaarikas, põldmari, maasikas) või puuviljadest. Näiteks Eesti mõdudest on melomelid Nöösker mõdukoja valmistatud mustasõstramõdu Sõsar, vaarikamõdu Samet, ebaküdooniamõdu Ebaloom ja barbarissimõdu Aegamesi.
• Braggot on mõdu ja õlle hübriid ehk linnastega valmistatud mõdu. Eesti mõdudest on braggot näiteks Lehe pruulikoja ja Nöösker mõdukoja koostöös valminud Ööloom mõdu.