Laimjala mõis

Laimjala mõis (saksa keeles Laimjall, varem Gustavstahl) oli riigimõis, a-st 1793 rüütlimõis Pöide kihelkonnas Saaremaal. Nüüdisajal jääb mõis Saare maakonda Saaremaa valda.

Laimjala mõisa peahoone 2005. aastal

AjaluguRedigeeri

Varasem ajaluguRedigeeri

1645. aastal asus hilisema mõisa alal Laimjala küla (Laydmell), mis kuulus Kapra vakusesse ehk maksupiirkonda. Varsti pärast seda asutati sinna riigimõis, mis kandis tollal nime Gustafsdahl. Riigimõisaks jäi see kuni XVIII sajandi lõpuni.[1]

Riigimõisana XVIII sajandilRedigeeri

1731.[2] ja 1738. aastal[3] oli mõisa rendivaldajaks Rootsi sõjaväest leitnandina erru läinud Hermann Friedrich Gerdes (suri pärast 1760). Talle järgnes sillakohtuadjunkt Karl Gustav von Schulmann (1702−1765), keda on nimetatud rendivaldajana 1744. aastal.[4] Päri Bergide suguvõsasse kuuluv assessor Nils Wilhelm von Berg (1707−1755) oli rentnik 1750. aastal.[5] Pärast teda renditi mõis Soomest pärit kapten Lorenz von Wiegellile (1682−maeti 1768), kelle käes oli mõis rendil 1756. aastal.[6] Sophie Magdalena Königsfels (sündinud von Ekesparre) (~1727−pärast 1790) oli rendivaldaja 1782. aastal.[7]

 
Dellingshauseni suguvõsa vabahärravapp

Eramõis XVIII ja XIX sajandi vahetuselRedigeeri

Keisrinna Katariina II doneeris Laimjala riigimõisa 2. septembril (vkj) 1793. aastal kindralmajor Johann Jakob von Pistorile (1739−1814) ja sellest sai nüüd eravaldus. Pistor müüs mõisa 15. aprillil (vkj) 1798 79 000 hõberubla eest assessor vabahärra Woldemar Thomas von Dellingshausenile (1766−1799).[8] Viimane suri aga peagi ja mõisa päris tema noorem vend vabahärra Friedrich Adolf von Dellingshausen (1769−1839). Ta pantis selle koos suure mõisakompleksiga 24. aprillil (vkj) 1805. aastal 212 000 hõberubla eest Nolckenitele.[9]

 
Nolckeni suguvõsa vapp. Nolckenid oli Laimajala valdajad ligi pool sajandit

Nolckenid ja RennenkampffidRedigeeri

Uueks valdajaks sai nüüd majorina Venemaa sõjaväeteenistusest erru läinud Johann Christoph von Nolcken (suri 1808) Haeska mõisast. Pärast tema surma sõlmisid tema neli poega 11. septembril (vkj) 1808 varajagamislepingu, millega Laimjala pandimõis langes staabikapten Balthasar von Nolckenile (1784−1850).[10] Ilmselt muudeti pandileping peagi ostumüügilepinguks ja ta sai mõisa pärusomanikuks. Omanikuna on teda nimetatud 1811.[11] ja 1850. aastal.[12] Järgmine mõisnik oli Georg Alexander Edler von Rennenkampff (1819−1877), keda on omanikuna nimetatud 1861. aastal.[13] Ta oli valdaja surmani ja ilmselt päris mõisa tema lesk Wilhelmine Adelheid (sündinud von Vietinghoff) (1827−?).

 
Sassi suguvõsa vapp. Sassid olid mõisa viimased omanikud

Viimased omanikudRedigeeri

1890. aastatel omandas mõisa riigisakslane Edmund Johann Georg de Reese (1851−1906), keda on mõisnikuna nimetatud 1892. aastal.[14] Tema mõis pandi aga 20. märtsil (vkj) 1899. aastal oksjonile.[15] 1900. aastal omandas mõisa parun Hartwig Arthur Ferdinand von Sass (1857−1909).[16] Pärast tema surma valdasid mõisa alates 1909. aasta aprillist tema pärijad.[17] Nende nimel oli Laimjala ka 1919. aasta maareformi ajal.[18]

Pärast võõrandamistRedigeeri

Pärast mõisate võõrandamist tükeldati Laimjala mõisa alad 49 tükiks ja sinna rajati asundustalud.[19] Peahoonesse asus kohalik vallavalitsus, mis asub seal tänini.[20]

ViitedRedigeeri

  1. Baltisches historisches Ortslexikon. Teil I. Estland (einschließlich Nordlivland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1985, lk 285.
  2. Buxhövden, F. von. Zweite Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialen zur Gütergeschichte Livlands, enthaltend Beiträge zu einer älteren Geschichte d. Oeselschen Landgüter und ihrer Besitzer. Riga: Nicolai Kymmel´s Buchhandlung, 1851, lk 167.
  3. EAA, f. 311, n. 1, s. 90, L 349.
  4. EAA, f. 311, n. 1, s. 91, L 373.
  5. EAA, f. 311, n. 1, s. 92, L 373.
  6. Buxhövden, F. von. Zweite Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialen zur Gütergeschichte Livlands, enthaltend Beiträge zu einer älteren Geschichte d. Oeselschen Landgüter und ihrer Besitzer. Riga: Nicolai Kymmel´s Buchhandlung, 1851, lk 181.
  7. EAA, f. 1865, n. 1, s. 107, L 1.
  8. Tiesenhausen, C. J. H. von. Erste Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialen zur Gütergeschichte Livlands. Riga: N. Kymmel, 1843, lk 171-172.
  9. Kinnistute register. Nr 15. Kudjape mõis.
  10. Tiesenhausen, C. J. H. von. Erste Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialen zur Gütergeschichte Livlands. Riga: N. Kymmel, 1843, lk 172.
  11. EAA, f. 1865, n. 4, s. 300/16, L 9.
  12. EAA, f. 1865, n. 4, s. 346/7, L 1.
  13. Sivers, Jegor von. Das Buch der Güter Livlands und Oesels. Riga: Gedruckt in der Müllerschen Buchdruckerei, 1863, lk 138-139.
  14. Kröger, Alexander Wilhelm. Livländisches Verkehrs- und Adressbuch für 1892/1893. Riga: 1892, lk 110.
  15. Eesti Postimees 25.02.1899. Nr 9, lk 3.
  16. Richter, Adolf. Livländisches Adressbuch. Riga, 1900, lk 219.
  17. Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd I. Livland. Riga, 1909, veerg 831.
  18. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 18.
  19. Saaremaa. Maateaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus. Toim. A. Luha. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, 1933, lk 708.
  20. Praust, Valdo. Saaremaa mõisad. Tänapäev, 2006, lk 101.

KirjandusRedigeeri

  • Baltisches historisches Ortslexikon. Teil I. Estland (einschließlich Nordlivland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1985. Lk 285.
  • Praust, Valdo. Saaremaa mõisad. Tänapäev, 2006. Lk 100-101.
  • Saaremaa. Maateaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus. Toim. A. Luha. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, 1933. Lk 708 [1].
  • Särg, Alo. Saaremaa mõisad ja mõisnikud. Argo, 2007. Lk 64-65.
  • Tiesenhausen, C. J. H. von. Erste Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialen zur Gütergeschichte Livlands. Riga: N. Kymmel, 1843. Lk 171-172 [2].

VälislingidRedigeeri