Kudjape mõis

rüütlimõis Saaremaal

Kudjape mõis ehk Kudjapäe mõis (saksa keeles Kudjapäh) oli rüütlimõis Saaremaal Kaarma kihelkonnas. Praegu asub mõisasüda Kaarma vallas Kudjape külas.

AjaluguRedigeeri

Varasem ajaluguRedigeeri

Keskajal kuulusid hilisema mõisa alad Saare-Lääne piiskopile. Seal asunud kaks talu − pundenikud Jamerhan ja Kudipe − olid läänistatud Dumstorfi vasallisuguvõsale. Selle suguvõsa liige Hermann von Dumstorf suri pärijateta ja valdus langes piiskopi kätte tagasi. Edaspidi oli Kudjape piiskopi Mullutu ametimõisa osa. Hertsog Magnus doneeris Mullutu koos Kudjapega 17. septembril (vkj) 1560 oma kantslerile Konrad Buhrmeisterile (suri pärast 1570). Pärast tema surma päris selle tema poeg Magnus Konrad Buhrmeister (suri pärast 1614), kes müüs selle 7. oktoobril (vkj) 1596 koos mõnede Upa maade ja talupoegadega Conrad Schaffshausenile (suri 1647).[1] XVII sajandil rajati Kudjapesse mõis.[2]

 
Krämeri suguvõsa aadlivapp

Krämerid ja Jordanid 1690−1704Redigeeri

1690. aastal omandas mõisa Kuressaare bürgermeister Niclas Krämer (Kraemer) (suri pärast 1694).[1] Viimane oli abielus Schaffshausenite suguvõsast pärit neiuga ja sai mõisa ilmselt päranduseks. 1691. aastal tõstis Rootsi kuningas Karl XI ta aadliseisusse.[3] 1704. aastal päris mõisa tema poeg kapten Johann von Krämer. Sama aasta 31. oktoobril (vkj) pantis ta selle kuueks aastaks 500 taalri eest šoti päritolu ooberstleitnant Ewert Joachim von Jordanile (1660−1708). Mõne päeva pärast − 2. novembril (vkj) − loovutas ta pandimõisa oma hõimlastele Johannsenidele.[1]

Johannsenid 1704−1778Redigeeri

Uueks mõisa pandivaldajaks sai Kuressaare bürgermeister Johann Wilhelm Johannsen (Johannson) (suri enne 1709), kes oli abielus Johann von Krämeri tütre Helenaga (suri päras 1710).[1] Pärast tema surma päris mõisa poeg Niclas Wilhelm Johannsen (suri enne 1711). Järgmine omanik oli viimase lesk Margaretha Judith (sündinud Dietrichs), kes oli varsti pärast oma mehe surma − 1711. aastal − naitunud Jürgen Heinrich Lippega.[4] Teda on nimetatud omanikuna 1731. aastal.[5] Mõisa pärandas ta oma pojale Johann Wilhelm Johannsenile, keda on omanikuna mainitud esimest korda 1738. aastal.[6] Ta müüs mõisa koos Kärla kihelkonnas Kareda külas asuva kahe adramaaga 6000 rubla eest Dellingshausenitele.[1]

 
Dellingshauseni suguvõsa vabahärravapp

Dellingshausenid 1778−1805Redigeeri

Uueks omanikuks sai kaubandusassessor Thomas Dellingshausen (1721−1797), kellele Püha Rooma keiser andis 1785. aastal vabahärra tiitli. Tema ajal suurenes mõis tuntavalt: ta liitis sellega Anijala, Vana-Nõmpa, Liiva-Nõmpa, Wilckeni Gelegenheit´i ning mitmed hajatükid ja heinamaad Kuressaare lähedal.[1] 21. veebruaril (vkj) 1792. aastal sõlmisid tema pojad varajagamislepingu, mille järgi langes mõis porutšik vabahärra Woldemar Thomas von Dellingshausenile (1766−1799). Pärast tema surma sai Kudjape omanikuks tema vend vabahärra Friedrich Adolf von Dellingshausen (1769−1839).[7] Ta pantis selle koos Tiinuse, Pihtla ja Laimjala mõisatega 24. aprillil (vkj) 1805 kümneks aastaks Nolckenitele, kes tasusid tehingu eest 212 000 hõberubla.[8]

 
Nolckeni suguvõsa aadli- ja parunivapp

Nolckenid 1805−1919Redigeeri

Pandimõisa omandas nüüd major Johann Christoph von Nolcken (suri 1808). Pärast tema peatset surma sõlmisid neli poega 11. septembril (vkj) 1808 pärandijagamislepingu, mille järgi jäid Kudjape, Anijala, Liiva-Nõmpa, Tiinuse ja Vana-Nõmpa mõisad vendade ühisomandiks. 3. mail (vkj) 1818 muudeti senine pandileping ostumüügitehinguks ja Nolckenitest said pärusvaldajad. Vennad sõlmisid 20. septembril 1823 uue lepingu, mille järgi päris need mõisad 80 000 hõberubla eest vanem vend Saaremaa maanõunik Gustav Friedrich Heimart von Nolcken (1783−1855).[9] Viimane müüs 10. märtsil (vkj) 1832 Kudjape oma vennale parun Alexander Adolf von Nolckenile (1791−1861).[10] Pärast tema surma langes see pärijatele.[11] Viimased sõlmisid 1864. aasta 19. augustil (vkj) varajagamislepingu, millega sai mõisa ainuomanikuks Alexanderi poeg kolleegiumiassessor parun Magnus Gustav Heinrich von Nolcken (1821−1905).[12] Temalt ostis mõisa 23. aprillil (vkj) 1873 Gustav Friedrich Heimarti poeg Saaremaa maanõunik parun Johann Gustav Ernst von Nolcken (1809−1891).[13] Tema pärijate valduses on mõisa nimetatud 1892.[14] ja 1900. aastal.[15] 1909. aastal oli valdajaks tema lesk paruness Hermine Dorothea Catharina von Nolcken (sündinud von zur Mühlen) (1837−1908).[16] Viimane omanik oli tema poeg parun Johann Gustav von Nolcken (1872−1931), kellelt mõis võõrandati 1919. aastal maareformi käigus.[17]

Pärast võõrandamistRedigeeri

Endine mõis jagati 1925. aastaks 31 asundustaluks.[18] 1930. aastatel omandas mõisasüdame Meiuse-nimelisene mees. Pärast sõda oli Kudjapel sõjaväeosa. Hiljem sai mõisasüdamest Mereranna kolhoosi keskus. Suure Kaarma kolhoosi aegadel ehitati sinna uus kolhoosi kontorihoone, kasvuhooned, puidutöökojad, remonditöökoda jt.[19]

MõisaansambelRedigeeri

Häärber on tänaseks hävinud. Mõisa peahoone asus Kuressaare tee ja Mereranna tee ristumiskoha lähedal.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Buxhövden, F. von. Zweite Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialen zur Gütergeschichte Livlands, enthaltend Beiträge zu einer älteren Geschichte d. Oeselschen Landgüter und ihrer Besitzer. Riga: Nicolai Kymmel´s Buchhandlung, 1851, lk 71.
  2. Baltisches historisches Ortslexikon. Teil I. Estland (einschließlich Nordlivland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1985, lk 264.
  3. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 521.
  4. EAA, f. 1674, n. 2, s. 283, L 116.
  5. Buxhövden, F. von. Zweite Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialen zur Gütergeschichte Livlands, enthaltend Beiträge zu einer älteren Geschichte d. Oeselschen Landgüter und ihrer Besitzer. Riga: Nicolai Kymmel´s Buchhandlung, 1851, lk 175.
  6. EAA, f. 311, n. 1, s. 90, L 1559.
  7. Kinnistute register. Nr 15. Kudjapäe mõis.
  8. Buxhövden, F. von. Zweite Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialen zur Gütergeschichte Livlands, enthaltend Beiträge zu einer älteren Geschichte d. Oeselschen Landgüter und ihrer Besitzer. Riga: Nicolai Kymmel´s Buchhandlung, 1851, lk 72.
  9. Tiesenhausen, C. J. H. von. Erste Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialen zur Gütergeschichte Livlands. Riga: N. Kymmel, 1843, lk 172.
  10. Tiesenhausen, C. J. H. von. Erste Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialen zur Gütergeschichte Livlands. Riga: N. Kymmel, 1843, lk 179.
  11. Sivers, Jegor von. Das Buch der Güter Livlands und Oesels. Riga: Gedruckt in der Müllerschen Buchdruckerei, 1863, lk 128-129.
  12. LGZ. Nr 17. 12.02.1865, lk 140-141.
  13. LGZ. Nr 16. 06.02.1881, lk 71.
  14. Kröger, Alexander Wilhelm. Livländisches Verkehrs- und Adressbuch für 1892/1893. Riga: 1892, lk 105.
  15. Richter, Adolf. Livländisches Adressbuch. Riga, 1900, lk 209.
  16. Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd I. Livland. Riga, 1909, veerg 806.
  17. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 16.
  18. Saaremaa. Maateaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus. Toim. A. Luha. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, 1933, lk 511.
  19. Iir, Leida. Vaivere küla lugu. 1. osa. 1999.

KirjandusRedigeeri

  • Baltisches historisches Ortslexikon. Teil I. Estland (einschließlich Nordlivland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1985. Lk 264.
  • Buxhövden, F. von. Zweite Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialen zur Gütergeschichte Livlands, enthaltend Beiträge zu einer älteren Geschichte d. Oeselschen Landgüter und ihrer Besitzer. Riga: Nicolai Kymmel´s Buchhandlung, 1851. Lk 71-72 [1].
  • Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd I. Livland. Riga, 1909. Veerg 806.
  • Saaremaa. Maateaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus. Toim. A. Luha. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, 1933. Lk 510-511 [2].
  • Särg, Alo. Saaremaa mõisad ja mõisnikud. Argo, 2007. Lk 51-52.
  • Tiesenhausen, C. J. H. von. Erste Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialen zur Gütergeschichte Livlands. Riga: N. Kymmel, 1843. Lk 172, 178-179 [3].

VälislingidRedigeeri