Leetse mõis

Leetse mõis (saksa keeles Leetz) oli rüütlimõis Harju-Madise kihelkonnas Harjumaal, tänapäeva Paldiski linna lähedal Lääne-Harju vallas Harju maakonnas.

Leetse mõisa peahoone varemed koos trepiga

Leetse mõisa värav

Leetse mõis mere poolt (tagant) vaadatuna. Postkaart, 1920. aastad

Leetse mõisa eestvaade, 1922. Foto Aleksander Kink

Leetse mõisasüda 1879. aasta kaardil, kollane aia-põllumaa, heleroheline heinamaa, tumeroheline – mets, sinine – kraavid, tiigid; tumepruun – karjamaa; hallikas – põllumajanduslikult kõlbmatu maa

Rootsi-aegsel kaardil mõisa ei ole – selle asemel on Leetse küla kolme talu ja kahe vabadikuga –, nii et levinud väide mõisa olemasolust 17. sajandil ei leia kaardilt kinnitust. 1646. aasta kuninganna Kristiina kirjas mainitakse just küla, mitte mõisa. Mõis tekkis tõenäoliselt Paldiski linna asutamise aegu: 1716. aastal anti see Eestimaa kindralkuberneri Fjodor Apraksini resolutsiooniga ooberst Moltšanovile poolele rendile.

Mõisa järgi on nime saanud Latorpi lademe Leetse kihistu.

Omanikud

18.-19. sajand

Ürikutes mainitud esimene omanik oli ooberst Wolmar von Scheiding, kellele mõis immiteeriti kindralkuberneri korralduse põhjal 29.05.1738. Kuna Scheiding viibis välismaal, anti Leetse üle adjutant Gernetile, ent juba järgmisel aastal (1739) müüs Scheiding mõisa 2500 riigitaalri eest Klaus Gustav Schönbergile. Kuna Klaus varsti suri (enne 1741. aasta märtsi), sai mõisavaldajaks tema lesk Dorothea Hedwig (1698–1762). Nende tütar Anna Barbara, abielus Ewold Scharenbergiga, kellele mõis läks, sai lesena omakorda mõisa üle valitsemise ning müüs selle 1787. aastal 10 000 hõberubla eest kreisikohtunik Ludwig Sigismundi vabahärra von Uexküll-Güldenbandile. See pantis mõisa 1793. aastal Georg Gustav von Essenile, mil selle väärtuseks hinnati juba peaaegu kahekordne summa ehk 19 000 hõberubla.

Major Georg von Essen loovutas 1800. aastal Leetse mõisa pandi ja 1811. aastal müüs mõisa major Christoph von Rammile (u 1765–1833). Tema lapsed jagasid perekonna mõisad omavahel: Leetse, millega nüüdseks on liidetud ka Pallaste mõis, jäi poeg Jakobile. Kreisisaadik Jakob Johann von Ramm (1811–1870) suri vallalisena ning loovutas otseste järglaste puudumisel Leetse ja Pallaste mõisa oma õdedele leskprouadele Maria von Patkulile (1805–1878) ja Julie Ungern-Sternbergile (1809–1872). Viimase pärija oli tema poeg Rudolf (1837–1897), kelle nimele Leetse mõis kinnistati 1872. aastal, Pallaste oli tema omandusse läinud juba 1867.

19. sajandi lõpp 20. sajandi algus

19. sajandil rajati Leetse mõisa peahoone ümber mitu suvemaja, mida rahvasuus kutsuti Mühlna (kuulus Rudolfi õele Doroteale, abielus von zur Mühlen, ehitatud 1873), (S)terni ja Samsoni (Friedrich Georg von Patkuli tütarde Marie Gertrude Karoline, abielus von Stern ja Amalie Julie Margareth abielus von Samson-Himmelstjerna perekondadele, ehitatud vastavalt 1887 ja 1873; Sterni villa hävis I maailmasõja ajal) villadeks. 19. sajandi lõpul laiendati parki ja metsa, puid istutati endistele põldudele nii panga peal kui ka all.

Rudolf Ungern-Sternbergi pärijad jagamatult olid tema lesk Isabella Olga (sünd vabapreili von der Pahlen), kolm poega ja üks tütar (abielus von Wistinghausen, pärast lahutust jälle Ungern-Sternberg). Neile kinnistati 27.02.1898 Pallaste, Lagedi, Salutaguse, Ülgase, Adila, Leetse ja Rooküla mõis. Pärast päranduse jagamist 1907. aastal kuulus Leetse-Pallaste mõis (üks kinnistu aastast 1912) Rudolfi vanimale pojale Balthasarile (1879–1952), kes kolis Esimese maailmasõja ajal Berliini ja rändas edasi Jaapanisse, kus oli Osakas Gaikokugo Gakko võõrkeelte professor.

Populaarse versiooni järgi tahtis mõisa suveresidentsiks omandada Nikolai II, kelle külaskäik mõisa oli 1912. aastal suursündmuseks. Samalaadne plaan oli väidetavalt ka eesti ärimeestel. Tallinna majaomanik Jüri Ihermann (1864–1935, oli Tallinna linnavolinik ja Estonia seltsi juhatuses) ja kaupmees Konstantin Simon (1874–?) ostsidki 1913. aastal Leetse kõrvalmõisana või õieti teotoana toiminud Testepere (Testefer). Esimese maailmasõja ajal kasutas mõisahooneid tsaaririigi piirivalve. Pärast väeüksuse lahkumist oli kõik korratu, mitmed hooned jäidki varemetesse või võeti sealt ehitusmaterjali teiste parandamiseks. Baldur von Ungern-Sternberg viibis mõisas lühikest aega viimati 1918. aasta suvel.

Eesti Vabariigi aeg

1919. aastal Leetse-Pallaste mõis riigistati, mõisa korraldamine jäi Eduard Kansmanni (eestistanud Kansa, 1887–1946) vedada, kuna esimeseks rentnikuks sai Paldiski linn. Küllaltki segastel asjaoludel (kohalike kaebuste peale uuris asja ka Riigikontroll, ent lõplikult jäigi asi välja selgitamata ning kuna rentnik ettevõtlikult hooneid remontis ja maad haris (selle küll teistele edasi rentides)) sai mõisasüdame ja viljapuuaia rentnikuks (mille triiphoones kasvasid ka viinamarjad) Aleksander Kink (1882–1937). Siin-seal väidetud mõisa andmine talle teenete eest Eesti Vabariigi ees ei vasta tõele, mõisa hoonete, maa ja metsa eest lasus kinnistul hüpoteegivõlg 9550 krooni (1940. aastal peaaegu 12 000 rubla). Maad ja vana koolimaja sai rendile ja hiljem päriseks osta ka Eduard Kansa.

Samsoni villa

Endisse Samsoni villasse (praegu perekond von Wistinghauseni suvemaja) kolis Samsonite majapidajanna Miina (Minna) Nõmme (1874–1942). Talle pärandas hoone dr. med Eduard Hermann von Samson-Himmelstjerna oma pere truu ja pikaajalise teenimise eest, muuhulgas tema ja ta venna Voldemari päästmise eest 1918. aastal Moskvas punaste käest vanglast, kogu sisustuse ja 10 000 marka raha. Minna Nõmme seadis sisse eeskujuliku talumajapidamise, pidas suvepansionaati ning oli seega suurimaks kohalikuks tööandjaks, ent samas ka pinnuks silmis paljudel maasoovijatel, kes arvasid, et tal kui "üksikul, vanal naisterahval ja sakste teenril" on juba piisavalt varandust. Need arvamused ei lasknud majapidamisel kasvada (kuigi mitmesuguse kavalusega Minna rentis heinamaad ja suutis ennast maksma panna). Rohkem polnud vajagi, et Minna Nõmme 1941. aastal NKVD poolt arreteeriti ning suhete eest välismaaga (pansionaadis oli viibinud külastajaid nii Soomest, Šveitsist kui ka Saksamaalt) ning Nõukogude-vastalisuse eest viieks aastaks vangi mõisteti, ent ta suri järgmisel aastal. Juba 1930. aastatel sai ametlikult omanikuks ta õepoeg Karl Eduard Rosenberg (eestistanud Raid, 1902–1942), kelle järglased elavad Rootsis.

Mühlna villa

Mühlna villa lugu on kõige keerulisem. Algul see riigistati, ent maaseaduse muutmise järel taotlesid seda ja sellealust maad tagasi nii Ungern-Sternbergi volinik vannutatud advokaat Siegfried Bremen kui ka von zur Mühleni veel elus tütred Julie von Weymarn (1872–1942) ja Anny Hahn (1878–1974) ja sõlminud rendilepingu Voldemar von Tiesenhauseniga. Samal ajal oli Kloostri (Padise) vallakohus vara hooldajaks määranud Paldiski linnapea Johannes Odrese , kes müüs kehvas seisus villa Alfred Lippile. Nii oli maaüksusel korraga mitu omanikku.

1933. aastal villa põles, kahtlustati süütamist, ent süüdlane jäi selgitamata, see aga aitaski viia omandiküsimuse kiiremale lahendusele. Suvituskoht otsustati panna enampakkumisele, kus ainsana osales Tiesenhausen, kes omandas alghinnaga maavalduse oma alaealiste tütarde Ellen ja Karin Tiesenhauseni nimel. 1939. aastaks oli krundile ehitatud vahvärksuvemaja.

Leetse-Pallaste asundus

Osa mõisasüdamest läks Pargi maaüksuse nime all Johannes Rootsile (1898–1931), kes Vabadussõjas osales masinistina miiniristlejal Vambola, mille eest autasustati Vabadusristiga ja kinnitati ka tasuta maasaajaks. Johannes ei paranenudki sõjas saadud haavadest, töötas siiski 1920. aastatel Tallinnas pangaametnikuna, jõudis vangiski istuda (raha omastamine, millest osa ta peitis Leetse mõisa, asja ilmsikstulekul küll kiirelt peidukoha kätte näitas), nii et maad harisid tema isa ja vend, kes koha 1936. aastal Amalie ja Jüri (õde-vend) Marvitsale edasi müüsid, kellel teadaolevalt järglasi ei olnud. Mõisa süda oli niisiis jaotatud viieks maaüksuseks, omanikeks Kink, Kansa, Nõmme, Marvits ja Tiesenhausen. 1930. aastate lõpul omandas maatüki (Rannaveere) Eesti Sakslaste Rahvameelne Koondus, plaaniti rajada suvelaager, ent need kavatsused ei jõudnud täituda.

Mõisa ülejäänud maad tükeldati ja moodustati paarkümmend asundustalu ning peaaegu samapalju kalurikohti; osaliselt oli maa riigimets, ent seda renditi heina- ja karjamaana välja Pakri poolsaare ja Paldiski majapidamistele. Mõisamaade korraldamiseni jõuti 1923. aastal, ent ümberkorraldusi tehti 1939. aastani (suuremad muutused toimusid 1930. ja 1935. aastal). Erilise peatükina tuleb mainida nn Petseri venelaste asustamist Leetse poolsaarele (11 perekonda asusid kohtadele 1928). Poolsaarele ehitas riik 7 asundustalu (ülejäänud ehitasid majad ise); üldse kõige esimene nn nopsa-tüüpi asundustalu Eestis ehitati Pakri poolsaarel 1931, mille 1935. aastal ostis näitleja Ants Eskola (esimese omaniku järgi Variku ehk Vaariku koht).

Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakti (1939) ühe tingimusena sai Pakri poolsaarest Nõukogude sõjaväebaas.

Pärast Teist maailmasõda

Aastatel 1939–1941 ja 1944–1995 oli mõis NSV Liidu Relvajõudude valduses ja seal paiknes NSV Liidu õhukaitsevägede raketibaas Leetse II. Mõisa peahoone püsis enam-vähem terve kuni 1994. aasta mais toimunud tulekahjuni, misjärel on sellest säilinud vaid alusmüürid.

Välislingid

• Leetse mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris
• Leetse mõis (Harju-Madise khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis
• Leetse mõis Eesti mõisaportaalis