Carl Ernst Heinrich Schmidt
Carl Ernst Heinrich Schmidt (1. juuni 1822 Jelgava – 27. veebruar 1894 Tartu) oli baltisaksa keemik ja arstiteadlane.
Ta oli apteekri poeg. Schmidt õppis Miitavi gümnaasiumis, alates 1838. aastast Berliini ülikoolis algul farmaatsiat ja kristallograafiat, seejärel analüütilist keemiat ja meditsiini. Tema õppejõudude seas olid anatoom Johannes Peter Müller ja keemik Heinrich Rose. 1844. aastast õppis ta Gießeni ülikoolis, kus kaitses keemik Justus von Liebigi juhendamisel filosoofiadoktori väitekirja. Seejärel õppis ja töötas ta Göttingeni Ülikoolis Friedrich Wöhleri laboratooriumis ning sai 1845. aastal meditsiinidoktori kraadi.
Seejärel naasis Schmidt Venemaale. Kõigepealt sõitis ta Peterburi, kus kvalifitseerus kõrgeima kategooria arstiks, seejärel hakkas tööle Tartu Ülikoolis. Ta oli aastatel 1846–1847 farmaatsia ja keemia eradotsent, 1847–1850 dotsent ja 1850–1892 professor, sellest 1852. aastani erakorraline professor.
Füsioloogilise keemia rajajana oli Schmidt üks esimesi, kes hakkas organismi vedelike ja neis haiguste puhul ilmnevate muutuste uurimisel kasutama keemilist analüüsi. Ta avastas maonõres soolhappe, veres karbamiidi ja suhkru, tegi kindlaks keemiliste elementide ebaühtlase jaotumise vereseerumi ja vereliblede vahel. Tegi palju Venemaa eri paigust toodud mulla-, savi-, turba- ja veeproovide ning fosforiidi, lubjakivi jms analüüse. Schmidt võttis kasutusele süsivesikute mõiste.
1873. aastal sai Schmidt Peterburi Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks. 1878. aastal kaitses tema juhendamisel doktorikraadi hilisem nobelist Wilhelm Ostwald. 1894. aastal valiti Schmidt Eesti Looduseuurijate Seltsi esimeheks, kuid suri samal aastal.
Vaatamata laialdasele teaduslikule tunnustusele ei muutnud Schmidt oma tööstiili. Igal hommikul, kui just loenguid polnud, läks ta kell 8 laborisse ja töötas seal kuni kella 8-ni õhtul, pidades päeva jooksul vaid kaks tundi pausi lõunasöögiks ja vestlusteks. Ise ütles ta, et tema kodu uksed on alati üliõpilastele avatud.
Carl Schmidti abikaasa isa oli Tartu Ülikooli anatoomiaprofessor Alexander von Hueck ja tema tütrepoeg vene kunstiajaloolane Oskar Waldhauer.