Ava peamenüü

Peeter Orle (16. juuli (vkj 4. juuli) 1887, Kavastu vald, Tartumaa8. märts 1985, München) oli Eesti tehnikateadlane.[1]

EluluguRedigeeri

Peeter Orle oli talupidaja poeg.[1]

Lõpetas 1908 Tartu Reaalkooli, 1914 Riia Polütehnilise Instituudi masinaehitusinsenerina. Töötas üliõpilaspõlvest alates raudteel. Esimese maailmasõja ajal võeti sõjaväkke, oli soomusrongide insener Siberis. Vene kodusõjas sai valgete poolel sõdides raskesti haavata. 1921 opteeris Eestisse, oli 1921–25 Raudteevalitsuse veoosakonna ülem, 1925–30 Kaitseministeeriumi tehnikaosakonna insener, 1930–40 Raudteetalituse veoameti juhataja. Ühtlasi luges 1930–36 Tallinna Tehnikumis liikumise mehaanika ning vedurite ja rongide kursust. Juhtis Baltimaade esimese elektriraudtee, 1924 avatud Tallinn-Pääsküla liini rajamist ning elektrimootorvagunite projekteerimist ja ehitamist. Oli Eesti Raudtee nõukogu liige. Lahkus 1941 Saksamaale, töötas Münchenis raudteeametnikuna.[1]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Eesti Teaduse Biograafiline Leksikon, 3. köide

KirjandusRedigeeri

  • Tallinna Tehnikumi ja Tallinna Tehnikaülikooli õppe- ja abijõud 1918–1944. Tallinn, 1993, 44
  • Album Vironorum I. Toronto, 1975, 83
  • Mägi, V. Eesti energeetikasüsteemi ratsionaliseerimine 1920.–1930. aastail: ideed, tegevussuunad, insenerkonna valmisolek. // Halduskultuur '99. Tallinn, 2000, 78–92
  • Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
  Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.