Hoorni neem

Hoorni neem (hollandi keeles Kaap Hoorn; hispaania keeles Cabo de Hornos; nimetatud Hoorni linna järgi Hollandis) on Tulemaa saarestiku kõige lõunapoolsem neem Tšiili lõunaosas. Asub Hoorni saarel, mille pindala on u. 25 ruutkilomeetrit. Kuigi seda neeme peetakse sageli Ameerika kõige lõunapoolsemaks tipuks, on too tegelikult Diego Ramíreze saartel.

Hoorni neem on ka kõige lõunapoolsem kolmest "suurest neemest" ning on Ameerikat Antarktikast eraldava Drake'i väina põhjapiir.

Palju aastaid on Hoorni neem olnud üks peamisi orientiire purjelaevade navigatsioonis, kuigi Hoorni neeme ümbruse veed on tugevate tuulte, murdlainetuse ning jäämägede tõttu eriti ohtlikud. Seetõttu oli tava, et meremehed, kes esimest korda ümber Hoorni neeme purjetasid, said kuldse kõrvarõnga kõrva.

Briti laevade liikumistee emamaa ja Austraalia ning Uus-Meremaa vahel käis ümber Hoorni neeme

Neeme avastasid 1616. aastal hollandi meresõitjad Jacob Le Maire ja Willem Schouten. Nad andsid sellele nime Schouteni kodulinna Hoorni järgi.

Kliima on mõõdukas. Ilmastik on tuuline ja pilvine. Sajab palju kogu aasta jooksul.

Maailma lõunapoolseimad puud kasvavad Hoorni saarel Hoorni neeme läheduses: https://www.nationalgeographic.com/science/2020/07/journey-to-the-worlds-southernmost-tree/.

Hoorni neemel asub tuntud tuletorn, mille meeskond koosneb mitmest inimesest.

Neemest on kirjutatud mitmes ilukirjandusteoses. Üks tuntumaid on Jules Verne'i teos "En Magellanie".