1912. aasta suveolümpiamängud

1912. aasta suveolümpiamängud olid V kaasaegsed suveolümpiamängud. Need toimusid 5. maist 22. juulini 1912 Rootsi pealinnas Stockholmis.

Stockholm kinnitati olümpialinnaks ROK-i kümnendal istungil Berliinis 28. mail 1909.

Pea-areen oli spetsiaalselt mängudeks ehitatud Olümpiastaadion (arhitekt Torben Grut (1871–1945). Staadioniraja pikkus oli 383 meetrit.

Olümpiamängud avas Rootsi kuningas Gustav V.

Olümpiahümn oli "Vår Gud är oss väldig borg".

Olümpiapostmarke välja ei antud.

Osavõtjad

Olümpiamängudest võttis osa 28 riiki 2547 sportlasega. Naissportlasi osales mängudel 57 (võistlesid tennises, vettehüpetes ja ujumises).

Suurim võistkond oli Rootsil (482 sportlast). Väikseima võistkonnaga osales Šveits (1 sportlane).

Esimest korda osalesid olümpiamängudel Egiptus, Jaapan, Luksemburg, Portugal ja Serbia.

Eestlastest osavõtjad

Tsaari-Venemaa võistkonna koosseisus võistlesid Stockholmis eestlastest:

Kreeka-Rooma maadlejad Martin Klein, August Kippasto, Oskar Kaplur, August Pikker ja Georg Baumann
kergejõustiklased Elmar Reiman (maratonijooks), Johan Martin (teivashüpe) ning Eduard Hermann ja Karl Lukk (mõlemad käimine)
sõudja Mart Kuusik
laskur Boris Pertel
purjetaja Ernst Brasche (Tallinnast pärit baltisakslane; võistles Peterburist pärit jahi meeskonnas)

Eestlastena väljapakutud osavõtjaid

Oskar Wilkman moodsas viievõistluses (võistles 1920. aasta suveolümpiamängudel Soome koondises ratsutamises Oskar Vilkama nime all) oli pärit Lõuna-Soomest ja Eestiga puuduvad tal sidemed.

Laskur Feofan Lebedev oli Eestiga seotud alles pärast 1920. aastat.

Mõnikord on eestlasteks loetud ka laskur Harald Blau ja väljaspool võistlusprogrammi esinenud rühmvõimleja Georg Maser. Blau oli Riiast pärit baltisakslane ja tal polnud sidemeid Eestiga, Maseri päritolus pole selgust.

Spordialad

Spordialasid oli kavas 15 (kergejõustik, Kreeka-Rooma maadlus, vehklemine, ujumine, vettehüpped, veepall, sõudmine, purjetamine, ratsutamine, moodne viievõistlus, laskmine, jalgrattasõit (ainult maanteel), võimlemine, jalgpall, tennis muruväljakuil ja sisehallis).

Võistlusi peeti 107 alal (sellest 5 kunstikonkursiala), kergejõustikus võisteldi 31 alal.

Näidisalad olid Stockholmis Glima maadlus, pesapall, naisrühmvõimlemine ja Gotlandi mängud (mitmesugused rahvaspordialad).

Eelmistel olümpiamängudel kavas olnud aladest jäid nendel mängudel välja tõstmine, vabamaadlus, poks ja vibulaskmine. Rootslased keeldusid lubamast oma kodumaal poksivõistlusi, mis viis selleni, et ROK võttis vastu määruse, millega piirati kohalike olümpiakomiteede võimu tulevastel olümpiamängudel.

Kergejõustikuvõistlused paistsid silma ladusa korralduse poolest. Kui aastatel 1896–1924 olid jooksuradadel kasutusel radasid eraldavad köied, siis Stockholmi olümpiamängudel need puudusid. Esimest korda olid maha märgitud rajajooned. 400 meetrit joosti esimest korda eri radadel.

Esimest korda olid programmis nüüdseks klassikalisteks kergejõustikualadeks saanud 5000 ja 10 000 m jooks ning 4×100 ja 4×400 m teatejooks. Uue alana oli kavas maastikujooks.

Esimest ja viimast korda olümpiaajaloos võisteldi Stockholmis odaviskes, kuulitõukes ja kettaheites mõlema käega sooritatud tulemuste kogusummale.

Viimast korda peeti olümpiavõistlusi paigalthüpetes.

Ajamõõtmisel kasutati elektrilisi ajamõõtjaid (aega võeti 0,1 sekundi täpsusega). Katsetati fotofinišit, kuigi rohkem uskusid kohtunikud oma silmi. Staadionil asus teadetetabloo.

Võistlused spordialade kaupa

Medalid

Viimast korda kaasaegsete olümpiamängude ajaloos anti võitjatele puhtast kullast medalid. Meeskondlike alade võitjad said ülekullatud hõbemedalid (välja arvatud ratsutamises).

Edukamad medaliriigid:

1. USA: 25 kulda, 19 hõbedat, 19 pronksi
2. Rootsi: 24 kulda, 24 hõbedat, 17 pronksi
3. Suurbritannia: 10 kulda, 15 hõbedat, 16 pronksi
4. Soome: 9 kulda, 8 hõbedat, 9 pronksi
5. Prantsusmaa: 7 kulda, 4 hõbedat, 3 pronksi
6. Saksamaa: 5 kulda, 13 hõbedat, 7 pronksi

Kõige rohkem olümpiamedaleid võitis laskmises rootslane Vilhelm Carlberg (5 medalit, neist kolm kulda ja kaks hõbedat).

Edukaim kergejõustiklane oli soomlane Hannes Kolehmainen. Tema sai 3 kuldmedalit ja 1 hõbemedali ning samas püstitas ka kaks maailmarekordit.

Martin Kleini, kes sai hõbeda Kreeka-Rooma maadluse keskkaalus, loetakse tänapäeval esimeseks eestlasest olümpiamedalivõitjaks. Pronksmedali said Mart Kuusik sai sõudmises ja Tallinnast pärit baltisakslane Ernst Brasche purjetamises.

USA kergejõustiklane Jim Thorpe võitis ülivõimsalt viie- ja kümnevõistluse, kuid ta diskvalifitseeriti pool aastat hiljem süüdistatuna elukutselisuses.

Medalid jäid välja andmata Kreeka-Rooma maadluse poolraskekaalus, kus maadlesid rootslane Anders Ahlgren ja soomlane Ivar Böhling üheksa tundi tulemusteta ja kohtunik katkestas võistluse. Kuldmedal otsustati jätta välja andmata, mõlemad maadlejad said hõbemedali.

Teivashüppes anti välja üks kuldmedal, kaks hõbemedalit ja kolm pronksmedalit.

Maailmarekordeid püstitati 12. Olümpiarekordeid ületati 41 korral.

Muud

Jätkusid Londoni olümpiamängudel alguse saanud nn lippude lahingud. Põhiline konflikt arenes Soome Suurvürstiriigi ja Venemaa Keisririigi vahel. Erilise innuga võitles Soome iseseisva võistkonnaga esinemise vastu kindralkuberner Franz Albert Seyn. Soome sai lõpuks esineda, kuid Venemaa lipu all. Kurioosne on see, et jalgpallis võitis Soome Venemaad 2:1, kuid lipumasti heisati kaotaja lipp. Ka Böömimaa pidi võistlema Austria-Ungari keisririigi lipu all. Suurriikide surve oli nii tugev, et ROK-i 6. kongressil 1914. aastal võeti nii Soomelt kui ka Böömimaalt üldse hääleõigus ära ja nad otsustati eemaldada 1916. aasta suveolümpiamängudelt.

Võistluste tragöödia toimus maratonijooksu ajal, kui portugallane Francisco Lazaro sai päikesepiste, mille tagajärjel ta järgmisel päeval haiglas suri. See oli nüüdisaegsete olümpiamängude ajaloos esimene surmajuhtum.