Harry Männil (17. mai 1920 Tallinn[1]11. jaanuar 2010 San José, Costa Rica) oli eestlasest ärimees, kes tegutses peamiselt Venezuelas.

Wiesenthali keskuse juht Efraim Zuroff süüdistas teda juutide hävitamises[2][3][4], kuid Eesti uurimisorganid mõistsid ta õigeks.[5]

Elulugu muuda

Ta sündis 1920. aastal rauakaupmehe peres. 1938. aastal lõpetas ta Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi. Aastatel 19391940 ja 1942–1944 õppis majandust Tartu Ülikoolis[6] ja Tallinna Tehnikaülikoolis. Akadeemiliselt oli ta korporatsiooni Vironia liige.

Teise Nõukogude okupatsiooni ajal sai ta tuntuks Eesti NSV esimese stahhaanovlasena. 1941. aasta suvel varjas teda Nõukogude võimu eest juut Mirjam Lepp.[7]

Teise Saksa okupatsiooni ajal 1941. aasta septembris asus Männil tööle Eesti Omavalitsuse Politsei ja Omakaitse Valitsuse Poliitilises Politseis. Kuulas vahistatuid üle, nende seas ka juute.

Juunis 1942 vabastati Männil politsei teenistusest, selle täpne põhjus pole teada. Tema tegevuse vastu tundis huvi gestaapo.

Sügisel 1943 lahkus ta Soome, sealt järgmisel aastal edasi Rootsi.

Rootsis hakati tema mineviku vastu huvi tundma ning veebruaris 1946 kolis ta Venezuelasse.

Männil oli edukas ärimees, kes lävis tuntud ärimeeste ja poliitikutega, teiste seas David Rockefelleri, Ariel Sharoni ja Gerald Fordi, aga ka Vaino Väljase ja Edgar Savisaarega.

Ta osales Grupo ACO loomisel, sealt lahkumisel 1994. aastal lõi uue äriimpeeriumi Grupo Oriand.

Alates 2002. aastast elas ta põhiliselt Costa Ricas, kus talle kuulus mitu farmi.

Männil oli suurepärase Kolumbuse-eelse kunsti kogu omanik, samuti kuulus talle Eduard Wiiralti teoste kollektsioon. 1997. aastal asutas Männil koos Henry Radevalliga Wiiralti-nimelise graafikaauhinna.

Harry Männil suri 11. jaanuaril 2010. Tema tuhk on paigutatud tema Costa Ricas asuva rantšo kabelisse.

Liikmesus muuda

Isiklikku muuda

Tema vend oli eesti geoloog Ralf Männil.

1955. aastal abiellus ta Mazula D'Empairega. Neil sündis neli last.

Ta oli katoliiklane.

Viited muuda

  1. Tallinna Kaarli koguduse sündinute ja ristitute nimekiri. III pihtkond, 1919-1922. Tallinna Linnaarhiiv, TLA.1359.2.68
  2. http://paber.ekspress.ee/viewdoc/DBD9DDDA3AB9AB49C22570EB004C1FA7
  3. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. märts 2016. Vaadatud 5. veebruaril 2009.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  4. https://web.archive.org/web/20070807202044/http://si.kongress.ee:80/?a=page&page=42e12d2939bde15516335&subpage=43c2ce3d0ddc7853b5605 (arhiiviversioon)
  5. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. juuli 2011. Vaadatud 5. veebruaril 2009.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  6. Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944
  7. Eero Haapanen, Põgenemine üle Soome lahe, lk. 142

Kirjandus muuda

Välislingid muuda