Mihhail Kutuzov

Krahv Mihhail Illarionovitš Goleništšev-Kutuzov Smolenski (vene keeles Михаил Илларионович Голенищев-Кутузов Смоленский) ( 5. vkj 16. september 1745 Peterburi28. aprill 1813 Bunzlau (tänapäeval Bolesławiec, Poola)) oli Vene väejuht, kindralfeldmarssal.

Mihhail Kutuzov

EluluguRedigeeri

Mihhail Kutuzov asus 1759. aasta juulis õppima Suurtükiväe- ja Insenerikooli, mille lõpetas 1. jaanuaril 1761 insener-praporštšiku auastmes ning suunati 28. veebruaril 1761 teenistusse Insenerikorpusse. Kutuzov on pärit Moskoovia tatari juurtega (Kutuz) bojaarisuguvõsast. Tal oli üle 6000 pärisorja (meesterahvast) ning vene kindralide memuaarides (kindral Jermolov- "Borodino lahingust", jt kindralid ) oli ta põhihobiks 13-14 aastased pärisorjadest tütarlapsed.

Seosed EestimaagaRedigeeri

Mihhail Kutuzov oli 1. märtsist 1761 kuni 1762. aastani Eestimaa ja Peterburi kubermangu kindralkuberner hertsog Peter August Friedrich Holstein-Becki tiibadjutandiks ja kantselei juhatajaks.

21. augustil 1762 määrati Kutuzov juba kapteni auastmes Aleksandr Suvorovi juhitava Astrahani jalaväepolgu roodukomandöriks.

1764. aastast teenis Venemaa vägedes Poolas ja osales sõjategevuses Rzeczpospolitaga.

1767. aastal määrati ta Senati seadusandluse ettevalmistamisega tegeleva juriidilise alamkomisjoni juriidiliseks sekretäriks, kindralprokurör A. Vjazemski käsutusse ja 17. augustist 1767 uue seadusandluse loomiskomisjoni.

SõjaväekarjäärRedigeeri

kutuzov alustas oma sõjaväekarjääri Katariina II favoriidi juures poolteenrina, kus sai kõrgseltskonnas hüüdnimeks "kofeinik" (vene keeles). Oli kaval kuid andetu sõjaväejuht .Kutuzov osales sõjategevuses aastatel 1768–1774: 1769. aastal toimunud sõjas Rzeczpospolitaga, 1770. aastal määrati ta Pjotr Rumjantsevi armee juures oberkindralkortermeistriks. Vene-Türgi sõdades teenis Aleksandr Suvorovi alluvuses ning ilmutas julgust Türgi kindluse Izmaili ründamisel 1790. aastal.

Esimeses Türgi sõjas sai Mihhail Kutuzov parema silma vigastuse, mille varjamiseks kasutas vahel silmasidet.

Kutuzov oli ka diplomaat: Venemaa saadik Osmani Impeeriumi pealinnas Konstantinoopolis.

Kutuzov osales 1806-12 aasta Vene-Türgi sõjas. Kindral Tšitšerini ettekande järel keisrile Kutuzovi poolt kõige valesti tehtu ja sõjaväekassa omastamise kohta ning ka Türgiga sõlmitud halva rahulepingu tõttu vallandas keiser Kutuzovi sõjaväest.

20. augustil 1812 määras Aleksander I Kutuzovi Barclay de Tolly asemel Napoleoni eest taganevate Vene armeede ülemjuhatajaks. Määramise põhjused on senini vaid oletatavad.

Kutuzovi juhtimisel kaotati Borodino lahing (1812), mille tagajärjel loovutati Moskva Napoleoni vägedele.

Kohe Borodino lahingu lõppedes teatas Kutuzov keiser Aleksander I-le ( kes põgenes sõja alguses koos venna Konstantiniga St.Peterburgi) vene vägede suurest võidust. Saades Kutuzovi teate võidust autasustas keiser teda.

Hiljem, saanud teada Kutuzovi valest, ei võtnud keiser talle antud autasu tagasi. (Põhjus -- Vene ajaloo revisjonistid arvavad: - 12 kubermangus toimunud 1812 a sügistalvel talurahvarahutuste, ka Liivimaal, verise mahasurumise eest ja Aleksander I eneseuhkuse poolest, et tema võitis Borodino lahingu).

Tema adjutandiks 1812 oli Raasiku ja Kambi mõisnik ooberstleitnant Woldemar von Löwenstern (1776–1858).[1]

Kutuzovi väejuhtimisel on toimunud 2 suuremat lahingut (1805 Austerlitz, 1812 Borodino), mis mõlemad kaotas Napoleonile.

SurmRedigeeri

Mihhail Kutuzov suri Napoleon I vastase sõjakäigu ajal Sileesias 13. juunil 1813. Tema põrm toodi Peterburi ja maeti Peterburi Kaasani katedraali juurde.

. 4. septembril 1933 avati VK(b)P Petrogradi linna Keskkomitee sekretäri Sergei Kirovi korraldusel Kutuzovi hauamemoriaal katedraalis, mis selleks ajaks oli muudetud Religiooniajaloo muuseumiks, levinud kuulujutu kontrolliks. Hauakambri avanud komisjon avastas kivist sarkofaagist, kehast eraldi säilitatud arvatava südame jäänused, misjärel hauakamber suleti[2]. Suure Isamaasõja ajal kasutati 1812. aasta isamaasõja kangelast Kutuzovit patriotismi innustamiseks ning asutati Kutuzovi orden, mis oli üks NSV Liidu tähtsamaid sõjaväelisi autasusid.

Pärast II maailmasõda loodi Poolas Nõukogude vägede (Nõukogude armee Põhjagrupi) kasutuses olnud territooriumil Mihhail Kutuzovi muuseum, mis aga tuli 1991. aastal koos vägedega evakueerida ning muuseumieksponaadid üle anda Venemaa Föderatsiooni Kaitseministeeriumi valdusse. Esemed on nüüd eksponeeritud Peterburis asuvas Suurtükiväe, Inseneri- ja Sidevägede Muuseumi (Музей артиллерии, инженерных войск и связи в Санкт-Петербурге) Kutuzovi saalis.

Stalin korraldas II maailmasõja ajal Kutuzovi kui geniaalse väejuhi kultuse, et õigustada Punaarmee lüüasaamist ja taganemist Moskvani 1941. aastal.

PerekondRedigeeri

Abiellus Jekaterina Ilinitšna Bibikovaga (1754–1824), kes oli Tuula relvatehase ülema, insener-kindral-porutšik Ilja Aleksandrovitš Bibikovi (1698–1784) tütar. Abielust sündisid:

ViitedRedigeeri

  1. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2,2,: Estland, Bd.:2, Görlitz, 1930, lk.123
  2. Сердце фельдмаршала Кутузова

KirjandusRedigeeri

  • "Mihhail Illarionovitš Kutuzov" (1945)

VälislingidRedigeeri

Eelnev:
Moritz von Lacy
Leedu kindralkuberner
17991801
Järgnev:
Levin August von Bennigsen
Eelnev:
Peter Ludwig von der Pahlen
Peterburi sõjakuberner
18011802
Järgnev:
Mihhail Kamenski
Eelnev:
Aleksander Tormasov
Kiievi sõjakuberner
18061809
Järgnev:
Jakov Lobanov-Rostovski
Eelnev:
Aleksandr Mihhailovitš Rimski-Korsakov
Leedu kindralkuberner
18091811
Järgnev:
Ivan Stepanovitš Guriel