Ava peamenüü

"Mu isamaa on minu arm" on Lydia Koidula luuletus.

Selle tuntuim viisistus pärineb Gustav Ernesaksalt, varasematel laulupidudel kõlanud meeskoorilaul aga Aleksander Kunileiult. Ernesaksa viisiga esmaesitati seda laulu XII üldlaulupeol[1].

Sisukord

Luuletuse algne tekstRedigeeri

Mo isamaa on minu arm!

Mo isamaa on minu arm,
kel südant annud ma,
sull' laulan ma, mo ülem õnn,
mo õitsev Eestimaa!
So valu südames mul keeb,
so õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
mo isamaa!

Mo isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma,
ja peaks sada surma ma
seepärast surema!
Kas laimab võera kadedus,
sa siiski elad südames,
mo isamaa!

Mo isamaa on minu arm
ja tahan puhkada,
so rüppe heidan unele,
mo püha Eestimaa!
So linnud und mull' laulavad,
mo põrmust lilled õitsetad,
mo isamaa!

Laulu tekstRedigeeri

Mu isamaa on minu arm,
kel südant annud ma.
Sull' laulan ma, mu ülem õnn,
mu õitsev Eestimaa!

Su valu südames mul keeb,
su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
mu isamaa, mu isamaa!

Mu isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma,
ja peaksin sada surma ma
see pärast surema!

Kas laimab võõra kadedus,
sa siiski elad südames,
sa siiski elad südames,
mu isamaa, mu isamaa!

Mu isamaa on minu arm,
ja tahan puhata,
su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa!

Su linnud und mull' laulavad,
mu põrmust lilled õitsetad,
mu põrmust lilled õitsetad,
mu isamaa, mu isamaa!

Gustav Ernesaksa koorilaulRedigeeri

Gustav Ernesaks dateeris laulu valmimise 4. märtsi kuupäevaga 1944. See oli aeg, mil tal õnnestus Teise maailmasõja päevil Nõukogude tagalas Moskvas klaverit kasutada. Laul võeti kohe Jaroslavli kunstiansamblite koori repertuaari. Esmaesitus oli (nagu ka Kunileiu laulul omal ajal) Peterburis, tollase nimega Leningradis, Ohvitseride Majas 21. juulil 1944. Juhatas Jüri Variste. Kolm kuud hiljem lauldi "Mu isamaa on minu armu" esmakordselt Eestis Tallinna Draamateatris. Noot avaldati 1944. aasta lõpus. Meeskooriseade Riikliku Akadeemilise Meeskoori esituses kõlas esmakordselt 6. märtsil 1945.

"Mu isamaa on minu arm" laulupidudelRedigeeri

Laulu esitati 1947. aasta XII üldlaulupeol ja see sai kohe inimestele südamelähedaseks ning tuli kordamisele. 1950. aasta laulupeo kavas laulu ei olnud. Nõukogude okupatsioonivõimu meelest liigse natsionalistlikkuse tõttu ei kuulunud see pidude kavasse aastaid. Kuid koorid võtsid alates 1960. aastast laulu laulupidudel ise üles ja autor juhatas vähemalt viimast salmi. Rahvas tõusis püsti ja võimud olid sunnitud olukorraga leppima. Nõukogude aastail sai laul mitteametliku hümni staatuse.[2] Laulu on soovitud Eesti hümniks, kuid ettepanek ei ole toetust leidnud peamiselt seetõttu, et laulu ei ole hümniks kirjutatud ning seda peetakse ühislaulmiseks liiga keeruliseks.[3]

KirjandusRedigeeri

  • Paul Rummo, "Ühe laulu lugu" – Looming 1961, nr 1, lk 111–128 ja Paul Rummo raamatus "Mitme laulu lood" (uurimusi, kõnesid mälestusi), ER 1969, lk 25–53

Kuula kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 130 aastat eesti laulupidusid. Tallinn: Talmar ja Põhi, 2002. ISBN 9985-813-24-3
  2. ""Mu isamaa on minu arm."". Sirp, 02.07.1999. Vaadatud 12.12.2018.
  3. Koorijuht: Ernesaks ei tahtnud «Mu isamaad» hümniks. Postimees, 06.03.2009