Ava peamenüü
Gustav von Bunge

Gustav Piers Alexander von Bunge (7. / 19. jaanuar 1844 Tartu5. november 1920 Basel) oli baltisaksa füsioloog ja biokeemik, Tartu ülikooli füsioloogilise keemia õppejõud.

Ta lõpetas 1863 Tartus gümnaasiumi, õppis 1863–66 Tartu Ülikoolis arstiteadust ja 1866–71 keemiat. Töötas 1872–74 TÜ keemialaboris professor Carl Ernst Heinrich Schmidti juures assistendina, keemiamagister (1873, TÜ), keemiadoktor (1874, TÜ). Oli 1874–85 Tartu Ülikooli dotsent füsioloogia alal, aastast 1885 professor Baselis. Neovitalismi peaesindajaid, rahvusvahelise karskusliikumise pioneere. Kiievi Ülikooli audoktor (1884). Talle on püstitatud mälestusmärk Baselis.

Tema tööst[1] sai alguse neovitalistlik suund bioloogias, mille peamiseks esindajaks kujunes Hans Driesch, ning millel oli märgatav mõju teoreetilises bioloogias kuni 1930. aastateni.

Üks G. Bunge õpilasi oli Nikolai Lunin.

PereRedigeeri

KirjandustRedigeeri

  • Krivobokova, S. S. 1970. Raboty G. Bunge i ego uchenikov v Tartuskom universitete. In: Iz istorii estestvozvanija i techniki Pribaltiki. Riga, 179–184.
  • Tähepõld, Lembit; Ilomets, Tullio 1995. Gustav von Bunge - a great scientist and teacher in development of physiological and pathological chemistry. Proceedings of the Estonian Academy of Sciences: Humanities and social sciences 44: 138–159.

ViitedRedigeeri

  1. Bunge, Gustav 1887. Vitalismus und Mechanismus. In: Bunge, Gustav, Lehrbuch der physiologischen und pathologischen Chemie. Leipzig: F.C.W.Wogel, 3–15.

VälislingidRedigeeri