Eesti rahvusvärvid

Eesti rahvusvärvid on taevasinine, must ja valge. Need kolm värvi koos omandasid esmakordselt rahvusliku tähenduse 1880. aastatel Tartu ülikoolis õppivate eesti üliõpilaste seas. Alates 20. sajandi algusest kuni tänapäevani on rahvusvärvides trikoloor eestlaste rahvuslipp ja alates 1918. aastast on sinimustvalge iseseisva Eesti Vabariigi riigilipp.

Värvide tähendus

1884. aastal valmistatud ja Otepää pastoraadis õnnistatud Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp, mida säilitatakse Eesti Rahva Muuseumis Tartus

Konrad Mägi maal "Otepää-maastik", 1918–1920. Eesti Üliõpilaste Selts

Rahvusvärve arutasid Tartu üliõpilased 29. septembril 1881 Tartus korp! Vironia (praegu Eesti Üliõpilaste Selts) asutamiskoosolekul. Teadaolevalt tegid Tartu üliõpilased rahvusvärvide valiku põhimõttel, et need kajastaksid eesti rahva iseloomu ja aateid; tähistaksid eesti rahvariiete enamlevinud värvitoone; peegeldaksid Eesti ilmastikku ja loodust ning oleksid omavahel kooskõlas. Koosoleku protokoll ei kajasta aga midagi värvide valimise motiivide kohta, mis tulenes ilmselt tolleaegsete kooskäimiste ja kõneluste ebaseaduslikust iseloomust. Protokollist ei selgu, mispärast valiti just sini-must-valge, ega ka see, millised arutlused või argumendid sellele eelnesid.

Värvide tähendust on hiljem seletatud mitmel erineval viisil:

• taevasinine – väljendab usku ja lootust eesti rahva tulevikku, on samuti ustavuse sümbol;
• must – meenutab eesti rahva sünget ja piinavat minevikku, kodumaa musta mulda, luuletustes on musta peetud ka armastuse sümboliks;
• valge – sümboliseerib eesti rahva püüdeid hariduse ja vaimuvalguse poole, samuti talvist valget lund, suviseid valgeid öid, kaskede valget koort.

Õigusteadlase Karl Auna arvates võis leida värvide valimise juures kolmesugust motiivistikku:

• Esiteks, Eesti looduspilti kujutavad värvid: sinine põhjamaa taevas, must viljakandev mullapind ja valge lumekate talvel, kuid tähelepanuta ei saa jätta ka rohelist motiivi – kodumaa roheline loodus.
• Teiseks, eeskujuks olid Soome rahvusvärvid, sinine ja valge, et rõhutada hõimlust soomlastega ja mõlema rahva põlvnemist samadest juurtest.
• Kolmandaks, musta värvi põhjenduseks oli eesti rahva "pikk must orjaöö", kuid ka eesti talumehe must kuub, eriti Pärnu- ja Viljandimaa eesti iseseisva talupoja pikk must rüü.

Arvatakse, et teatavat osa mängis valitavate värvide omavaheline kooskõla ja harmooniline ilu. Tähelepanuväärne oli must värv, mis eesti värvides paistis etendavat keskset osa. Samuti esineb must värv harva teistes rahvus- või lipuvärvides. Kokkuvõttes nentis Karl Aun, et kõik värvide valimise motiivid olid rahvuslikud.

Sinisele ja valgele on antud ka muid abstraktsemaid tähendusi, kuid pole selge, millised neist olid juba alguses ja millised on lisandunud hiljem. Sinist on tõlgendatud kokkukuuluvuse ja sõpruse märgina, valget kui lootuse, valgema tuleviku poole püüdlemise ning ka ausust sümboliseeriva värvina. Tõenäoselt lisandusid vähemalt osa nendest tähendustest hiljem luuletuste kaudu, mida värvidele ja lipule pühendati. Professor Karl Auna arvates kujuneb tähtsaks küsimuseks: kas ja kui palju mõeldi juba siis värvide loomist kogu eesti rahvale ja mitte ainult korporatsioonile? Paljud asjaolud näivad kinnitavat, et tol korral mõeldi juba ka "eesti värvidele", mida siis veel rahval ei olnud. Siiski pole alust arvata, et sini-must-valge Eesti rahvusvärvideks saamist oleks võidud juba ette näha.

Värvide kasutamise ajaloost

Rahvuslike värvide kasutuselevõtt tõusis aktuaalseks 1880. aastal Tallinnas toimunud III üldlaulupeo eel. Esimese rahvuslikes värvides lipu kavandi koostas professor Johann Köler. Laulupeol esines originaalse lipu värvide all Maardu ranna koor. Lipp oli taevakarva sinine, must ja roheline ja värvide tähendustki teati: "Sinine – taevalaotus; must – eesti mehe kuub ja roheline – põllud ja heinamaad, kus peal ta kõnnib, sest sinise taeva all kõnnib põllumees oma muistses kuues rohelise maa peal."

Eesti üliõpilaste korporatsiooni asutamine ja värvide kasutuselevõtt Tartus ei läinud aga korda. Saksa korporatsioonid, kelle nõusolek uue korporatsiooni asutamiseks oli vajalik, olid sellele vaenulikult vastu ja sellepärast ülikooli valitsus kinnitust ei andnud. Vahepeal olid eesti üliõpilased omale sini-must-valged värvid muretsenud ja neid kanti oma ruumides. Kui keeldumine teatavaks sai, pani Vironia esimeheks valitud üliõpilane Aleksander Mõtus suurel reedel, 7. aprillil 1882. aastal trotsiks selle keelu vastu omale sini-must-valge värvimütsi pähe ja sõitis voorimehega linna. Seda võib pidada esimeseks sini-must-valge värvide avalikult esitamiseks. Saksa üliõpilased tungisid talle tänaval kallale ja kiskusid tal mütsi peast ning tallasid jalge alla. Mõtust süüdistati ülikooli korra rikkumises ning ülikooli kohus heitis ta ülikoolist välja ja tal keelati Tartus elaminegi. Kirjeldatud sündmusega omandasid trikoloori värvid võitlusvärvide oreooli ja tähenduse.

Mõtte valmistada sini-must-valgete värvide baasil lipp algatas ning suuresti teostas Karl August Hermanni abikaasa Paula Hermann. Lipp valmis 1884. aasta mai teisel poolel ning pühitseti 1884. aastal 3.–5. juunini Otepää koguduse õpetaja, seltsi vilistlase Burchard Sperrlingki kutsel korraldatud Eesti Üliõpilaste Seltsi väljasõidul. Lipp pühitseti pidulikult 4. juuni õhtul Otepää pastoraadi saalis. Pühitsemisaktsioon ei andnud aga sini-must-valgele lipule veel elu- ega avaldamisõigust. Lipp peideti seejärel Tartus EÜS-i korterisse oma aega ootama.

Teadmine sini-must-valgetest värvidest ja lipust, mis Tartus rahvuslikel põhjustel olid keelatud, ei jäänud aga teadmata mujal Eestis asuvates rahvuslikes ringkondades. Mõned eesti üliõpilased isegi kandsid neid värve oma kodukohtades. Viiendal üldlaulupeol Tartus 1894. aastal, kus eesti üliõpilased olid korrapidajateks, ehiti lauluväljak sini-must-valgete lintidega ja sini-must-valge lipuga esinesid kaks koori: Tartu-Maarja ja Suure-Jaani koor. Järgmisel üldlaulupeol Tallinnas 1896. aastal keelas Vene riigivõim sini-must-valge kasutamise. Vaatamata sellele esinesid kolm koori siiski oma sini-must-valge lipuga. Enne 19. sajandi sajandi lõppu olid sinine, must ja valge saanud rahvusvärvidena tuntuks üle kogu eestlaste maa.

Sini-must-valge värvikombinatsioon oli tuntud ka väljaspool kodumaad. Kolmel Venemaal olevate eesti asunduste laulupeol, mis korraldati Narvas 1912. aastal ja Suhhumis ning Krimmis 1914. aastal, esinesid laulukoorid sini-must-valge lippude all, ning Narvas oli osavõtja märgiks sini-must-valge rosett. Andmeid oli juba üksikute eestlaste seas, kes rahvusvärve kasutasid mitmel pool välismaalgi, näiteks eestlastest sportlased Stockholmi olümpiamängudel 1912. aastal ja maadluse maailmameister Aleksander Aberg New Yorgis 1915. ja 1916. aastal toimunud maadlusvõistlustel.

I Eesti sõjaväelaste kongress 18.-22. juunil 1917 Tallinnas

Vene kodusõja ajal pöördus enamus Vene sõjaväes teeninud eesti sõjaväelasi, samuti palju eraisikuid tagasi kodumaale. Tee peal olles kandsid nad tavaliselt mingit rahvusvärvides märki. Kui Eestis rahvuslikke väeosi formeeriti, siis rakendati rahvusvärve juba ka auastmete või väeosade tunnustena ja suurem osa üksusi muretses omale sini-must-valge lipu. Vabadussõja ajal sai tavaks, et rahvusvärve kasutati väga mitmesugustes kombinatsioonides nii õlakutel kui ka varrukatel, nii auastme kui ka väeosade tunnustena.

Iseseisvuse väljakuulutamine 1918. aasta veebruaris toimus mitmel pool juba rahvuslipu all. Kohe pärast Saksa okupatsiooni lõppu 21. novembril 1918 võeti Eesti Ajutise Valitsuse poolt riigilipuks sini-must-valge lipp ja see heisati Pika Hermanni torni Tallinnas 12. detsembril. 27. juunil 1922 võttis Riigikogu vastu Riigilipu seaduse, mille alusel sai Eesti riigilipuks taevasinine(rukkilillesinine)-must-valge lipp. Rahvusvärvide kasutamine muutus igapäevaseks ja laialdaseks, mistõttu oli hiljem Nõukogude režiimil sini-must-valge väljatõrjumisega suuri raskusi.

Esimese Nõukogude okupatsiooni ajal eemaldati 6. augustil 1940 sinimustvalge lipp Pika Hermanni tornist. Igale demonstratsioonile sini-must-valgete värvide all, milliseid mitmel pool aset leidsid, eriti Tallinnas ja Tartus, reageeriti arreteerimistega. Saksa okupatsiooni algusega 1941. aastal suvel ilmusid peidetud lipud uuesti välja, kuid teatud sündmustel oli siiski keelatud sini-must-valget kasutada: rahvuslikel meeleavaldustel ja riigilipuna.

Teise Nõukogude okupatsiooni ajal sini-must-valged keelustati ja värvikombinatsiooni kasutamise eest karistati. Kuid trikoloor jäi kindlalt eesti rahva hinge ja südamesse. Sini-must-valgeid värve peideti salajastesse peidupaikadesse, nende värvide nimel anti tõotusi, et võidelda ja vastu pidada. Sini-must-valgel polnud küll enam eluõigust, ent ta elas nende inimeste hinges, kes teadsid ja mäletasid.

Eesti lipud Balti ketis 23. augustil 1989

Lääneriikides võis aga rahvusvärve vabalt kasutada. Eesti põgenikud viisid 1944. aastal kaasa paljude asutuste, organisatsioonide kuid ka isiklikke sini-must-valgeid lippe ja muid nendes värvides esemeid. Polnud eesti organisatsiooni välismaal, millel poleks rahvusvärvides lippu. Eriti populaarseks sai laualipp Pika Hermanni torni kujutaval alusel. Paljudes välisriikides tähistati 1959. aastal lipu loomise 75. aasta juubelit väärikalt. Eriti saab aga ära märkida III ESTO päevi Stockholmis 1980. aastal, kus terve kesklinn oli sini-must-valgete lippude ehteis ning seda ainult mõnisada kilomeetrit eemal kodumaast. See ei jäänud teadmata ka Eestis.

Sinimustvalge heiskamine Toompeal 24. veebruari hommikul 1989. aastal, mis oli esimene kord pärast 1944. aastat, kui sinimustvalge jõudis Pika Hermanni torni. Jaan Künnapi foto

Okupeeritud Eestis heisati sini-must-valgeid lippe mitme aastakümne vältel salaja avalikesse kohtadesse. Üks silmapaistvamaid oli rahvuslipu heiskamine Tartus Vanemuise suure maja katusele 24. veebruaril 1977. Värvide legaliseerimine ei tulnud perestroika ajal lihtsalt. Esimesena tõid Eesti lipu taas välja noored, kes julgesid 21. oktoobril 1987 Võrus korraldada rahvakoosoleku, kus lehvis sinimustvalge lipp. Järgmisena ilmusid sini-must-valged värvid rahva ette 1988. aasta aprillis Eesti Muinsuskaitse Seltsi viiendal kokkutulekul Tartus. Eriti märkimisväärne oli kokkutuleku lõpupäeval, 17. aprillil toimunud miiting Raadil, kus rahvusvärvid vabanesid mitmekümneaastasest täielikust rõhutusest. Järgnesid Tartu X levimuusikapäevad, kus kõlasid Alo Mattiiseni viis isamaalist laulu ning sinimustvalge lipp lehvis juba üsna julgelt.

Juuniks 1988 oli ürituste kese kandunud Tallinna: öölaulupidu lauluväljakul, vanalinna päevade üritused, 17. juuni lauluväljaku suurmiiting – kõik toimusid sini-must-valgete värvide all. 1988. aasta jaanipäeval oli kogu Eesti taas sini-must-valgetes värvides.

Vaata ka

• Eesti lipp
• Eesti lipp (laul)