Adam Johann von Krusenstern

baltisaksa päritolu Venemaa meresõitja ja admiral

Adam Johann von Krusenstern (venepäraselt Ivan Fjodorovitš Kruzenštern; Иван (Иоганн Антон) Фёдорович Крузенштерн; 19. november 1770 Hagudi mõis12. august 1846 Kiltsi mõis, Virumaa) oli baltisaksa päritolu Venemaa meresõitja ja admiral (1842).

Adam Johann von Krusenstern
Krusensterni suguvõsa vapp
Hagudi mõisa härrastemaja – Adam Johann von Krusensterni sünnikoht

Elulugu

muuda

Adam Johann von Krusenstern sündis 1770. aastal Hagudi mõisas pere seitsmenda lapsena. Poiss õppis 12. eluaastani kodumõisas, seejärel Tallinna Toomkoolis ja veel hiljem Kroonlinna Kadetikorpuses. 1788. aastal pärast kooli lõpetamist viis teenistus ta Vene-Rootsi sõtta (17881790). Sõjas võttis Krusenstern osa lahingutest Saaremaa, Tallinna ja Kroonlinna juures ning Viiburi lahes.[1]

Pärast sõja lõppu tegeles Krusenstern eneseharimisega, õppis inglise keelt ja täiendas end aastail 17931799 Inglismaal. Ta sooritas kaubalaeval reisi Lääne-Indiasse ja tegi hiljem Inglise laevadel kaasa reisi ümber Aafrika Indiasse Kalkutasse.[1] Pärast seda teenis ta Hiina vetes[1] sõitval kaubalaeval.

1799. aastal naasis ta Venemaale, peatus lühemat aega Peterburis ja sõitis siis Eestisse.[1] Kiltsi alevikus Väike-Maarja lähedal korrastas ta oma märkmeid.[1] Seitse aastat maailma meredel olid andnud hulgaliselt kogemusi ning kinnitanud arusaama, et maakeral on veel palju "valgeid laike".

Krusensterni ümbermaailmareis

muuda

Ümbermaailmareisi projekt ei leidnud Mereministreeriumis heakskiitu, kuid Krusensternil õnnestus äratada huvi Vene-Ameerika kompaniisse kuuluvates Vene töösturites.[1] Krahv Nikolai Rumjantsev, üks oma aja haritumaid inimesi, toetas noort meremeest.[1] Krusensterni kasutada anti kaks väikest purjelaeva, "Nadežda" ja "Neva". Ise juhtis ta "Nadeždat", "Neva" komandör oli kaptenleitnant Juri Lisjanski (1773–1837).

7. augustil 1803 Kroonlinnast alanud ekspeditsiooni eesmärk oli Vaikse ookeani ranniku uurimine, Vene-Ameerika kompanii kaubanduse arendamine ja Vene diplomaatide esinduse Jaapanisse toimetamine. Esialgu oli siht Brasiilia, edasi kavatseti Kap Hoorni kaudu seilata Vaiksele ookeanile. 1804. aastal läksid laevad Sandwichi saarte juures eri suundades.[1] Krusenstern tegi Lisjanskile ülesandeks uurida saari Vaikse ookeani keskosas. Ta ise suundus põhja poole.[1] Ekspeditsioon külastas nii soojemaid (Markiisaared, Hawaii saared) kui ka külmemaid piirkondi (Kamtšatka, Sahhalin, Kuriilid). Jaapanis missioon ebaõnnestus: saadikuid keelduti vastu võtmast. 1805. aasta detsembris taaskohtusid laevad Hiinas. 19. augustil 1806 – kolm aastat ja 12 päeva pärast ekspeditsiooni algust – jõudsid laevad tagasi Kroonlinna.[1]

Krusensterni reisist võtsid osa saksa loodusteadlased Georg Heinrich von Langsdorff ja Wilhelm Gottfried Tilesius, šveitsi astronoom Johann Caspar Horner, junkur Otto von Kotzebue ja Moritz von Kotzebue, mitšman Hermann Ludwig von Löwenstern ja kartograaf Fabian Gottlieb von Bellingshausen.

Ekspeditsioonil koguti rikkalikku materjali polüneeslaste, Sahhalini ainude ja nivhide, Kodiaki saare eskimote, Alaska indiaanlaste ja teiste rahvaste kultuuri, kommete, tavade ja eluviisi kohta. Peale etnograafiliste kirjelduste koostati pärismaalaste keelte sõnastikke ning koguti hulgaliselt relvi, tööriistu, tarbeesemeid ja ehteid. Korraldati mereuuringuid: uuriti vee temperatuuri ja tihedust ning hoovusi. Pandi alus uuele teadusharule: okeanograafiale. Reisil tehtud kaardistused võimaldasid kaartidel parandada koordinaate. Enim täpsustati Kuriilide ja Sahhalini rannikujoont. Krusenstern avastas ja nimetas Vaikses ookeanis 18 väina, neeme, lahte ja vulkaani.

26. augustil 1806 lõppenud ümbermaailmareisi tulemused avaldati aastatel 18091812 ilmunud reisikirjelduses ja selle juurde kuuluvas atlases. Krusensterni reisil tehtud kaardistuste ja vaatlusandmete põhjal koostatud "Lõunamere atlas" (18231826) oli oma aja parim atlas.

Tegevus pärast ümbermaailmareisi

muuda

Krusensternist sai 1811. aastal Kroonlinna Mereväe Kadetikorpuse inspektor ning aastail 18271842 töötas ta seal direktorina. 1842 sai ta admiraliks. Krusenstern kuulus paljudesse Vene ja välismaa teadusseltsidesse ning oli 1845. aastal üks Vene Geograafiaseltsi asutajaid.

1816. aastal ostis ta Kiltsi mõisa, kus valmis "Lõunamere atlas".

Adam Johann von Krusenstern suri Kiltsis 12. augustil 1846 ning maeti Nikolai I eriloal Tallinna Toomkirikusse. Tema valgest marmorist hauamonumendil toetub ingel vasaku käega ankrule, hoides paremas ülestõstetud käes tõrvikut. Ta seisab laeva ees, millel on lint sõnaga "Lootus" ja kiri: "Esimesele Vene ümbermaailmasõitjale (1803–1806)".

Teoseid

muuda

Tunnustus

muuda

Adam Johann von Krusenstern valiti 1816. aastal Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia välisliikmeks.

1824. aastal valiti ta Ameerika Filosoofiaseltsi välisliikmeks.

Mälestuse jäädvustamine

muuda

Krusensterni järgi on nime saanud 12 geograafilist objekti. Hagudis asub tema mälestusmärk. Kiltsi mõisas, kus tegutseb Kiltsi Mõisakool, avati 1995. aastal Admiral Adam Johann von Krusensterni mälestustuba[2].

Krusensterni järgi nime saanud objektid ja liigid

muuda

Perekond

muuda

Krusenstern abiellus 14. septembril 1801 Järvakandi mõisapreili Juliana Charlotte von Taubega (1784–1849), kelle vanemad olid Otto Reinhold von Taube (1726–1798) ja Läti Krape (Kroppenhof) mõisast pärit Christina Juliana Strandmann (1745- ).

Abielust sündisid:[7]

Esivanemad

muuda
Adam Johann von Krusensterni esivanemad
Adam Johann von Krusenstern
(1770–1846)
Johann Friedrich von Krusenstern
(1724–1791)
Ewert Philipp von Krusenstern
(1676–1748)
Adolf Friedrich von Krusenstern
(1652–1687)
Philipp von Krusenstiern
(1597–1676)
Maria Müller
Johanna Katharina von Taube Ewert von Taube
Katharina von Wrangell
Ewa Christina von Paykull
(surnud 1773)
Otto Johann von Paykull
(surnud 1719)
Johann Friedrich von Paykull
(surnud 1719)
Elisabeth von Lode
(maetud 1688)
Anna Margaretha von Wrangell Fromhold Jürgen von Wrangell
Anna Margaretha von Aderkas
Christine Friederike von Toll
(1730–1804)
Johann Heinrich von Toll
(1694–1768)
Friedrich von Toll
(surnud 1720)
Christoffer von Toll
Anna von Saß
Magdalene Helene von Derfelden
(sündis 1664)
Johann Heinrich von Derfelden
Katharina Agneta von Uexküll
Dorothea Elisabeth von Baggehufwudt Rötger Johan von Baggehufwudt Nils von Baggehufwudt
Katharina von Tiesenhausen
Gertrude Helene von Treyden
(maetud 1702)
Adam Johann von Treyden
Kunigune Elisabeth von Wrangell

Viited

muuda
  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 L. Auerbach, Kuulus meresõitja. J. Krusensterni 100. surmapäevaks, Õhtuleht, 24.08.1946
  2. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. märts 2016. Vaadatud 7. juunil 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 Имена на морской карте
  4. 4,0 4,1 Крузенштерн Иван Федорович
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 ВОКРУГ СВЕТА С КРУЗЕНШТЕРНОМ
  6. [1]
  7. "Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2, 2: Estland" Görlitz. 1930. Lk. 104–105

Kirjandus

muuda
  • Krusenstern, A. J. von (1810–1812). Reise um die Welt in den Jahren 1803, 1804, 1805 und 1806. Peterburi (teine trükk Berliin 1811–1812).{{cite book}}: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link)
  • "Worter-Sammlungen aus den Sprachen einiger Volker des ostlichen Asiens und der Nordwestkuste von Amerika" (СПб., 1813) saksa keeles;
  • "Memoire sur une carte du detroit de la Sonde et de la rade de Batavia" (СПб., 1813) prantsuse keeles;
  • "Beitrage zur Hydrographie d. grosseren Oceane" (Leipzig, 1819) saksa keeles;
  • Lõunamere atlas, "Собрание сочинений, служащих разбором и изъяснением Атласа Южного моря" (СПб., 1823, 1826; дополнение, СПб., 1835 – 1836)
  • Löwenstern, Hermann Ludwig von; inglise keelde tõlkinud Victoria Joan Moessner (2003). The first Russian voyage around the world: The journal of Hermann Ludwig von Löwenstern 1803–1806. Fairbanks: University of Alaska Press. Lk 510 lk. ISBN 1889963453.
  • Nevski, Vladimir; vene keelest tõlkinud Voldemar Pirson (1957). Vene lipu all ümber maailma. Sarjast Maailm ja mõnda. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. Lk 226 lk.

Välislingid

muuda