Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel räägib keeleteaduse mõistest; geoloogilise mõiste kohta loe artiklist Välde (geoloogia).

Välde on keeleteaduses hääliku või silbi fonoloogiline pikkus, st pikkus, mille varieerumine võib antud keele süsteemis tähistada erisusi lekseemide tähenduses. Enamasti eristatakse keeltes, kus häälikut või silpide pikkus võib kanda sisulist tähendust, kaht väldet, vastandades lühikesi ja pikki silpe või häälikuid.

Välted eesti keelesRedigeeri

Eesti keele väldete esimese süsteemse käsitluse avaldas keeleteadlane Mihkel Veske 1879. aastal teoses "Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis". Veske püstitas teooria, et eesti keeles on kolm väldet - lühike, pikk ja ülipikk -, mis eristuvad häälikute pikkuse järgi. Häälikuvälte teooriat arendas 1950. aastatel edasi Paul Ariste.[1]

Alternatiivne silbivälte teooria põhineb Ferdinand Johann Wiedemanni teoses "Grammatik der Estnischen Sprache" antud kirjeldusel eesti keele lühikestest ja pikkadest silpidest. Selle kohaselt on vältesüsteemi aluseks kaks parameetrit: silbi pikkus ja silbikaalul ehk aktsent, mis iseloomustab muid nähtusi kui silbi pikkus. Nii näiteks seob Valter Tauli seob aktsendi pingelise hääldusega pikkades silpides[2], Mati Hint aga räägib prosoodilisest markeeritusest, mille moodustavad aktsentueeritud silbi valjus, langev meloodia ja häälikute kvaliteet, nt selgem hääldus[3].

Taktivälte teooria lähtub rõhulise esimese ja rõhutu teise silbi kestuste suhtest ning tõigast, et väldete tajumisel on olulisel kohal intonatsioon[4]. Taktivälte teoorias on prosoodiline markeeritus eelkõige kolmandat väldet teistest väldetest intonatsioonikontuur, mille kõrval jäävad muud akustilised nähtused (valjus ja häälikute kvaliteet) teisejärgulisteks. Seda teooriat on arendanud Arvo Eek ja Einar Meister.[5]

ViitedRedigeeri

  1. Nele Salveste "Ikka need välted – no mida neist arvata?" Oma Keel 1-2/2012, lk 20-21
  2. Tauli, Valter 1973. Standard Estonian grammar. Part I. Phonology, morphology, word-formation. Acta Universitatis Upsaliensis, 8. Uppsala: Studia Uralica et Altaica Upsaliensia, 17.
  3. Hint, Mati 1997a. Eesti keele astmevahelduse ja prosoodiasüsteemi tüpoloogilised probleemid. Tallinn/Helsinki: Eesti Keele Sihtasutus; Hint, Mati 1997b. Eesti kvantiteediastmed prosoodias ja morfofonoloogias. – Eesti filoloogia poolsajand Teaduste Akadeemias. J. Viikberg (toim). Tallinn: Eesti Keele Instituut.
  4. Lippus, Pärtel, Karl Pajusalu, Jüri Allik 2007. The tonal component in perception of the Estonian quantity. – The Proceedings of the 16th International Congress of Phonetic Sciences, Saarbrücken, 6–10 August 2007, http:// www.icphs2007.de/conference/Papers/1029/1029.pdf, lk 1049–1052; Lippus, Pärtel, Karl Pajusalu, Jüri Allik 2009. The tonal component of Estonian quantity in native and non-native perception. – Journal of Phonetics, vol 37, lk 388–396; Lippus, Pärtel, Karl Pajusalu, Jüri Allik 2011. The role of the pitch cue in the perception of the Estonian long quantity. – Prosodic Categories: Production, Perception and Comprehension. Ed. S. Frota, G. Elodieta, P. Prieto. Dordrecht, Heidelberg, London, New York: Springer, lk 231–242.
  5. Eek, Arvo, Einar Meister 1997. Simpel Perception Experiments on Estonian Word Prosody: Foot Structure vs. Segmental Quantity. – Estonian Prosody: Papers from a Symposium. I. Lehiste, J. Ross (eds.). Tallinn: Institute of Estonian Language, pp. 71–99; Eek, Arvo, Einar Meister 2003. Foneetilisi katseid ja arutlusi kvantiteedi alalt (I). Häälikukestusi muutvad kontekstid ja välde. – Keel ja Kirjandus, 11 ja 12, lk 815–837 ja 904–918; Eek, Arvo, Einar Meister 2004. Foneetilisi katseid ja arutlusi kvantiteedi alalt (II). Takt, silp ja välde. – Keel ja Kirjandus, nr 4 ja 5, lk 251–271 ja 336–351. Eek, Arvo, Einar Meister 1997. Simpel Perception Experiments on Estonian Word Prosody: Foot Structure vs. Segmental Quantity. – Estonian Prosody: Papers from a Symposium. I. Lehiste, a J. Ross (eds.). Tallinn: Institute of Estonian Language, lk 78.

VälislingidRedigeeri