Karl Wilhelm von Toll

Krahv Karl Wilhelm von Toll (Карл Вильгельм Федоривич Толль, Карл Федорович Тол; 19. aprill (vkj 8. aprill) 1777 Keskvere mõis5. mai (vkj 23. aprill) 1842 Peterburi) oli baltisaksa päritolu Venemaa keisririigi sõjaväelane (jalaväekindral) ja riigimees.

Krahv Karl Wilhelm von Toll
Krahv Karl Wilhelm von Tolli vapp
Karl Wilhelm von Toll maeti perekonna hauakabelisse Aruküla mõisas

Elulugu

muuda

Karl Wilhelm von Tolli vanemad olid Saaremaa Kaarma kihelkonna Vestli mõisast pärit Vana-Nõmpa mõisnik, leitnant Konrad Friedrich von Toll (1749–1821) ja Justine Wilhelmine von Ruckteschell (sündis 1752).[1] Tema ema oli Vaimõisa ja Keskvere mõisniku Gustav Wilhelm von Ruckteschelli (1723–1808) tütar.[2]

Karl Wilhelm von Toll astus 1796 Vene sõjaväkke. 1799 tegi ta kaasa Aleksandr Suvorovi sõjaretke Itaaliasse. 1805 määrati ta kindralstaapi ja ta osales majorina 1805. aastal Austerlitzi lahingus. Seejärel sõdis Toll türklaste vastu Vene-Türgi sõjas(1806–1812).

1812. aastal oli ta Mihhail Kutuzovi kortermeister ja 1813 Michael Andreas Barclay de Tolly kortermeister 1812. aasta Vene-Prantsuse sõjas. Pärast Leipzigi lahingut sai von Toll kindralleitnandiks, 1823 keisri kindraladjutandiks ning 1. armee kindralstaabi ülemaks.

1814 aasta 12. detsembril (vkj.) andis Austria keiser von Tollile vabahärra tiitli.

1825. aastal võttis Peterburis Senati väljakul osa dekabristide ülestõusu mahasurumisest.

1825 ülendati ta jalaväekindraliks.

1829. aastal võttis ta kindralstaabi ülemana osa 1828–1829 Vene-Türgi sõjast. 9. juunil Kulevca piiramise ajal andis Venemaa keiser Nikolai I talle krahvitiitli.

Novembriülestõusu mahasurumise ajal Poolas 1831 oli ta kindralfeldmarssal Hans Karl von Diebitschi staabiülem. Diebitschi surma järel võttis armee juhtimise enda kätte kindralfeldmarssal Ivan Fjodorovitš Paskevitš ja 8. septembril 1831 vallutati Varssavi. See oli viimane sõjaretk, mille Toll kaasa tegi.

Pärast Poola sõjakäiku sai ta Venemaa keisririigi riiginõuniku ametikoha ja suundus poliitikasse. 1833 määrati ta Venemaa teedeministriks.

Karl Wilhelm von Toll suri 1842. aastal 65-aastaselt ja maeti perekonna hauakabelisse Aruküla mõisas Järvamaal.

Autasud

muuda

Venemaa ordenid

muuda

Välismaa ordenid

muuda

Muud autasud

muuda
  • Kuldmõõk "Vapruse eest" briljantidega
  • Märk "30 aastase eeskujuliku teenistuse eest" (1829)
  • Märk "35 aastase eeskujuliku teenistuse eest" (1832)
  • Austria keiser Franz I autasustas Karl Wilhelm von Tolli ja tema järglasi 12. detsembril 1814 Austria keisririigi parunitiitliga.
  • Venemaa keiser Nikolai I autasustas 9. juulil 1829 Venemaa keisririigi 2. armee staabiülemat, kindraladjutanti vabahärra Karl Wilhelm von Tolli ja tema järglasi Venemaa keisririigi krahvitiitliga.

Perekond

muuda

Karl Wilhelm von Toll abiellus 1814. aastal Karoline Olga von Strandmanniga (1796–1861), kes oli Lihula mõisniku jalaväekindral Gustav von Strandmanni tütar.[3] Õukonnadaamist abikaasale anti Püha Katariina orden. Abielust sündisid:

Esivanemad

muuda
Karl Wilhelm von Tolli esivanemad
Krahv Karl Wilhelm von Toll
(1777–1842)
Konrad Friedrich von Toll
(1749–1821)
Karl Adolf von Toll
(1713–1772)
Friedrich Wilhelm von Toll (Vestli)
(1689–1722)
Gerdruta Elisabeth de Huuck (Igi)
Katharina Wilhelmine Wilcken
(surnud 1796)
Conrad Wilcken (Täätsi)
(suri 1754)
Sophie Elisabeth Kohl (Carral)
(1698–1770)
Justine Wilhelmine von Ruckteschell
(sündinud 1752)
Gustav Wilhelm von Ruckteschell
(1723–1808)
Jacob Johann Ruckteschell (Keskvere)
(1687–1751)
Gerdruta Elisabeth Polus
Justine Friederike von Nolcken
(1728–1797)
Christopher Friedrich von Nolcken (Mullutu)
(1701–1755)
Anna Maria von Toll (Kargi)
(sündinud 1698)

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. "Genealogisches Handbuch der Oeselschen Ritterschaft", 1935, lk. 380-381
  2. Keskvere mõisa Ruckteschellid: "Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Estland, Bd. 3", lk. 384
  3. Aruküla mõisa krahv Tollid: "Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Estland, Bd. 1", lk. 434
  4. "Personen um Ludwig II: Alfred Karl Nikolaus Alexander Graf Eckbrecht von Dürckheim-Montmartin". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. oktoober 2009. Vaadatud 5. juunil 2009.

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda