Ava peamenüü
Alo Mattiisen 1988. aastal

Alo Mattiisen (22. aprill 1961 Jõgeva30. mai 1996 Tallinn) oli eesti helilooja.

Alo Mattiisen saavutas kuulsuse tänu oma protesti- ja isamaalistele lauludele laulva revolutsiooni ajal. Tema tuntuima loomingu sekka kuuluvad "Ei ole üksi ükski maa" (1987) ja laulutsükkel "Viis isamaalist laulu" (1988).

Peale laulude kuulub Matiiseni loomingu sekka ka instrumentaalteoseid, koorimuusikat, vokaalsuurvorme, teatrimuusikat ja mitmeid teisi palasid.

Mattiisen pälvis kahel korral Eesti NSV muusika aastapreemia. Ta on Eesti Vabariigi kultuuripreemia laureaat. Tema auks korraldatakse Alo Mattiiseni muusikapäevi ja talle on pühendatud tuba Betti Alveri muuseumis.

Sisukord

EluluguRedigeeri

 
Alo Mattiiseni loomingu ja tegevusega seotud ekspositsioon Betti Alveri muuseumis

Alo sündis 22. aprilli hommikul kell kolmveerand üheksa. Sündides kaalus Alo 3100 grammi ja oli 51 cm pikk. Ta oli blond, üsna kõhn ja terve. Alo oli elava loomuga laps ja hakkas laulma samal ajal kui rääkima. Tal oli väike mänguklaver, millel saatel ta laulis ja rütmi tagus. Alguses hoidis Alot vanaema, kuid aasta ja kahe kuu vanusena läks ta lasteaeda. Lasteaias võttis kohanemine aega kaks kuni kolm kuud, sest Alo ei olnud seltsiv, vaid hoidis pigem omaette. Alole meeldisid väga loomad. Ta armastas suviti vanaema juures olla. Lugema õppis Alo varakult ja kõrvalise abita, kirjutamise sai ta selgeks vanaisa kõrvalt. Raskusi oli häälikute "r" ja "k" hääldamisega, kuid see viga parandati lasteaias.

Kui Alo oli 8-aastane, sündis tema õde Ade. Ta hoidis õde väga ja nad said hästi läbi. Eriarvamusi tekkis siis, kui õde oli 13–14-aastane.

ÕpingudRedigeeri

Alo ootas kooliminekut väga, koolis tundis ta end hästi. Esimesena hakkas teda õpetama õpetaja Ojamaa. Alo esimene pinginaaber oli Antti Martensoo, hiljem Jüri Leesment.

Pärast esimest klassi hakkas Alo palju lugema. Tema lemmikud olid seiklusjutud, reisikirjad ja kriminaalromaanid. Eesti kirjanikest meeldisid Alole Oskar Luts ja Anton Hansen Tammsaare. Alo ei olnud ka kohustusliku kirjanduse vastu.

Lõpukirjandi eest sai Alo hindeks viie. Kõige tugevam oli ta matemaatikas, aga tema nõrk külg oli vene keel. Alole meeldis osa võtta lavastustest ja muudest taolistest ettevõtmistest, nagu hiljem tema õelegi.

Teises klassis läks Alo ema suunamisel Jõgeva Laste Muusikakooli, kuid ta oli ka ise muusikast väga huvitatud. Muusikakoolis olid tema õpetajad Elvi Kotkas ja Ilmar Lääne. Esimese loo kirjutas Alo muusikakooli kolmandas klassis, see oli viis lasteluuletusele.

Alole meeldis tema klassijuhataja Eino Veskis ja autoriteet oli tema jaoks ka spordikooli treener Mati Lall. Viiendas klassis hakkas Alo palju spordiga tegelema. Eriti meeldisid talle korvpall ja kergejõustik. Kui Alo oli 13- või 14-aastane, kaalus ta spordi tõttu muusikakooli pooleli jätmist, kuigi talle meeldis seal väga. Muusikakooli õpetaja Anzon kiitis Alot veel viimaseski klassis.

Tartus oli iga kuu viimasel laupäeval täika, kus müüdi, vahetati ja osteti plaate. Alo käis seal tihti ja tema muusikakogu oli väga suur. Eriti meeldis talle ansambel The Beatles.

Pärast keskkooli astus Alo Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusikapedagoogika erialale. Teda hämmastas, et kaasõppurid olid väga ambitsioonikaid ja targad. Uue ümbrusega harjumine võttis aega kaks aastat, seni Alo muusikat ei kirjutanud. Pikkamisi mõistis Alo, et on teistega samal tasemel.

Alo lõpetas konservatooriumi muusikapedagoogika erialal 1984. aastal. 1988. aastal lõpetas ta sama kooli kompositsiooni eriala.

AnsamblidRedigeeri

Alo võttis muusikaelust aktiivselt osa nii Tallinnas, Jõgeval kui ka mujal Eestis. Tema ampluaa oli lai.

Ansamblis mängimist alustas Alo juba keskkoolis Jõgeval. 1983. aasta kevadel, kui ta õppis konservatooriumis, kutsus Erkki-Sven Tüür ta ansamblisse In Spe, sest plaanis ise sealt lahkuda. Alo oli nõus. Tema esimene esinemine In Spega oli 1984. aasta jaanuaris.

Isiklik eluRedigeeri

 
Alo Mattiiseni haud

Alo abikaasa oli näitleja Rita Rätsepp, kes lõpetas 1984. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XI lennu. Rita ja Alo tutvusid konservatooriumi ühiselamus. Nad elasid enne abiellumist koos kuus aastat. Kooselu kestis üheksa aastat. Neil on tütar Anna-Mariita.

Alates 1993. aastast elas Alo koos Katri Varbolaga.

Alo suri 30. mail 1996 Tallinnas. Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule.

LoomingRedigeeri

Alo on kirjutanud laule, instrumentaalteoseid, suurvorme ja nii teatri-, filmi- kui ka telelavastuste muusikat.

LauludRedigeeri

Kõige rohkem on Alo kirjutanud laule, neid on kokku 86. Mõned tuntumad neist on "Ei ole üksi ükski maa", laulutsükkel "Viis isamaalist laulu" ja "Emale".

  1. "Kaunimad laulud" (1988). Autorid Friedrich August Saebelmann / Peeter Ruubel / Alo Mattiisen / Jüri Leesment
  2. "Mingem üles mägedele" (1988). Autorid Karl August Hermann / Mihkel Veske / Alo Mattiisen / Henno Käo
  3. "Sind surmani" (1988). Autorid Aleksander Kunileid / Lydia Koidula / Alo Mattiisen / Jüri Leesment
  4. "Isamaa ilu hoieldes" (1988). Autorid Karl August Hermann / Friedrich Reinhold Kreutzwald / Alo Mattiisen
  5. "Eestlane olen ja eestlaseks jään" (1988). Autorid Karl August Hermann / Alo Mattiisen / Jüri Leesment

Filmi- ja teleteatrimuusikaRedigeeri

Alo kirjutas muusikat järgmistele telelavastustele ja mängu- ning dokumentaalfilmidele:

TeatrimuusikaRedigeeri

Kuulsaimad lavateosed, millele Alo muusika kirjutas:

Instrumentaalteosed ja suurvormidRedigeeri

Alo tuntuim instrumentaalteos "Ajaga silmitsi" (valminud 1986. aasta suvel Jõgeval) on süit süntesaatorile. Esiettekanne oli Eesti Raadio kolmandas programmis ehk Stereoraadios 19. aprillil 1987.

"Ajaga silmitsi" osad on:

  • "Argipäev",
  • "Psühhokraatia Attaca",
  • "Võib olla".

Tartu 9. muusikapäevadel 1987. aastal tunnistati "Ajaga silmitsi" parimaks muusikateoseks. Esitasid Alo (klahvpillidel), Riho Sibul (kitarril) ja Peeter Määrits (heli).

TunnustusedRedigeeri

Alo on pälvinud järgmised tunnustused:

Alates 2006. aasta novembrist on Alo Mattiiseni elu ja tegevusega võimalik tutvuda Jõgeval Betti Alveri muuseumis.

2010. aastal anti talle ja Jüri Leesmentile üle iseseisvuse taastamise tänukivi. Alo Mattiiseni nimel võttis Vabariigi Presidendi antud kivi vastu Alo tütar Anna-Mariita Mattiisen.[1]

Jõgeva muusikakooli seinale on paigaldatud skulptor Aime Kuulbuschi kujundatud pronkstahvel Alo Mattiiseni mälestuseks.[2]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri