Ava peamenüü
Heinrich von Fick
Fickide perekonnavapp

Heinrich Claus von Fick (vene Генрих фон Фик; november 1678 Hamburg26. juuni 1750 Põltsamaa) oli saksa päritolu Venemaa riigitegelane.

EluluguRedigeeri

Heinrich Claus Fick sündis 1678. aastal Hamburgis ning ta ristiti 3. novembril Hamburgi Püha Georgi kirikus

1699. aastal reisis Fick Stockholmi ning astus Carl Magnus Wilhelm Nierothi rügementi. Temast sai rügemendi kortermeister Pärnus.[1] Pärast Põhjasõja käigus Liivimaa vallutamist ja Venemaa keisririigi koosseisu liitmist lahkus ta Saksamaale.

Seejärel asus ta Schleswig-Holsteini hertsogiriigi valitsejate Holstein-Gottorpi dünastia teenistusse ning sai hertsog Christian Augusti erasekretäriks. 1711. aasta algul nimetati ta Eckernförde komissar-linnapeaks.

Pärast Tönningi kindluse langemist Põhjasõja käigus Taani vägede kätte 1713. aastal läksid Holstein-Gottorpi valdused Taani valdusse. Fick vabanes ametist 7. veebruaril 1714 ning naasis Rootsi. Rootsis ei õnnestunud tal samalaadset positsiooni omandada, ning ta vahetas leeri. Novembris 1715 sai Peeter I teateid Fickist ja juba detsembris pakkus Fick oma teeneid Peeter I juures Peterburis asuva Schleswig-Holstein-Gottorfi dünastia printsi Karl Friedrich õukonna ministri ja Holsteini diplomaadi krahv Henning Friedrich von Bassewitzi soovitusel tsaarile.

1716. aasta alguses sõitis ta Stockholmi, kus valmistas aasta lõpuni koopiaid sadadest dokumentidest, mis talle Rootsi vaenlase Venemaa moodsa valitsemisstruktuuri ülesehitamiseks vajalikud tundusid.[2] Seikluslikes tingimustes, osalt abikaasa seelikute all varjatult, viis ta materjali laeva pardale ning piiri taha.

1717. aastal kohtus Fick Amsterdamis tsaar Peetriga, kes andis talle 23. jaanuaril 12 aastaks kammernõuniku või riiginõuniku patendi. 17. veebruaril andis Püha Rooma keiser Karl VI talle aadlitiitli.[3]

Aastatel 1717–1720 viidi läbi Venemaa keisririigi riigi haldusasutuste ja haldusreform (1719. aasta oblastireform), mille tulemusel pidi endise Vene tsaaririik muutuma euroopalikult valitsetavaks riigiks.

Rootsi eeskujul ülesehitatud Vene keisririigi riigivalitsuskolleegiumite presidendid pidid olema vene päritolu, kuid asepresidendid võisid olla välismaalased. 1726. aastal sai Fickist kommertskolleegiumi asepresident. Ta töötas edukalt ning 1727. aastal ühendati kommerts- ja manufaktuurkolleegium.

Heinrich von Fick oli üks esimesi, kes arutas Venemaale teaduste akadeemia asutamist. Ta kirjutas instruktsiooni pealinna Peterburi administreerimiseks. Ta hoolitses välismaiste käsitööliste ja ametnike värbamise eest, linnadevahelise korrapärase postiühenduse toimimise eest, kubermangude valitsemise Rootsi eeskujul ümberkorraldamise eest, Riia ja Tallinna eeskujul magistraatide sisseviimise eest kõigis linnades ja Rootsi sõjavangide värbamise eest Vene riigiteenistusse.

Tema tähelepanelikkus suunas teda edasi väliskaubanduse ja tollimaksu reguleerimise, Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa mõisate omandisuhete selgitamise, näljahädade vältimiseks provintsides teravilja ülesostmise, mäetööstusettevõtete asutamise, väliskapitali paigutamise, investeerimisühingute asutamise õhutamise ja veel paljude asjade juurde.

1719. aastal nõudis Valitsev Senat temalt nagu kõigilt välismaist päritolu ametnikelt truudusvannet tsaarile. Fick keeldus, viidates Venemaale teenete osutamisele ohtlikes olukordades. Ta keeldus kinnitamast, et jääb alatiseks Venemaale. Oma sõnul ei tahtnud ta oma sünniseisundi vabadust vahetada raha või muude rikkuste vastu. Kui tsaar ta siiski oma läänimeheks teeb ja talle maaomandi Eesti- ja Liivimaal annetab koos selle juurde kuuluvate aadliprivileegidega, siis oleks võimalik, et ta igaveseks Venemaa teenistusse jääb.

1720. aasta septembris palus Fick tsaarilt veel kord annetada talle Põltsamaa kihelkond koos õiguste ja privileegidega, mis Liivimaa aadliõiguse järgi Liivimaa aadlike kohta kehtivad.

3 kuud hiljem, 26. detsembril 1720 sai Fick soovitud mõisad (Põltsamaa koos Nõmmega, Võisiku, Pajusi, Kurista, Eistvere, Adavere, Lustivere koos Kalikülaga ja Tapiku[4][5]), ning senised omanikud tõsteti välja. Kohe laskis ta ka eesti, läti, ingeri ja soome päritolu sõjavange ja kaasatooduid Põltsamaale asustada ja pakkus neile teenistust.

9. mail 1725 kinkis Katariina I vana Poola kuningas Zygmunt III Waza kinnitatud pärilusõiguse järgi Ficki poolt juba harima hakatud mõisatest Põltsamaa, Nõmme ja Adavere mõisad endisele Rootsi feldmarssal Karl Gustav Dückerile, kes oli aga pärast Põhjasõja lõppu asunud toetama Rootsi troonitaotlejat Karl Friedrichi, kes kihlus 1724. aastal Peeter I tütre Anna Petrovnaga ning oli muutunud Venemaa poliitiliseks liitlaseks.

Peeter II lubas 1727. aastal Fickil mõisad tagasi osta ja temast sai 1730. aastal ka Venemaa tõeline salanõunik.

1731. aasta aprilli alguses vahistati Fick koos väimeeste Otto Reinhold Zoege von Mannteuffeli ning riiginõuniku ja senatisekretär Wilhelm von Schulzega kui üks aadlikonstitutsiooni, mille vürst Dmitri Mihhailovitš Golitsõn keisrinna Anna Ivanovnale 1730 troonileasumisel allakirjutamiseks esitas, autoritest. Aadlikonstitutsioon piiras Venemaa isevalitseja – keisrinna ainuvõimu ja laiendas aadelkonna osa riigivalitsemises.

Nad otsustati saata Siberisse, kuid Schulze suri juba teel vangistusse. Ficki ja tema väimeeste mõisad konfiskeeriti. Siberis kirjutas Fick ametnike omavoli alla sattunud jakuutide raskest olukorrast. 1743. aastal pöördus ta Peterburi tagasi.

Heinrich von Fick suri 28. juunil 1750, olles ära joonud pudeli veini, mille Hamburgi Senat oli talle kui oma kodulinnale au teinud mehele saatnud. Veetõve tõttu poleks ta tohtinud juua. Heinrich von Fick maeti Põltsamaa kiriku edelaküljel olevasse perekonna matusekabelisse.

PerekondRedigeeri

Heinrich von Fick abiellus 1704 Helena von Krusega. Neil sündis viis tütart:[6]

ViitedRedigeeri

  1. Michael Silnizki "Geschichte des gelehrten Rechts in Russland" Vittorio Klostermann. 1997 lk. 32 (saksa)
  2. Stephen J. Lee "Peter the Great" Routledge. 2001 lk. 48 (inglise)
  3. 3,0 3,1 Vietinghoffid: Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 1 Livland, Bd. 1 , Görlitz, 1929, lk.215
  4. Stryk, Leonhard von (1877). Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil, Der ehstnische District... Dorpat: C. Mattiesen.  lk.379–380
  5. Hagemeister, Heinrich von (1836/1837). Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands T. 1–2. Riga: E. Frantzen. pp. lk. 190–192. 
  6. Fickid: Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2 Estland, Bd. 1–3 , Görlitz, 1930, Bd. 2 lk.111–112, Bd. 3 lk.367

KirjandusRedigeeri

  • Генрих Фик в России (1715–1750). / Водарский Ярослав Евгеньевич (Jaroslav Vodarski). – Б.м.. – С. 189 – 199. (Славяне и немцы. Средние века – раннее новое время = 1000-летнее соседство : мирные связи и конфликты / Литаврин Геннадий Григорьевич; Вып.9. – 244, [1] c.. – ISBN 5-02-008608-8 )
  • Генрих Фик и его участие в реформах Петра Великого. / Водарский Ярослав Евгеньевич. – Б.м.. – С. 5 – 18./ Земцов Леонид Иосифович; Вып.2. – 327, [1] c.: портр.. – ISBN 5-88526-063-X
  • Фик Генрих (фон): Русский биографический словарь: В 25 т. /А.А. Половцов. – М., 1896–1918. Том: 28, Стр.: 73 – 75
  • Deutsches Geschlechterbuch (de). Band.79 (Baltischer Sonderband Bd. I 1933)

VälislingidRedigeeri