Mati Hint

eesti keeleteadlane

Mati Hint (28. august 19375. detsember 2019) oli eesti keeleteadlane, ühiskonnategelane ja poliitik.

Mati Hint 2009. aastal

ElukäikRedigeeri

PõlvnemineRedigeeri

Mati Hint sündis Tartus Mellini kliinikus. Vanemate elukohaks oli Ülpre talu Tartumaal Rõngu vallas Raigaste külas. Isa Oskar Hint (1896–1982) oli suure talu peremees, Rõngu valla volikogu liige, neli aega vallavanem (Vabadussõja algusest kuni 1930), paljude seltside ja ühistute liige või asutaja, kirikukoguduse nõukogu liige, kaitseliidus tegev mitmel ametikohal. Punavõimude hinnangul oli Oskar Hint “rahvavaenlane”, ta arreteeriti, oli Polaar-Uuralites vangilaagris 1945–52, ema Linda Hint (1911–1985) aeti kahe lapsega seljariietes kodutalust Ülprelt välja. Ajutine ulualune saadi Aakre vallas Undi külas sugulaste juures, millest kujunes alaline elukoht väga kitsastes oludes. Perekonna mitme põlve põlist kodutalu ei saadudki tagasi vaatamata isa Oskari pikale kohtuskäigule nõukogude ajal ja Mati vastavale taotlusele taasiseseisvunud Eesti ajal.[1]

HaridusRedigeeri

Mati Hint õppis Aakre algkoolis 1944–52, kooliaeg pikenes haiguste tõttu, kool muudeti 7-klassiliseks, ta lõpetas selle kiitusega. Seejärel õppis Elva Keskkoolis 1953–57, kus lemmikained olid kirjandus ja matemaatika, lõpetas hõbemedaliga.[1][2] 1957–63 õppis Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas eesti filoloogiat spetsialiseerumisega soome-ugri keeltele ja rakenduslingvistikale (strukturaalne ja matemaatiline lingvistika, seega ka kõik matemaatika teoreetilise haru kursused); lõpetas ülikooli kiitusega. Ta oli ülikooli ajal KGB jälgimise all, seetõttu õnnestus ülikool lõpetada üle noatera rektor Fjodor Klementi eriloaga tingimusel, et ta ei lähe kunagi tööle õpetajana noorsoole vääri arusaamu sisendama. Seetõttu tööle teda ei suunatud, kuid ta pääses Teaduste Akadeemia aspirantuuri sisseastumiseksamitele akadeemik Paul Ariste isikliku soovituskirjaga ja temast sai Keele ja Kirjanduse Instituudi aspirant 1963–66, filoloogiakandidaadi kraadi (PhD) kaitses 1971.[1]

TööeluRedigeeri

Mati Hint töötas Keele ja Kirjanduse Instituudi teadurina kuni 1975, seejärel Tallinna Pedagoogilise Instituudi (hiljem Pedagoogikaülikool, nüüd Tallinna Ülikool) eesti filoloogia osakonnas õppejõuna. Üldeesti keele ja kultuuri kõrval oli tema erihuviks päritolu tõttu lõunaeesti keel ja kultuur. Ta korraldas üliõpilastele murdepraktikaid Lõuna-Eestis (Kambja, Otepää, Rõngu, Kanepi, Sangaste kihelkonnas), samuti Saaremaal (Sõrves ja Jaani kihelkonnas), nendel väljasõitudel tutvuti eesti keele kõige eripärasemate murretega. Ta oli ka liivi keele huviline ja harrastaja ning liivi kultuuri tutvustaja, käinud paarkümmend korda Kuramaal liivi külades ja näinud liivi kõnekeele hääbumist emakeelena. Sealt tema teravnenud pilk ja tähelepanu juhtimine kakskeelsuse ohtudele.[1][3] 1982. aastal algatas ta eesti keele õpetamise uuendamise üldhariduskoolis ja juhtis uuenduslike õpikute autorite kollektiivi, tema enda eesti keele õpik 10. klassile ilmus mitmes trükis. Õppetöö kõrval tegeles ta poole sajandi jooksul ka teadustööga, võttis osa paljudest konverentsidest ja kongressidest (enamasti keeleteaduslikud, aga vahemikus 1989–95 ka poliitilised ja inimõigusalased), millega kaasnes arvukalt ettekannete publikatsioone, nendest võõrkeelseid publikatsioone paarikümnes riigis. Ta oli ka Eesti Rooma Klubi liige.

Ühiskondlikust elust osavõtt oli seotud venestamisele vastutöötamise ja Eesti iseseisvuse taastamisega rahvarinde liikmena 1988–92 ja keskerakonna liikmena 1991–95. Poliitiliselt määratles ta end sotsiaaldemokraadina sõjaeelse Eesti Vabariigi sotsiaaldemokraatia mõttes, ideaaliks ühiskondlik õiglus. Tallinna raekoja platsil pidas ta 1989 kolme Balti riigi rahvarinde juhtidega kooskõlastatud programmilise iseseisvuskõne „Balti tee“, mis ilmus sel puhul ka trükisena eesti, läti, leedu, inglise ja vene keeles (hiljem on tõlkeid lisandunud). Kõnekoosoleku foto temast jõudis USA poliitikaajakirja „Time“ kaanepildile. Balti keti ajal 23. augustil 1989 kõneles ta USAs Baltimaade iseseisvust toetavatel demonstratsioonidel ja kommenteeris Balti ketti USA populaarsetes televisioonisaadetes. Sama aasta suvel sai ta välissõite võimaldava passi ja siis tuli ka ridamisi kutseid rahvusvahelistele inimõiguskonverentsidele, kus oli võimalik Balti küsimust käsitleda. Paljude auhindade ja tunnustustega kaasnenud rahalised toetused võimaldasid tal lisaks osavõttudele välismaistest konverentsidest kaasajastada tehniliselt Tallinna Ülikooli eesti keele õppetooli ja osta erialast kirjandust õppetoolile.[1][2]

Eesti poliitika tõi talle siiski mõnegi pettumuse, nii et ta lõpetas oma erakondliku kuuluvuse ja pärast riigikogu volituse lõppu pöördus tagasi erialasele tööle Tallinna Ülikoolis. Ta oli 1978. aastast dotsent, 1993. aastast professor. 1997. aastal kaitses Helsingi Ülikoolis filosoofiadoktori kraadi, 2002. aastast emeriitprofessor. Õppetööst loobus alles 2016. aastal, aga mitte akadeemilisest elust – publitseerimine ja konverentsidel esinemine jätkus elu lõpuni. Ta on maetud Rõngu surnuaiale vanemate ja vanavanemate kõrvale.[1][4]

TeosedRedigeeri

PublitsistikaRedigeeri

Mati Hint on avaldunud üle 300 keeleteadusliku artikli, ka paljudes võõrkeeltes ja paljudes riikides, lisaks ka kirjanduskriitikat ning arvukalt publitsistikat Eestis, Soomes ja Välis-Eesti ajakirjanduses. Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti artiklite andmebaasis ISE on autorinime Mati Hint all 448 kirjet – artiklid, kommentaarid, retsensioonid, konverentside-kongresside ettekanded, avalikud esinemised paljude elualade põletavatel teemadel, temaga tehtud intervjuud ja artiklid temast. Kõik need on paljudes keeltes mitme maa väljaannetes, peale eesti keele ka soome, inglise, prantsuse, vene, saksa ja liivi keeles.[1][5]

Ühiskondlik ja poliitiline tegevusRedigeeri

  • Koolipoisina ja ka hiljem ~40 aasta jooksul osavõtt Elva keskkooli meesõpetajate, vilistlaste ja väheste meesõpilaste nõukogudevastasest ringist eesmärgiga Eesti iseseisvuse taastamine.
  • “40 kirja” (1980) allakirjutaja.
  • Rahvarinde kolme esimese eestseisuse liige (1988–1992).
  • Eesti, Läti ja Leedu rahvarinnete juhtorganite koostöö koordineerimine 1989. a., mis tipnes 13.–14. mail 1989 Tallinnas Balti Assambleega, millel Eestimaa Rahvarinde, Läti Tautas Fronte ja Leedu Sajųdise volikogud deklareerisid selgesõnaliselt suunda Balti riikide täielikule poliitilisele iseseisvusele.
  • Osalemine humanitaaride kultuuriühingus Wellesto 1988. aasta algusest.
  • Keskerakonna liige 1991–95.

Tunnustused ja rahalised toetusedRedigeeri

AuliigeRedigeeri

PublikatsiooneRedigeeri

IsiklikkuRedigeeri

Tema poeg Madis Hint (1970–2001) oli ajakirjanik, samuti minia Astrid Kannel on ajakirjanik ja ETV saatejuht ning toimetaja.

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Hint, Mati (2007). Minu vaade maale ja merele. Raamat Madise mälestuseks. TEA kirjastus.
  2. 2,0 2,1 „Meenutusi Elva koolist 1946–1957“. Koostanud M. Saar (143 lk., Tartu Trükiteenused 2020)
  3. "Vaated kakskeelsusele roosade prillideta", Vikerkaar 1987
  4. Haudi. www.kalmistud.ee
  5. ISE – Eesti artiklite andmebaas Eesti Kirjandusmuuseumis

KirjandusRedigeeri

  • Kull, Kalevi; Velmezova, Ekaterina 2017. "Ma ei saa kunagi aru, miks ma pean Tartust ära sõitma, kui ma seal olen": Mati Hindiga eesti keelest, semiootikast ja Tartust. Acta Semiotica Estica 14: 165–175.

VälislingidRedigeeri