Ava peamenüü
Mõisa peahoone
Härjatall
Kuivati

Imastu mõis (saksa keeles Mönnikorb, vene keeles Менникорбъ) oli rüütlimõis Kadrina kihelkonnas Virumaal. Nüüdisajal jääb kunagine mõis Tapa valda Lääne-Viru maakonnas.

Imastu mõisast kagusuunas asus Saksi ja kirdesuunas Udriku mõis.

AjaluguRedigeeri

Imastu (Mennekorwe) mõisa mainiti esmakordselt 1447. aastal.

1830. aastal pärisid mõisa krahv Gustav Diedrich von Rehbinderi surma (1826) järel tema pärijad: tütar Juliana (Julie) Magdalene Clod von Jürgensburg ja poeg krahv, Carl von Rehbinder, kuid nende omavahelisel kokkuleppel sai haagikohtunik Carl Gustav von Rehbinder Jõetaguse, Udriku, Polli, Imastu, Neeruti, Võduvere, Vandu, Pala, Venevere, Luusiku ja Käravete mõisade omanikuks, makstes selle eest kompensatsiooniks 335 000 hõberubla.

Krahv Carl Gustav von Rehbinderi surma järel (1851) päris Polli, Udriku ja Imastu mõisad testamendi põhjal tema poeg krahv Reinhold Fabian krahv Rehbinder, kes oli ka aastail 18781881 Eestimaa rüütelkonna peamees.

Krahv Reinhold Fabian von Rehbinderi surma järel (1905) oli Imastu mõisa pärijaks 1906. aastast tema poeg Heinrich Karl Eduard von Rehbinder, kellele kinnistati ka Pala ja Udriku mõisad[1].

Mõisale kuulus 2021,1 hektarit mõisamaad ja 2043 hektarit lahutatud üksusi.

Mõis kuulus kuni võõrandamiseni 1919. aastal Rehbinderitele ning neile kuulus ka naabruses asuv Udriku mõis, mõisate viimane võõrandamiseelne omanik oli krahv Heinrich Reinhold Rehbinder.

Mõisast valdadeksRedigeeri

1866. aastal moodustati Imastu mõisale kuulunud maadest: Kadrina kihelkonda kuulunud Undla vald (Undel) ja Imastu vald (Mönnikorb). 1893. aastal liideti Imastu vald Undla vallaga ühiseks Undla vallaks. Mõisasüda asus 1913. aastal Undla vallas.

MõisahoonedRedigeeri

Mõisa peahoone arhitekt oli Friedrich Modi, kelle 1880ndate alguses projekteeritud väike ühekorruseline kõrge sokli ning mezzanino'na mõjuva pealisehitisega historitsistlik kivimaja, suhteliselt rikkaliku krohvdekooriga (profileeritud karniisid, aknapealised jne). Esifassaadi ilmestab kolmnurkfrontooni ja suurte kaarakendega esik, millest laskub pargi suunas lai trepp; räästakarniiside all on rida väikesi ümaraknaid[2]. Viilkatuse ja keskosas asuvate kaarakendega hoone valmis 1882. aastal.

20. sajandi algul lisati hoone parempoolsesse otsa puhta vuugiga madalam punastest tellistest tiibehitis.

Mõisast on säilinud hulk kõrvalhooneid. Neist esinduslikem on peahooneesise väljaku äärne üheksa kaaravaga ait 18. sajandi lõpust. Mitu kõrvalhoonet on suurel määral ümber ehitatud.

TänapäevRedigeeri

Mõisasüdames asus aastaid hooldekodu. Tänapäeval on see kolinud lähedal asuvasse uude korpusse ja mõisahoone on eravalduses.

Imastu mõis ja selle kõrvalhooned on tunnistatud kultuurimälestiseks[3].

VälislingidRedigeeri

ViitedRedigeeri