Ava peamenüü
Antarktika
Antarktika
Antarktika kaart
Antarktise reljeef šelfiliustiketa
Antarktise reljeef hüpsomeetrilises värvingus

Antarktika on maailmajagu, mis hõlmab Antarktise mandri ja seda ümbritsevad saared India, Atlandi ja Vaikse ookeani lõunaosas (nn Lõuna-Jäämeres).

Antarktika võtab enda alla 8,9% maismaast.

Antarktika alla kuuluvad muu hulgas ka Bouvet' saar, Lõuna-Georgia saar, Kerguéleni saared, Lõuna-Sandwichi saared, Lõuna-Orkney saared ja Lõuna-Shetlandi saared.

Antarktika kasutamist reguleerib 1959. aastal Washingtonis sõlmitud Antarktika leping koos 1991. aasta keskkonnakaitse protokolliga, mille kohaselt Antarktika on avatud rahumeelseks kasutamiseks ja teadustegevuseks. Vägede paigutamine Antarktikasse, maavarade kaevandamine jms pole aga lubatud. Antarktika leping jätab muutmata riikide varasemad nõuded teatud Antarktika piirkondade oma suveräänsusele allutamisele, kuid samas ei luba neil esitada ka uusi nõudeid. Lepingu kehtivuse ajal on kõik sellised nõuded "külmutatud." Eesti jaoks jõustus leping 17. mail 2001.

Sisukord

KliimaRedigeeri

Antarktika asub antarktilises ja lähisantarktilises kliimavöötmetes. Sellele on iseloomulikud väga madalad õhutemperatuurid ja madal sademete hulk. Rannikuäärsetel aladel on kliimatingimused natuke pehmemad, mandri keskel aga väga karmid.

KliimadiagrammidRedigeeri

Eestlasi ja eestimaalasi AntarktikasRedigeeri

Kogumiku "Nabakirjad", Eesti Kirjarahva Leksikoni ja Eesti Polaarklubi kodulehe andmed[1]

  • 1957–1958 oli meregeoloogina diiselelektrilaeval Ob 26-aastane Ivar Murdmaa.
  • 1957–1958 ekspeditsioonilaeval Kooperatsija viibis kirjanik Juhan Smuul. Muljete põhjal kirjutas ta "Jäise raamatu", mille eest pälvis 1961. aastal esimese ja viimase eestlasena Lenini kirjanduspreemia.
  • 1963–1965 talvitus USA lõunapooluse uurimisjaamas Amundsen-Scott virmaliste uurija Henn Oona, kes osales ka jääkihtide vanuse määramisel ja pingviinide koduinstinkti uuringutes. Tegemist võib olla esimese eestlasega, kes on käinud lõunapoolusel.
  • 1967–1968 talvitus Amundsen-Scotti jaamas ionosfäärifüüsikuna Hain Oona.
  • 1963–1964, 1967–1968 ja 1972–1973 töötas seismoloogina Novolazarevskaja jaamas geoloog Anatoli Norman.
  • Aastatel 1965–1968 ja 1968–1970 talvitus Molodjožnaja ja Bellingshauseni jaamas Enn Kreem. Kogetu põhjal on ta kirjutanud kolm raamatut.
  • 1968–1970 talvitus meteoroloog-aktionometristina Molodjožnaja jaamas Andres Tarand, hilisem keskkonnaminister, peaminister, Riigikogu liige ja Euroopa Parlamendi liige.
  • 1968–1969 töötas sesoonrühmas filmimees Andres Sööt. Koos Mati Kasega valmisid lõunamandril filmid "Jääriik" ja "Enderby valge maa".
  • 1971–1972 talvitus Molodjožnaja jaamas meteoroloog-aktionometristina Jaak Lembra. Samas jaamas töötas sellel talvel ehitajana Leo Saul.
  • 1971–1972 ja 1982–1984 talvitus roomikmasinate mehaanik-juhina Molodjožnaja ja Novolazarevskaja jaamas Ivan Zevnerov.
  • 1971–1972 suvel uuris samblikke ja samblaid mitmes Enderby ja Mac Robertsoni maa piirkonnas Jüri Martin.
  • Ainsa eestlasena on neli korda Antarktikas talvitunud Vello Park. 1972–1974 oli ta Molodjožnaja jaamas meteoroloog, 1975–1977 ja 1977–1979 Mirnõis aerometeoroloog ja 1981–1983 Vostokis meteoroloog. Viimasel talvitumisel elas üle tuleõnnetuse: süttis jaama elektrijaam, mehed jäid kütte ja valguseta, kuid talvitajate meelekindlus ja nutikus hoidis Vostoki töös. Vello Park sai vapruse eest Tööpunalipu ordeni.
  • 1983–1984 ja 1987–1988 oli sesoonses rühmas geograaf August Loopmann.
  • 1972–1973 talvitus meteoroloog-aktionometristina Molodjožnajas Enn Kaup. Kolm aastat hiljem talvitus ta Novolazarevskajas, hiljem tegi sesoonseid uurimistöid mitmel Antarktika veekogul.
  • 1981–1983 oli Mirnõis ja 1987–1988 Molodjožnajas aeroloog-geograaf Rein Männik.
  • 21. jaanuaril 1996 seilas Eesti Mereinstituudi poolt Kanada polaarturismi firmale Marine Expeditions renditud ökoturismilaev "Livonia" Marguerite'i lahele Antarktika lähedal. Sellega tegi laev Eesti meresõidu ajalugu, olles esimene Eesti lipu all olnud laev, mis käinud nii kaugel lõunapolaarjoone taga. Kapteni teadusabina naasis Antarktikasse Vello Park [1], laevaarstiks oli Tallinna Keskhaigla kardioloog dr. Rein Vahisalu, kes uuris meeskonnaliikmete kohanemisvõimet ja stressitaluvust.[2]
  • Detsembrist 2010 veebruarini 2011 osalesid Antarktise ilmastiku uurimisel Tartu Ülikooli geograafia instituudi doktorant Timo Palo ja meteoroloogiadoktor Priit Tisler, kes töötasid Kuninganna Maudi maal Soome meteoroloogiainstituudi Aboa uurimisjaamas.[3]
  • 2013. aasta juunist augustini töötas Antarktikas meteoroloogiadoktor Priit Tisler. Peamiseks ülesandeks olid atmosfääriuuringud, kasutades selleks spetsiaalseid mehitamata õhusõidukeid ehk UAV-sid. Reis toimus saksa teaduslaeva-jäämurdjaga Polarstern.
  • 2014. aasta novembrist 2015. aasta veebruarini töötas Antarktikas Kuninganna Maudi maal meteoroloogiadoktor Priit Tisler.
  • 2016. aasta detsembrist 2017. aasta veebruarini töötas Antarktikas Kuninganna Maudi maal meteoroloogiadoktor Priit Tisler.
  • 2017. aasta novembrist 2018. aasta jaanuarini töötas Antarktikas Kuninganna Maudi maal meteoroloogiadoktor Priit Tisler (teadustöö, logistika, Aboa jaama / FINNARP2017 ekspeditsiooni ülema asetäitja).
  • 2018. aasta detsembrist 2019. aasta veebruarini töötas Antarktikas Kuninganna Maudi maal meteoroloogiadoktor Priit Tisler (teadustöö, logistika, Aboa jaama / FINNARP2018 ekspeditsiooni ülem).

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Allar Viivik "Valge manner jääb igavesti kutsuma." Õhtuleht, 31. märts 2001
  2. Rein Vahisalu Laevaarstina Antarktises Õhtuleht, 16. aprill 1997
  3. Eestlased uurivad Antarktikas ilma, ilmajaam.ee, 13.01.2011

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri