Nolcken, varem ka Nolleken ja Nolcke (vene keeles Нолькен) on Alam-Saksimaalt Hoya krahvkonnast pärit aadlisuguvõsa.

Nolckeni suguvõsa aadli- ja parunivapp
Nolckeni suguvõsa vabahärravapp
Nolckeni suguvõsa parunivapp

Ajalugu

muuda

Päritolu ja varasem ajalugu

muuda

Nolckenite kohta on esimesi ürikulisi teateid 1459. aastast, mil Hoya rüütelkonna liikmetena nimetatakse viit venda Nollekeni.[1] Suguvõsaliin algab Tönnis Nolckega (suri pärast 1498), kes oli Hoya krahvidele kuulunud Uchte (Mindeni lähedal) linnusepealik. Selles ametis järgnesid talle tema poeg ja pojapoeg. Viimast − Heinrich Nolckeni (suri 1617) − loetakse suguvõsa Balti liini rajajaks.[2]

Nolckenid rüütelkonna matriklis

muuda

1726. aastal introdutseeriti Rootsi rüütelkonda tituleerimata aadlisuguvõsa nr 1806[3] Erich Matthias von Nolcken (1694−1755), kes oli saanud samal aastal naturalisatsiooni korras Rootsi aadlikuks. 1747. aastal sai ta vabahärra tiitli ja introdutseeriti 1752. aastal[4] Rootsi rüütelkonda nr 223 all[3].

1741. aastal võeti suguvõsa Saaremaa rüütelkonna matriklisse nr 60 all. Eestimaal võeti suguvõsa matriklisse 14. veebruaril (vkj) 1746, nr 108 all. Samuti immatrikuleeriti Eestimaal 11. veebruaril 1914 Saaremaalt pärit parun Alexander von Nolcken koos ema ja õega. Erich Matthias von Nolckeni pärija, vabahärra Axel Gustav Friedrich von Nolcken immatrikuleeriti Liivimaa aadlimatriklisse nr 1797. aastal, nr 237 all. Saaremaalt pärit Gustav Friedrich Heimart von Nolcken (1783−1855) võeti Liivimaal matriklisse 1844. aastal.[5], nr 368 all.

1812. aastal said Nolckenid naturalisatsiooni korras Soome vabahärradeks ja võeti 13. oktoobril 1818 Soome rüütelkonda.[4] 1. mail (vkj) 1845 võeti Kuramaa rüütelkonna matriklisse vabahärra Georg Johann Friedrich von Nolcken (1789−1853).[6] Lisaks kuulus suguvõsa Poola-Leedu haru Minski ja Mogiljovi kubermangu aadlisuguvõsaraamatusse.

Suguvõsa liikmeid

muuda
 
Alatskivi loss. Selle lasi aastatel 1880−1885 ehitada vabahärra Arved von Nolcken Šotimaal asuva Balmorali kuningalossi eeskujul

Nolckeni suguvõsa mõisavaldused

muuda
 
Jordberga loss. Nolckenite Rootsi liini valduses 1811−1875
 
Kuigatsi mõis oli osa Löwensternide pärandist, mis langes Nolckenitele 1883. aastal
 
Mooste mõis. Nolckenid rajasid suursuguse mõisakompleksi XX sajandi algul
 
Nogale mõis oli suguvõsa valduses 1910−1920

Varia

muuda

Nolckeni suguvõsa järgi on nime saanud Nolgimõisa.

Viited

muuda
  1. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929, lk 117.
  2. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 227.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Adliga och friherrliga ätterna von Nolcken nr 1806 utdöd och 223, www.adelsvapen.com
  4. 4,0 4,1 Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. V kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1925-1936, lk 441.
  5. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 226.
  6. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Kurland. Bd II. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1939, lk 413.

Kirjandus

muuda
  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 173-174, 377, 491.
  • Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. V kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1925-1936. Lk 441-446 [1].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd II. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 247 [2].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Kurland. Bd II. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1939. Lk 413-417 [3].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929. Lk 117-130 [4].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935. Lk 225-249 [5].
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd IX. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1998. Lk 439-441.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Freiherrliche Häuser B. Bd II. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1957. Lk 308-336.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Freiherrliche Häuser B. Bd VII. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1978. Lk 241-257.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Gräfliche Häuser B. Bd II. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1960. Lk 334-336.
  • Wasastjerna, Oskar. Ättar-taflor öfver den på Finlands Riddarhus introducerade adeln. Andra delen. L–Ö. Borgå: Utgifvarens förlags, 1880. Lk 133-137.
  • Долгоруков, Пётр Владимирович. Российская родословная книга. Часть третья. Санктпетербургь: Печатано вь типографии Эдуарда Веймара, 1856. Lk 375-377 [6].

Välislingid

muuda