Albert Tattar (22. mai 1901 Valguta vald, Rannu kihelkond, Tartumaa21. detsember 1989 New York, USA) oli Eesti diplomaat ja ettevõtja.

Tattar läks 17-aastaselt koolipingist vabatahtlikuna Vabadussõtta. Võitles Tartu kooliõpilaste pataljonis ning miiniristleja Lennuk dessantroodus, seejärel oli ohvitser soomusrongil nr. 2.[1]

Õppis Tartu Aleksandri Gümnaasiumis, seejärel Hugo Treffneri Gümnaasiumis, mille lõpetas 1920. aastal. Tartu ülikoolis oli esialgu loodus- (matemaatika), seejärel õigusteaduskonnas. Lõpetas ülikooli 1925. aastal kaubanduse erialal.

Tattar oli Korp! Vironia liige ning asutas hiljem stipendiumifondi Korp! Vironia liikmetele.

Tattar töötas pikka aega Eesti välisministeeriumis erinevatel ametikohtadel: praktikant, II sekretär, I sekretäri kohusetäitja, I sekretär, poliitilise büroo juhataja kohusetäitja, informatsiooni- ja pressibüroo juhataja kohusetäitja, informatsiooni- ja pressibüroo juhataja, poliitilise osakonna abidirektor.

Oli Berliini saatkonna nõunik. Asus pärast Eesti okupeerimist NSV Liidu poolt elama Ameerika Ühendriikidesse. Tänu isiklikele sidemetele õnnestus tal asuda tööle alumiiniumi tootva suurkorporatsiooni Alcoa teenistusse.

Alcoa ülesandel asus ta 1940. aastate lõpus looma äriüksust Venezuelas. Koos eesti ettevõtja Arnold C. Oravaga lõi ta Lõuna-Ameerika suurima põllumajandusmasinaid ja autosid maale toova kompanii ACO Group, mille tegevjuhiks palgati Harry Männil. Aastatel 19511970 oli Tattar ACO Groupi direktor. Pensionile jäädes jätkas ta tööd Venezuela suurtöösturite direktorite nõukogu presidendina.[1]

Tunnustus muuda

Tattar pälvis Eesti Punase Risti teenetemärgi II järgu II astme (1936), Prantsuse Auleegioni ordeni, Poola Polonia Restituta ordeni ja Soome Valge Roosi Rüütelkonna komandöri ordeni II klassi.

Isiklikku muuda

Tema abikaasa oli Alice Sikk (1903–1988), lapsi neil ei olnud.

Multimiljonär Albert Tattar pärandas märkimisväärse osa oma varandusest Välis-Eesti organisatsioonidele. Ainuüksi Toronto Eesti Maja sai miljon USA dollarit.

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 "Mees, kes tegi Harry Männilist miljonäri". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. jaanuar 2010. Vaadatud 22. jaanuaril 2010.

Kirjandus muuda

Välislingid muuda