Borodino lahing

Borodino lahing oli 7. septembril (vkj 26. augustil) 1812 Venemaal Borodino lähedal toimunud lahing Napoleoni sõdade käigus Venemaale tunginud Napoleon I juhitud Prantsuse esimese keisririigi sõjaväe ja Mihhail Goleništšev-Kutuzovi juhitud Venemaa keisririigi sõjaväe vahel.

Borodino lahing
Osa Napoleoni 1812. aasta sõjakäigust Venemaale ja Napoleoni sõdadest
Peter von Hess 002.jpg
Peter von Hessi maal "Borodino lahing" (1843)
Toimumisaeg 7. september 1812
Toimumiskoht Venemaa keisririik
Osalised
Flag of France.svg Prantsuse esimene keisririik
Flag of Poland (1807–1815).svg Varssavi hertsogiriik
Flag of Prussia (1892-1918).svg Preisi kuningriik
Flag of the Kingdom of Westphalia.svgVestfaali kuningriik
Romanov Flag.svg Venemaa keisririik
Väejuhid või liidrid
Flag of France.svg Napoleon I
Flag of Poland (1807–1815).svgJózef Poniatowski
Flag of France.svg Michel Ney
Romanov Flag.svg Mihhail Kutuzov
Romanov Flag.svg Pjotr Bagration

EelluguRedigeeri

Venemaa sõjakäigu esimene suurem lahing oli Smolenski all. Vene väejuhatus eesotsas keiser Aleksandriga nõudis otsustava võiduka lahingu toimumist. Tagandatud De Tolly asemele määratud Mihhail Goleništšev-Kutuzov valis lahingukohaks Borodino ja soovis rajatud kaitsepositsioonidel peatada Prantsuse vägede edasitungi. Ühinenud Bagrationi 2. armee ja Rajevski 1. armee ehitasid looduslikke tingimusi kasutades teele muldvälikindlustused ehk reduudid.

Lahingu kirjeldusRedigeeri

Prantslastel oli umbes 130 000 sõdurit ja umbes 580 kahurit, venelastel umbes 155 000 sõdurit ja umbes 620 kahurit. Prantsuse vägede koosseisust oli prantslaste arv kuni pool. Lisaks osalesid lahingus ka itaallased, poolakad, sakslased jt.[1]

Kuna Napoleoni väes oli paljude Euroopa rahvaste esindajaid, siis Lääne-Venemaa rahva slängis nimetatakse võõrkeelseid inimesi siiani prantslasteks (vk frantsusõ).

Vene parem tiib Barclay de Tolly juhtimisel asetses Kolotša õe ääres ning lõppes Semjonovskaja juures. Bagrationi tiib lõppes Utitsa küla juures. Vene liinide äärde oli rajatud reduute ja flešše, reduutidest suurim oli nn. Suur/Raevski reduut, kuhu oli positsioneeritud 19 kahurit.[2] Vene parimad üksused olid paremal tiival ning pool kahuriväest oli reservis, sest Kutuzov tahtis seda läbimurde hetkeks säästa[2].

Lahing algas 7. septembril 6:00, kui Napoleon alustas vene positsioonide pommitamisega. Prantsuse üksused lõunas liikusid Utitsa küla poole, mille nad kella 7:30-ks ka vallutasid. Venelaste vasturünnak Mihhail Vorontsovi juhtimisel suutis prantslased selles sektoris tagasi lüüa, kuid pidi ise raskete kaotuste tõttu taganema. Kahe tunniga oli Vorontsov enda 4000-st mehest kaotanud 3700.[1] Fleššidel kujunes välja raske võitlus, kuhu mõlemad väejuhid aina üksusi, Kutuzov kuni 30 000 ja Napoleon kuni 40 000, fleššid vahetavad omanikke isegi seitse korda.[1] Bagration palus Barclaylt ka abivägesid, mida ta ka sai.[3] Ühte rünnakut innustades sai Bagration surmavalt haavata, kui mürsukild ta vasakut jalga tabas. Ta viidi peale hobuselt maha kukkumist väljalt ära, see alandas sõdurite moraali, kuid nad võitlesid tugevalt edasi.[1] Bagration sai haavata 11:00 paiku.

Võitlus käis ka vene paremal tiival, mida ründas prints Eugène. Ta suutis Borodino küla vallutada ja venelased üle Kolotša suruda, kuid kaotab selle juures palju mehi. Venelasi suruti Raevski reduudi poole, mis mitu korda omanikku vahetas. Barclay pidi ka ise Paskevitši rügementi innustama minema[4]. Mõlemad pooled jätkasid tugeva pommitamisega, mis palju kahju tekitas.

Hommikul 7:30 korraldasid Doni kasakate juhataja Matvei Platov ja 1. ratsakorpuse juhataja Uvarov tiibrünnaku prantslaste vasakule tiivale (prints Eugène). Nende äkkrünnak tekitas prantslaste ridades paanikat ning Eugène'i rünnak Suure reduudi peale lükkus kaks tundi edasi, mis andis venelastele aega oma vägesid kohendada. Kutuzov ei olnud kindralitega siiski rahul, nad olid ühed vähestest, kes lahingu eest autasusid ei saanud.[5]

14:00 jätkasid prantslased pealetungi Suurele reduudile. Rünnakus osalesid kolm jalaväe- ning üks ratsaväediviis ja -korpus. Kelle 15:00 paiku oli prantsuse armee liiga kurnatud, et edasi tungide ning marssal Murat soovitas koos teiste kindralite ja adjutantidega, et Napoleon Vana Kaardiväe lahingusse saadaks, kuid ta keeldus sellest.

Napoleon ei näidanud üldse lahingu ajal erilisis oskusi nagu varem Marengos, Austerlitzis jm. Ta ei proovinudki venelasi murda ning ei läinud võitlusele lähedale. Seda võib aga õigustada sellega, et lahinguväli oli kattunud nii tugeva kahuritule põhjustatud suitsuga ning seal polnud midagi näha. Ka Kutuzov ei suhtunud lahingusse entusiastlikul ning korraldas isegi enda adjutantide ja teiste ohvitseridega Gorki külas lahingu ajal pikniku.[1]

Lõpuks suutsid prantslased Suure reduudi 15:30 vallutada, kuid olid võitlusest kurnatud ning pidid edasitungile pausi tegema. Vene kahurivägi ei saavutanud ka palju, sest nende juhataja, kindral Kutaisov oli hukkunud. Prantslastel ja nende armees teenivatel poolakatel õnnestus lõunas ka Utitsa vallutada.[2] Seda ala oli kaitsnud vene kindral Tutškov, kellel prantslased proovisid siis taganemistee ära lõigata, kuid mis tiheda taimestiku tõttu ei õnnestunud[6]. Barclay saatis Tutškovile kindral Baggovuti appi, mis poolakate progressi kuni lahingu lõpuni peatas.[7]

Lahingu lõpuks ei suutnud kumbki pool enam suuri pealetunge sooritada ning jätkus vaid pommitamine, kuni venelased lõpuks lahinguväljalt taganesid. Vaikus saabus lahinguväljale kella 18:00 paiku.[1]

Lahing lõpuks olid prantslased kaotanud 34 000-35 000 meest. Lisaks kaotasid prantslased 1928 ohvitseri, nende seas 49 kindrali.[8] Vene pool kaotas 44 000 meest, neist 22 kindralit, üks neist oli Bagration, kes 24. septembril haavade kätte suri. [9] Ajaloolane Michael Gwynne Dyer on öelnud lahingus kaotatute kohta: "Otsekui oleks kaheksa tunni jooksul iga viie minuti järel reisijatest pungil Boeing 747 ilma ühegi ellujäänuta vastu maad kihutanud."[1]

Lõpptulemuseks oli prantslaste taktikaline võit. Siiski vene armeed ei hävitatud. Lahingu järel vallutati Moskva, mis oli eelnevalt Vene võimude käsul süüdatud ning seejärel enne linna hõivamist Prantsuse sõjaväe ja ümberkaudsete talupoegade poolt rüüstatud. Kutuzov ja lahkuvad Vene väed hülgasid Moskvas umbes 20 000 Borodinos haavata saanud sõdurit, kellest enamik hukkus süüdatud linnas.[10]

Lahingu tagajärgRedigeeri

Lahinguga avas Napoleon tee Moskvasse, kuid kasutamata jäi võimalus Vene armee purustada. Olgugi et Moskva vallutati, keeldusid venelased alla andmast, taganedes lõpututele Venemaa põhjapoolsetele aladele, ning nüüd pidid hoopis sissetungijad lõikavas talvepakases taganema. Paljud prantslased, u 100 000 meest, tagasi ei jõudnudki.

Lahingust osa võtnud väedRedigeeri

Venemaa keisririigi relvajõudRedigeeri

Ülemjuhataja, jalaväekindral Mihhail Goleništšev-Kutuzov

Peakorter: staabiülem, ratsaväekindral Leonti Bennigsen, kindralkortmeister, kindralmajor Mihhail Vistitski, kortermeister Karl Wilhelm von Toll;

1. Läänearmee, ülemjuhataja Michael Andreas Barclay de Tolly

Prantsuse esimene keisririikRedigeeri

Ülemjuhataja: Prantsuse esimese keisririigi keiser Napoleon Bonaparte

Vasak tiib
  • IV korpus: Eugene
    • Itaalia kuninglik kaardivägi – 6 pataljoni jalaväge, 6 kompaniid ratsaväge, 4 patareid 6-tolliseid ja 2 patareid 12-tolliseid suurtükke
    • 13. diviis – 16 pataljoni jalaväge ja 10-tollist suurtükki ning 4 haubitsat
    • 14. diviis
    • 1. diviis – 15 pataljoni jalaväge ja 4 patareid 6-tolliseid suurtükke
    • 3. diviis – 19 pataljoni jalaväge ja 4 patareid 6-tolliseid suurtükke
    • korpuse suurtükivägi: 5 patareid
    • korpuse ratsavägi: 12 eskadroni
  • VI ratsakorpus
    • III reservratsaväekorpus – 24 eskadroni ja patarei suurtükke
    • 6. raskediviis – 12 eskadroni kürasiire ja 2 patareid suurtükke
Tsenter – Napoleon I
  • III korpus – Michel Ney
    • 10. diviis – 16 pataljoni jalaväge ja 2 patareid 6-tolliseid suurtükke
    • 11. diviis – 12 pataljoni jalaväge ja 2 patareid 6-tolliseid suurtükke
    • 25. diviis – 3 pataljoni jalaväge ja 4 patareid 6-tolliseid suurtükke
    • Korpuse ratsavägi – 25 eskadroni
  • VIII korpus – Junot
    • 23. diviis – 11 pataljoni jalaväge ja 1 patarei 6-tolliseid suurtükke
    • 24. diviis – 4 pataljoni jalaväge ja 1,5 patareid 6-tolliseid suurtükke
    • Korpuse ratsavägi – 12 eskadroni
    • Korpuse suurtükivägi – patarei 6-tolliseid ja patarei 12-tolliseid suurtükke
  • IV korpus – Latour-Maubourg
    • 4. kerge ratsadiviis – 9 ulaanieskadroni
    • 7. kürasiir diviis – 16 eskadroni + rügement
    • korpuse suurtükivägi – 2 patareid 6-tolliseid suurtükke
  • I korpus – Davout
    • 2. diviis – 17 pataljoni jalaväge ja 2 patareid 6-tolliseid suurtükke
    • 4. diviis – 10 pataljoni jalaväge ja 2 patareid 6-tolliseid suurtükke
    • 5. diviis – 20 pataljoni jalaväge ja 2 patareid 6-tolliseid suurtükke
    • Korpuse ratsavägi – 16 eskadroni ratsaväge
  • I reserv ratsakorpus
    • 1. kerge ratsaväediviis – 28 eskadroni ratsaväge ja patarei 6-tolliseid suurtükke
    • 1. kürasiir diviis – 12 eskadroni + 1 kompanii ratsaväge ja 2 patareid 6-tolliseid suurtükke
    • 5. kürasiir diviis – 12 eskadroni + 1 kompanii ratsaväge ja 2 patareid 6-tolliseid suurtükke
  • II reserv ratsaväekorpus
    • 2. kerge ratsaväediviis – 26 eskadroni ratsaväge
    • 2. kürasiir diviis – 12 eskadroni + 1 kompanii ratsaväge ja 2 patareid 6-tolliseid suurtükke
    • 4. kürasiir diviis – 12 eskadroni + 1 kompanii ratsaväge
Parem tiib – vürst Józef Poniatowski
  • V korpus – Poniatowski
    • 16 diviis – 9 pataljoni jalaväge ja 2 patareid 6-tolliseid suurtükke
    • 18 diviis – 9 pataljoni jalaväge ja 2 patareid 6-tolliseid suurtükke
    • Korpuse ratsavägi – 12 eskadroni
Reserv – Mortier
  • 2. diviis – 8 pataljoni jalaväge ja 4 patareid suurtükke
  • 3. diviis – 10 pataljoni jalaväge ja 2 patareid suurtükke
  • Visla leegion – 6 pataljoni jalaväge
  • Kaardiväe ratsadiviis – 16 eskadroni ratsaväge
  • Kaardiväe brigaad – 11 pataljoni jalaväge ja 2 patareid suurtükiväge
  • Kaardiväe suurtükivägi – 7 patareid suurtükiväge[12]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Erik Aru (2016). Ajakiri Ajalugu, nr. 11. Lk 74-77.
  2. 2,0 2,1 2,2 "Battle of Borodino During the Napoleonic Wars". Thoughtco.com (inglise). Vaadatud 20.06.2022.
  3. Richard Riehn (1990). 1812 : Napoleon's Russian campaign. Lk 246.
  4. Richard Riehn (1990). 1812 : Napoleon's Russian campaign (inglise). Lk 249.
  5. "Cavalry General Fedor Petrovich Uvarov". Topwar.ru. Vaadatud 20.06.2022.
  6. Richard Riehn (1990). 1812 : Napoleon's Russian campaign. Lk 254.
  7. Alexander Mikaberidze (2007). The Battle of Borodino: Napoleon Against Kutuzov. Lk 137.
  8. A. Martinen (1899). Tableaux par corps et par batailles des officiers tues et blesses pendant les guerres de l'Empire (1805–1815).
  9. Richard Riehn (1990). 1812 : Napoleon's Russian campaign. Lk 255.
  10. Понасенков Е. Н. (3 издания: 2017, 2018, 2020). Первая научная история войны 1812 года. Moskva. {{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aasta= (juhend)
  11. Order of Battle of the Russian Army
  12. French Grande Armee at the Battle of Borodino 7 September l8l2