Friedrich Wöhler

Saksamaa keemik

Friedrich Wöhler (saksa vanemas kirjapildis Friedrich Wœhler; 31. juuli 1800 Eschersheim (praegu Frankfurt Maini ääres) – 23. september 1882 Göttingen) oli saksa keemik.

Friedrich Wöhler (1840)
Friedrich Wöhler, litograafia. Autor Rudolf Hoffmann, 1856

Eluloolist

muuda

Wöhler sündis 31. juulil 1800 Esherheimis (praegu Frankfurt-Eschersheim). Tema isa August Anton Wöhler oli loomaarst, põllumajandusteadlane ja pedagoog. 1820. aastast õppis ta Marburgis meditsiini ning alates 1821. aastast Heidelbergis meditsiini ja keemiat, viimast professor Leopold Gmelini juures. 1823 sai ta Heidelbergis meditsiinidoktoriks. Professor Gmelini soovitusel asus ta õppima Jöns Jakob Berzeliuse juurde Stockholmi. Sellest ajast jäid need kaks teadlast lisaks teadustööle ka sõpradeks, F. Wöhler tõlkis Jöns Jakob Berzeliuse raamatuid, "Loomade keemia õpperaamatu" ("Lehrbuch der Thier-Chemie", Dresden, 1831), "Lehrbuch der Chemie" jpt) ja aruandeid saksa keelde.[1] [2]

Teadustöö (osaline)

muuda

Hans Christian Ørstedi, keda peeti alumiiniumi avastajaks, töödele ning eksperimentidele tuginedes ei õnnestunud Wöhleril alumiiniumi komplekteerida. Øerstedi täiendavaid nõuandeid rakendades komplekteeris Wöhler aastal 1827 metallilise alumiiniumi. 1828. aastal sai Wöhler laboratoorsel teel karbamiidi ehk uureat. See oli teadaolevalt esimene kord, kui õnnestus tehislikult, keemilisel reaktsioonil anorgaaniliste ainetega saada orgaanilist ainet, mis tekib muidu vaid elusorganismides, ainevahetuse tagajärjel. See oli ka esimene samm tolajal teadlaste seas levinud vaate Vis vitalise kummutamise suunas. 1845. aastal sulatas ta esimese alumiiniumiploki.[2]

Tõlketööd (osaline)

muuda

Vaata ka

muuda

Viited

muuda

Kasutatud publikatsioonid ja veebiversioonid

muuda