Ava peamenüü

Paul Rummo (14. juuli 1909 Kalbu, Kehtna vald28. märts 1981 Tallinn) oli eesti kirjanik.

Paul Rummo
Sündinud 14. juuli 1909
Kalbu, Kehtna vald
Surnud 28. märts 1981
Tallinn

Sisukord

EluluguRedigeeri

Paul Rummo lõpetas 1930 Tallinna Õpetajate Seminari, oli aastani 1937 õpetaja, toimetas 19381940 ajakirja Meie Noorus.

Teise maailmasõja ajal oli ta NSV Liidu tagalas ja seejärel aastatel 19401958 oli juhtivais kultuuriameteis (Riikliku Kinokeskuse ülem, Estonia teatri direktor, ajakirja Teater ja Muusika toimetaja).

LoomingRedigeeri

Kirjutas 1930. aastatel laste- ja noorsoonäidendeid, hiljem luulet, ooperilibretosid, publitsistikateoseid ja kirjanduskäsitlusi. Koostanud antoloogia "Eesti luule" (1967).

TeosedRedigeeri

LuulekogudRedigeeri

  • "Võitlev kodumaa" (1946)
  • "Rahva võim" (1950)
  • "Katkukülvajad" (1952)
  • "Veerev kivi" (1955)
  • "Proloog ja poeemid" (1961)
  • "Katkenud lõng" (valikkogu, 1969)
  • "Matkalaul" (1979)
  • "Väike luuleraamat" (1985, valikkogu, koostanud Paul-Eerik Rummo)

Kirjanduskäsitluste kogumikudRedigeeri

  • "Turistina seitsmendas suurriigis" (1959)
  • "Mitme laulu lood" (1969)
  • "Kirjatähe kammitsais" (1977)

IsiklikkuRedigeeri

Paul Rummo oli Lea Tormise, Paul-Eerik Rummo ja lastekirjanik Mall Johansoni isa. Tema vend oli õpetaja ja kirjanik Jaan Rummo.

KirjandusRedigeeri

  • Erna Siirak, "Kultuurihoidja" – Looming 1979, nr 7, lk 1020–26
  • Rudolf Põldmäe, "Paul Rummo publitsistina ja uurijana" – aastaraamatus "Kirjanduse jaosmaa '77", ER, Tallinn 1979, lk 185–190
  • Jaan Kross, "Paul Rummo" (nekroloog) – Looming 1981, nr 5, lk 750 ja Jaan Krossi raamatus "Vahelugemised" IV, ER, 1986, lk 91–93
  • Ralf Parve, "Muhelev Paul Rummo" – Looming 1984, nr 7, lk 972–978
  • Eesti kirjanduse ajalugu, V köide, 1. raamat, ER, Tallinn 1987, lk 252–260 (ülevaate autor Ello Säärits) ja bibliograafia lk 278
  • Endel Nirk, "Põgusused. Meenutusi kirjanduslikest tutvustest" – Looming 1991, nr 1, lk 76–86
  • Aksel Tamm, "Aga see oli üks mees: eluvisandeid". Kuldsulg, Tallinn 2003, lk 133–142

VälislingidRedigeeri