Schulmann

Schulmann (ka Schulman, varem Scholman) on ilmselt Preisimaalt pärit põlisaadlisuguvõsa. Tänapäeval elavad suguvõsa liikmed Kanadas, Rootsis ja Soomes.

Schulmanni suguvõsa aadlivapp

AjaluguRedigeeri

Päritolu ja varasem ajaluguRedigeeri

Schulmanni suguvõsa päritolu ei ole üheselt selge. Perekonnatraditsiooni järgi saabusid nad Eestimaale juba XIII sajandi algul koos Taani kuninga Valdemar II Võitjaga.[1] On arvatud, et nad olid suguluses 1584. aastal kustunud Preisimaa Skolmanni aadlisooga. Esimesi kindlaid teateid nende kohta on aastast 1495, mil ordumeister Wolter von Plettenberg läänistas Heinrich Scholmanile (suri pärast 1495) sõjateenistuse eest Saaremaal Tumala külas (im dorppe tho Thomel) maid.[2] Tumala ja Saaremaaga jäid Schulmannid seotuks XVII sajandini. 1613. aastal hukati Taanis Heinrich von Schulmann − ta oli läinud rootslaste poole üle − ja tema valdused konfiskeeriti. Poeg Otto Schulman (1601−1653) sai suguvõsa Saaremaa valdused küll 1646. aastal võimu vahetudes tagasi, kuid ta oli juba asunud elama Rootsi ja temast sai Rootsi liini esiisa; tema pärijad müüsid Tumala ja Roobaka mõisad 1671. aastal. Viimase onu Otto von Schulmann (suri enne 1614) rändas Saaremaalt Eestimaale, sai abielu kaudu Maidla mõisa omanikuks ja oli suguvõsa Eestimaa haru rajaja.

 
Östra Eneby kirik. Siin asus Schulmani Rootsi liini perekonnarahula

Rootsi liinRedigeeri

Pärast oma isa hukkamist põgenes Otto Schulman (1601−1653) koos emaga Rootsi, astus seal sõjaväeteenistusse ja lõpetas karjääri oobersti auastmes. 1634. aastal sai temast naturalisatsiooni korras Rootsi aadlik ja samal aastal introdutseeriti ta Rootsi rüütelkonda; Rootsis kasutas suguvõsa nimevarianti Schulman. Otto ja tema järeltulijad omasid Östergötlandi läänis mitmeid maavaldusi. Selle liini viimane esindaja oli Otto pojapojapoeg lipnik Lennart Otto Schulman (1701−1717), kes uppus õnnetult.

Eestimaa liinRedigeeri

Liini rajaja Maidla mõisniku Otto von Schulmanni (suri enne 1614) kahest nooremast pojast põlvnesid kaks haru. Vanem poeg kornet Otto von Schulmann (suri enne 1654) omandas küll Soomes juba 1649. aastal mitmeid maavaldusi, kuid tema järeltulijad jäid Eestimaaga − nende valdused asusid nii Viru- kui ka Läänemaal − seotuks siiski XVII sajandi lõpuni. Noorem vend meeskohtunik Heinrich von Schulmann (suri 1658) omandas Järvamaal Ao mõisa ja sai sellenimelise liini esiisaks.

Suguvõsa liikmeidRedigeeri

 
Vabaproua Beata Mörner af Morlanda (sündinud Schulman) (suri 1706)

Schulmanni suguvõsa mõisavaldusedRedigeeri

 
Jälgimäe mõis. Suguvõsa valduses u 1663−1765
 
Salla mõisa häärber. Schulmannide pikaaegne valdus
 
Tammiku mõis. Schulmannide omanduses 1699−1802
  • Ees-Pommeri:
    • Elmenhorst, Lydershagen
  • Eestimaa:
    • Ao (Hackeweid) (1626−1794), Auaste (Wiesenau) (1843−1876), Imastu (Mönnikorb) (1619/1625−1626), Jälgimäe (Jelgimeggi) (u 1663−1765), Järvajõe (Jerwajöggi) (1790−1791, pandivaldus), Kaalepi (Kaulep) (1670ndad, pandivaldus), Koila (Koila) (1689−1794 pärus-, 1794 pandivaldus), Kupna (Kupna) (1641−1671), Lümandu (Limmat) (1877−1919), Maidla (Maidel) (1580ndad), Moe (Muddis) (1780ndad, pandivaldus), Mõisamaa (Moisama) (u 1696−1797 pärus-, 1797−1800 pandivaldus), Norra (Kalterborn) (1740ndad, pandivaldus), Oidrema (Oidrema) (kuni 1746), Orgmetsa (Orgmetz) (1684−1687, pandivaldus), Oru (Orrenhof) (kuni 1817), Piirsalu (Piersal) (1781−1794), Pühatu (Puhhat) (u 1739−enne 1744 pandi-, u 1744−1762 pärusvaldus), Rahula (Rahhola) (1867−1909), Rägavere (Reggafer) (1640ndad), Saku (Sack) (1699−1721 ja 1723−1729 pandi-, 1729 pärusvaldus), Salla (Salla) (1689−1794 pärus-, 1794−1811 pandivaldus), Tamsalu (Tamsal) (1780ndad, pandivaldus), Tammiku (Tammik) (1699−1726 pandi-, 1726−1802 pärusvaldus), Toomla (Thomel) (1910ndad), Triigi (Kau) (1676−1684), Turpla (Turpel) (1683−enne 1689, pandivaldus), Uugla (Udenküll) (1800−1904), Vodja (Wodja) (1730ndad, pandivaldus), Voore (Forel) (1650ndad, pandivaldus)
  • Ingerimaa:
    • Nova-Bura (XVII sajandil), Ovintsovo (XIX sajandil)
  • Kärnten:
    • Schloß Neunstein (XIX sajandil)
  • Liivimaa eesti distrikt:
    • Heisri (Neu-Pigant) (u 1789−1794), Linnamäe (Linnamäggi) (1768−1775), Luua (Ludenhof) (1745−1759), Piigandi (Alt-Pigant) (u 1789−1796), Piigaste (Alt-Pigast) (kuni 1785), Rääbise (Repshof) (1794−1799, pandivaldus), Tõlliste (Teilitz) (1857−1872), Varbuse (Warbus) (1759−1791 pärus-, 1816−1820 pandivaldus), Väimela (Waimel) (1759−1775)
  • Saaremaa:
    • Roobaka (Robaka) (1608−1613 ja 1646−1671), Sassi (Kabbil) (1780−1785), Tumala (Thomel) (1495−1613 ja 1646−1671)
  • Soome:
    • Järvenkylä (alates 1649), Onkamaa (alates 1649)
  • Östergötlandi lään:
    • Brandsnäs, Kimstad, Leonardsberg, Svärtinge

ViitedRedigeeri

  1. Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. VII kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1932, lk 59.
  2. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz, 1930, lk 258.

KirjandusRedigeeri

  • EAA, f. 1674, n. 2, s. 180 (Schulmanni suguvõsa) [1].
  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 425-426.
  • Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. VII kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1932. Lk 59-66 [2].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz, 1930. Lk 258-276 [3].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935. Lk 582-585 [4].
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd XIII. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 2002. Lk 152-153.
  • Ramsay, Jully. Frälsesläkter i Finland intill stora ofreden. Tredje häftet. Helsingfors: Förlagsaktiebolaget Söderström & C:o, 1915. Lk 382-384 [5].
  • Schulman, Hugo. Släkten Schulman - von Schulman i Sverige, Finland och Baltikum: familjekrönika och ättartavlor. Helsingfors: Författarens barn, 1938.
  • Wasastjerna, Oskar. Ättar-taflor öfver den på Finlands Riddarhus introducerade adeln. Andra delen. L–Ö. Borgå: Utgifvarens förlags, 1880. Lk 429-439.

VälislingidRedigeeri