Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel räägib praegusest riigist; Saksa-Rooma riigi territooriumi kohta vaata artikleid Luksemburgi krahvkond ja Luksemburgi hertsogkond; Saksamaa dünastia kohta vaata artiklit Luksemburgid

Luksemburg (ametlikult Luksemburgi Suurhertsogiriik) on merepiirita väikeriik Euroopas Madalmaade ajaloolises piirkonnas. Luksemburg moodustab koos Hollandi ja Belgiaga Beneluxi maad. Riiki ümbritsevad Prantsusmaa, Belgia ja Saksamaa. Luksemburg on tänapäeval ainus suurhertsogiriik.

Luksemburgi Suurhertsogiriik


prantsuse Grand-Duché de Luxembourg
saksa Großherzogtum Luxemburg
letseburgi Groussherzogdem Lëtzebuerg
Luksemburgi lipp Luksemburgi vapp
Luksemburgi lipp Luksemburgi vapp
Luksemburgi asendikaart
Riigihümn Ons Hémécht
Pealinn Luxembourg
Pindala 2586 km²
Riigikeel prantsuse, saksa ja letseburgi
Rahvaarv 613 900 (1.01.2019)[1]
Rahvastikutihedus 237,4 in/km²
Suurhertsog Henri
Peaminister Xavier Bettel
Iseseisvus 1839
SKT 62,404 mld $ (2017)[2] Muuda Vikiandmetes
SKT elaniku kohta 101 450 $ (2015)[3] Muuda Vikiandmetes
Rahaühik euro (EUR)
Usund katoliiklus
Ajavöönd Kesk-Euroopa aeg
Tippdomeen .lu
Telefonikood 352

NimiRedigeeri

Riigi nimi tuletub pealinna Luxembourgi kohal asunud väikesest Lucilinburhuci kindlusest. Saksa keeles tähendab sõna 'letze' "väike" ja 'burg' "kindlustatud hoonet, kindlust". Luksemburgi kindlust on ajaloos esmakordselt mainitud 963 ala läänistamisega krahv Siegfriedile.

AsendRedigeeri

Luksemburgi ümbritsevad läänest ja põhjast Belgia Luxembourgi provints, idast Saksamaa Rheinland-Pfalzi ja Saarimaa liidumaad ning lõunast Prantsusmaa Lorraine'i piirkonna Moselle'i ja Meurthe-et-Moselle'i departemangud.

Riigi maismaapiiri kogupikkus on 356 kilomeetrit. Sellest Belgiaga on 148, Saksamaaga 135 ja Prantsusmaaga 73 kilomeetrit ühist piiri. Pikimad riigisisesed vahemaad on 82 kilomeetrit põhjast lõunasse ja 57 kilomeetrit idast läände.[4]

LoodusRedigeeri

 
Oeslingi maastik

Luksemburgis on kolm maastikugeograafilist piirkonda: Ardennide eelmäestik (Oesling), Lorraine'i platoo ja Moseli jõe org (Gutland). Riigi põhjaosa on künklik ja metsane, kõrgeim koht on Kneiffi mägi (560 meetrit üle merepinna). Sageli on riigi kõrgeimaks punktiks pakutud ka Buurgplaatzi mäge (559 meetrit üle merepinna).

VeestikRedigeeri

Luksemburgi peamised jõed on Moseli jõgi, Sûre'i jõgi ja Ouri jõgi. Teised tähtsamad jõed on Alzette, Atterti ja Clerve'i jõgi. Pindalalt riigi suurim veekogu Ülem-Sûre'i veehoidla hõlmab 380 hektarit. Echternachi järv on pindalaga 30 hektarit.

TaimestikRedigeeri

Luksemburgi pindalast on 33,6% kaetud metsaga, kus peamised puuliigid on harilik pöök ja harilik tamm.[5] Luksemburgis on kirjeldatud 1323 liiki kõrgemaid taimi, millest 9,4% on ohustatud ja 6,3% äärmiselt haruldased.[6] Näiteks on riigis väga haruldasteks taimedeks muutunud hall nelk ja harilik kortsleht.

LoomastikRedigeeri

Luksemburgi vetes on teaduslikult kirjeldatud 34 liiki mageveekalu.[7]

Luksemburgis on kirjeldatud 16 liiki kahepaikseid: 11 liiki päriskonnalisi ja 5 liiki salamandreid.[8]

Riigis on registreeritud 6 liiki roomajaid.

Riigis on registreeritud 327 liiki linde.[9]

Riigis on kirjeldatud 51 liiki imetajaid, kellest ohustatuim on saarmas.[7]

LooduskaitseRedigeeri

Luksemburgis on 37 looduskaitsealust ala ja 59 Natura 2000 ala. Riigis on 2 rahvusparki, mis hõlmavad 19,8% riigi territooriumist. 1964 loodud Saksamaa-Luksemburgi rahvuspark oli esimene piirideülene rahvuspark Euroopas. Riigis on ka Ülem-Sûre'i rahvuspark. Ülevaade Luksemburgi kaitsealadest. Riigi lõunaosas asub loodusreservaat Biodiversum.

KliimaRedigeeri

Luksemburgis on pehme mandriline parasvöötme kliima rohkete sademetega. Sademeid on eriti suve lõpus. Suvel on ööpäevane keskmine temperatuur +17 °C ja talvel 0 °C ümber. Riigi külmemad kuud on jaanuar ja veebruar. Riigis on mõõdetud –20,2 °C külma. Soojemad kuud on juuli ja august. Augustis on mõõdetud +37,9 °C sooja.[10]

RiigikordRedigeeri

Luksemburg on parlamentaarne konstitutsiooniline monarhia. Riigipea on päritava võimuga suurhertsog, kellel on võimu teostamisel ainult formaalsed õigused. Täidesaatvat võimu teostab valitsus, mida juhib peaminister.[11]

Seadusandlik võim kuulub ühekojalisele Saadikutekojale, kuhu valitakse 60 liiget. Saadikutekoja liikmete ametiaeg kestab 5 aastat. 2013 toimunud valimistel sai kristlik-sotsialistlik partei 23, Luksemburgi Sotsialistlik Töölispartei 13, demokraatlik partei 13, rohelised 6, alternatiivne demokraatlik reformipartei 3 ja vasakpoolsed 2 kohta Saadikutekojas.

Riigi esimene põhiseadus sätestati 1842. Praegune põhiseadus kehtib 1868. Riigi kõrgeim kohtuorgan on kõrgem justiitskohus.

Luksemburg on NATO ja Euroopa Liidu liige.

HaldusjaotusRedigeeri

Luksemburg on administratiivselt jaotatud 12 kantoniks, mis omakorda jagunevad 105 vallaks (Gemeinde), millel puudub halduslik funktsioon.[12] 2015. aastani oli riigi haldusjaotus kolmetasandiline: lisaks vallatasandile kuulusid 12 kantonit kolme ringkonna koosseisu. Riigis on 12 linna.

 
Luksemburgi kantonid

RahvastikRedigeeri

Luksemburgis elas 1. jaanuari 2019 seisuga 613 900 inimest, kellest 305 200 olid naised.[13] Riigi keskmine rahvastikutihedus on 228,4 inimest/km².

Vanuseline struktuurRedigeeri

Luksemburgi elanikkonna vanuseline struktuur 2011. aasta rahvaloenduse alusel:

Vanus (a) Arv
0–4 28 894
5–9 28 821
10–14 30 922
15–19 30 536
20–24 31 217
25–29 35 290
30–34 38 230
35–39 39 602
40–44 42 492
45–49 41 711
50–54 36 411
55–59 30 526
60–64 25 959
65–69 19 832
70–74 17 618
75–79 14 564
80 ja vanemad 19 728

KeeledRedigeeri

1985. aastast on letseburgi keel (lëtzebuergesch) ametlik riigikeel ja elanike rahvusliku identiteedi sümbol. Teised riigikeeled on veel saksa ja prantsuse keel.

Luksemburgis määratletakse rahvust kodakondsuse järgi. 1. jaanuari 2019 seisuga olid 322 400 elanikku Luksemburgi, 95 500 Portugali, 46 900 Prantsusmaa, 22 500 Itaalia ja 20 000 Belgia kodakondsusega.[14]

Luksemburgi koosseis kodakondsuse alusel (2000):[15]

  • Luksemburgi 63,1%
  • Portugali 13,3%
  • Prantsusmaa 4,5%
  • Itaalia 4,3%
  • Saksamaa 2,3%
  • teised EL-i rahvused 7,3%
  • muud 5,2%.

Suuremad linnadRedigeeri

 
Pealinn Luxembourg
Jrk Linn Kanton Elanike arv
(2005)
Elanike arv
(2019)
1 Luxembourg Luxembourg 76 420 119 200
2 Esch-sur-Alzette Esch-sur-Alzette 28 000 35 400
3 Differdange Esch-sur-Alzette 19 005 26 800
4 Dudelange Esch-sur-Alzette 17 618 21 100
5 Pétange Esch-sur-Alzette. 14 669 19 200

ReligioonRedigeeri

Luksemburgi elanikest tunnistab 68,7% katoliiklust.[16]

1870 rajati katoliiklik Luksemburgi piiskopkond, mis 1988 sai peapiiskopkonnaks. Riigis on 275 katoliku kogudust. 2013 tegutses riigis 148 ilmikpreestrit ja 57 ordupreestrit.[17]

RiigikaitseRedigeeri

 
Luksemburgi ATF Dingo 2 jalaväesoomukid paraadil

Luksemburgi armee koosseisu kuulub 4 kompaniid.[18] Riigil puudub õhu- ja merevägi. Riigis puudub ajateenistus, armeeteenistus on vabatahtlik. Luksemburgi rahuvalvajad on teeninud Bosnia ja Hertsegoviinas. Armeel on 2 eriüksust. Kõrgeim auaste armees on kindral.

2000 formeeriti riigi politseijõud.

Riigi relvastusse kuuluvad:[19]

  • ATF Dingo 2 jalaväesoomukid,
  • Obusier' kahurid;
  • Mitrailleuse .50 M2 HB ja MAG kuulipildujad;
  • Minimi S.P.W. ja Steyr AUG HB kergekuulipildujad;
  • Steyr AUG automaadid ja Glock 17 püstolid.

MajandusRedigeeri

Luksemburgis on Liechtensteini ja Katari järel maailma kõrgeim SKP elaniku kohta.[15]

2011. aastal oli töötus 6%.[15]

SKT ja tööjõu jaotumine sektoritesse[15]
Sektor SKT (2007) Tööjõud (2006)
Põllumajandus 0,4% 2,2%
Tööstus 13,6% 17,2%
Teenindus 86% 80,6%

VäliskaubandusRedigeeri

Luksemburgi suurimad ekspordiartiklid on masinad ja seadmed, terastooted, kemikaalid, kummitooted ja klaas. Tähtsaimad ekspordipartnerid olid 2016. aastal Saksamaa (23,1%), Belgia (16,6%), Prantsusmaa (15,4%) ja Holland (5,1%).[15]

Luksemburgi suurimad impordiartiklid on mineraalid, metall, toiduained ja kvaliteetsed tarbekaubad. Tähtsaimad impordipartnerid olid 2016. aastal Belgia (29,4%), Saksamaa (24,3%), Prantsusmaa (10,3%), Hiina (5,8%) ja Holland (4,3%).[15]

RahandusRedigeeri

Luksemburg liitus eurotsooniga 1999 ja euro võeti kasutusele 2002.

TaristuRedigeeri

Luksemburgi maanteevõrgu kogupikkus on 2899 kilomeetrit, millest 152 kilomeetrit on kiirteid.[15]

Raudteevõrk hõlmab 275 kilomeetrit.

Riigis on 2 lennuvälja ja 1 helikopteri maandumisplats.

Moseli jõgi on 37 kilomeetri ulatuses laevatatav. Riigi suurim sadam on Mertert.

AjaluguRedigeeri

Keldi hõimud asusid Luksemburgi alal vähemalt 2. sajandil eKr. 1. sajandil eKr liidendati ala Rooma riigi Germania Inferiori provintsiga. Pärast frankide sissetungi idast 5. sajandil sai piirkond Frangi riigi ja seejärel Karolingide impeeriumi osaks. Verduni lepingu alusel 843 sai Luksemburgi ala Kesk-Frangi riigi ja hiljem Ida-Frangi riigi osaks.

Luksemburgi krahvkondRedigeeri

  Pikemalt artiklis Luksemburgi krahvkond

Luxembourgi kohal asunud Lucilinburhuci kindlust mainiti esmakordselt 963, kui krahv Siegfried omandas selle Trieri Püha Maximini kloostrilt. Kindluse isand Konrad I (10591086) oli esimene, kes kutsus end "Luksemburgi krahviks". Tema poeg Heinrich III (1086–1096) oli esimene krahv, kes teadaolevalt rajas Luksemburgi oma püsiva residentsi.

Pärast krahv Konrad II surma 1136 pärijateta hääbus Ardennide dünastia ja krahvkond läks Saksa-Rooma keiser Lothar III käsul Konradi emapoolsele nõole, Heinrich Pimedale Namuri dünastiast. Heinrichi tütar Ermesinde abiellus esmalt Bar'i krahvi Theobald I-ga ja seejärel Walram III-ga Limburg-Arloni dünastiast.

Luksemburgi hertsogkondRedigeeri

  Pikemalt artiklis Luksemburgi hertsogkond

Luksemburgi hertsogkond moodustati 1353 Luksemburgi, Durbuy, Laroche'i ja Viandeni krahvkondade, Arloni markiikonna ning Thionville'i, Bitburgi ja Marville'i maavalduste ühendamisel. Pärast Luksemburgi dünastia hääbumist läks hertsogkond aastal 1443 Valois-Burgundia dünastia kätte ja seejärel 1482 Habsburgidest Austria ertshertsogite kätte. Luksemburg integreeriti keiser Karl V poolt 1549 Pragmaatilise sanktsiooniga Saksa-Rooma riigi Burgundia ringkonda. Prantsuse revolutsioonisõdade ajal annekteeriti Luksemburg Forêts' departemangu.

Luksemburgi jagamisedRedigeeri

Luksemburgi alasid on sarnaselt Poolaga jagatud ajaloos kolmel korral. Luksemburgi alasid jagasid ajavahemikul 16591839 Belgia, Prantsusmaa ja Preisimaa. Enne 1659 hõlmas Luksemburg 10 700 km².

Luksemburg kaotas 1813 osa oma territooriumist Preisimaale. Pärast seda, kui Belgia saavutas 1830 Hollandist sõltumatuse, jaotati Luksemburg 1839, kus suurem läänepoolne osa suurhertsogkonnast läks Belgiale, nii et suurhertsogkond koosnes nüüd vaid väiksemast idapoolsest osast.

Kaasaegse riikluse kujunemineRedigeeri

Pärast kokkulepet 1815 Viini kongressil sai Luksemburgi hertsogkonnast suurhertsogkond Madalmaade Willem I võimu all, kuid see polnud mitte Madalmaade, vaid Saksa Liidu osa. Tekkinud personaalunioon Luksemburgi trooni ja Hollandi trooni vahel jätkus aastani 1890, kui Hollandi troon läks 1783 sõlmitud Nassau dünastia pakti alusel tema tütrele Wilhelminale, samas Luksemburgi troon läks Adolphe'ile.

Preisi-Austria sõjaga 1866 vabanes Luksemburg Saksa Liidu koosseisust. 1867 sõlmitud Londoni rahulepinguga kuulutati Luksemburg iseseisvaks riigiks Madalmaade Ühendkuningriigi koosseisus.

20. sajandRedigeeri

 
Suurhertsog Adolphe (valitses 18901905) oli esimene Luksemburgi ainuvalitseja

1912 sai Luksemburgi suurhertsoginnaks 17-aastane Marie-Adélaïde. Esimese maailmasõja puhkedes kuulutas valitsus välja neutraalsuse, kuid sellest hoolimata kasutasid Saksa väed 1. augustil 1914 Luksemburgi valitsuse loata Troisviergesi raudteejaama ja okupeerisid 2. augustil 1914 Luksemburgi. Suurhertsoginna Marie-Adélaïde käsul ei osutanud Luksemburgi armee Saksa armeele vastupanu. Ehkki suurhertsoginna väljendas esmakordsel kohtumisel Saksa kindraliga hukkamõistu riigi okupeerimise pärast, siis okupatsiooni ajal muutusid suurhertsoginna suhted okupatsioonivõimudega Luksemburgi elanikkonna arvates liiga südamlikuks. Saksamaa keisririigi kokkuvarisemisega üritasid kommunistid 10. novembril 1918 kuulutada Luksemburgis välja vabariiki, kuid nad ei leidnud piisavalt toetust. Suurhertsoginna saksalembust tauninud sotsialistid üritasid uuesti vabariiki välja kuulutada jaanuaris 1919. Peamiselt maailmasõjaaegsest saksalembusest tingitud poliitilise surve tõttu otsustas suurhertsoginna Marie-Adélaïde 14. jaanuaril 1919 troonist loobuda.

1919 sai suurhertsoginnaks Marie-Adélaïde õde Charlotte. Enne Teist maailmasõda sai majanduses traditsioonilise põllumajanduse asemel valitsevaks teenindussektor. 1930-ndatel ilmnesid riigi tööstuspiirkondades kommunismi mõjud, samal ajal kui valitsus soosis natsionaalsotsialiste.

Teise maailmasõja puhkedes kuulutas Luksemburg end neutraalseks, kuid Saksamaa okupeeris riigi 10. mail 1940 ja liitis mõne aja pärast Saksamaa külge. Okupatsiooni ajal tapeti riigis elanud 3500 juuti. 1400 Luksemburgi perekonda asustati okupeeritud Ida-Euroopasse. 10. septembril 1944 vabastasid liitlasväed Luksemburgi.

Luksemburg on Euroopa Liidu asutajariik ja on Euroopa Liidu Kohtu asupaik. 1995 sai Euroopa Komisjoni presidendiks Jacques Santer. Teine mõjukas Luksemburgist pärit Euroopa Liidu poliitik on Jean-Claude Juncker.

Alates 2000 on Luksemburgi suurhertsog Henri. Paavst Johannes Paulus II tegi 1985 Luksemburgi pastoraalse visiidi.

Eesti ja Luksemburgi suhtedRedigeeri

Luksemburg tunnustas Eesti iseseisvust 22. veebruaril 1923 ja taastunnustas 27. augustil 1991. Diplomaatilised suhted kahe riigi vahel sõlmiti 29. augustil 1991.[20] 1993 asus ametisse Eesti esimene suursaadik Luksemburgis Clyde Kull. Eesti aukonsul Luksemburgis on Alexis Thielen.

Eestit on väisanud Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncker. Luksemburgis on käinud 2003 president Arnold Rüütel, samuti peaministrid Andrus Ansip ja Taavi Rõivas.

Luksemburgis varjus oma viimastel elunädalatel vapside liider Artur Sirk, kes suri Echternachis.

Nõukogude okupatsiooni ajal ulatus soodsate ilmastikutingimuste korral Eestini Radio Luxembourgi programmi leviala.[21]

Eesti ja Luksemburgi vaheline kaubavahetus hõlmab 10–12 miljonit eurot. 86,4% ekspordist hõlmavad sõidukid ja muud transpordivahendid.

Eestlased LuksemburgisRedigeeri

  Pikemalt artiklis Eestlased Luksemburgis

1990. aastatel asusid Luksemburgi tööle välisfirmadesse suunatud eestlased. 1997 asutati Luksemburgi Eesti Selts. Eesti liitumise järel Euroopa Liiduga on eestlaste hulk Luksemburgis aasta-aastalt kasvanud. Paljud neist töötavad Luksemburgis asuvates Euroopa Liidu institutsioonides, näiteks Euroopa Parlamendis, Euroopa Liidu Kohtus, Euroopa Kontrollikojas jne.

1. jaanuaril 2019 elas Luksemburgis 645 eestlast.[22] Riigis tegutseb Luksemburgi Eesti Kool, laste lauluringid, käsitööring Muhu pätid, ansambel Meloodilised Tordid ja naisrahvatantsurühm Laiali.[23]

Luksemburgis elab kunstnik Tiina Laan-Dondelinger.

HaridusRedigeeri

Luksemburgi haridussüsteem on kolmetasandiline: põhiharidus, keskharidus ja kõrgharidus.[24] Koolikohustus algab 4. eluaastast. Põhikool kestab 8 aastat.

Keskharidus omandatakse 7 aasta jooksul keskkoolis või kutsekoolis. 2015/2016. õppeaastal tegutses riigis 37 avalikku lütseumi, 5 eralütseumi ja 5 muud keskharidust andvat asutust.[25]

Ainus riiklik ülikool on 2003 rajatud Luksemburgi ülikool. Lisaks tegutsevad riigis mitme välisülikooli filiaalid.

KultuurRedigeeri

 
Luksemburgi ajaloo ja kunstimuuseum

Luksemburgis kohtuvad prantsuse ja saksa kultuuriruumi mõjud. Riiki iseloomustab prantsuse-saksa kakskeelsus.

Riigi vanimad asustusjäljed on keltide asulakohal Titelbergis. Echternachis asuvad suurima rooma villa varemed, mis on leitud Alpidest põhja pool. Mameris asuvad rooma termide varemed ja Goeblanges villa varemed.

11. sajandil rajatud Viandeni kindlus on Luksemburgi imposantseim keskaegne ehitis. Kindluses asuv kabel on üks paremaid romaani stiili näiteid Luksemburgis. Riigi teised tuntud kindlused on Bourscheidi ja Beauforti kindlused. 1573 rajatud Luxembourgi raekoda muudeti hiljem suurhertsogi paleeks.

 
Mäesuusataja Marc Girardelli on Luksemburgile toonud ainsad medalid taliolümpiamängudelt

Echternachi klooster on vanim säilinud anglosaksi klooster Mandri-Euroopas. Riigi ühed vanemad kirikud on Diekirchi ja Holleri kirikud.

Riigis on mitu silda. Arhitekt Paul Séjourné'i 1902 konstrueeritud Adolphe'i silla keskkaar oli oma aja suurim.

Kaasaja kunstipärasemad ehitised on ajaloo ja kunstimuuseumi hoone ning rahvusraamatukogu hoone.

19. sajandi tuntuim kunstnik oli Jean-Baptiste Fresez. Ekspressionistidest pälvis tuntust Joseph Kutter. Skulptor Claus Cito loodud kuju on Esimeses maailmasõjas hukkunud Luksemburgi sõdurite mälestuseks püstitatud obeliskil.

Riigi suurimad kultuurikeskused on filharmoonia kontserdisaal ja Luxembourgi Suur Teater. Luksemburgil on oma väike filmitööstus. Riigis on filmitud Michael Radfordi 2004 linastunud film "Veneetsia kaupmees."

Riigi tuntumad muuseumid on Luxembourgi ajaloo- ja kunstimuuseum, loodusajaloo muuseum, Luxembourgi ajaloo muuseum ja kaasaegse kunsti muuseum. Suurimad kunstigaleriid on Vaubani villa ja Casino Luxembourg.

Luksemburg on osalenud Eurovisiooni lauluvõistlusel 37 korda 1956-1993. Riigi lauljad on Eurovisiooni lauluvõistluse võitnud 5 korral.

19331992 tegutses riigis Radio Luxembourg.

Riigi populaarseim spordiala on jalgpall. Oberkorni staadion mahutab kuni 10 000 pealtvaatajat ja Josy Bartheli staadion umbes 8000 pealtvaatajat.

Luksemburgi lipu all on riigi sportlased võistelnud alates 1912. aasta suveolümpiamängudest Stockholmis. Riigi sportlased on suveolümpiamängudelt võitnud ühe kuld- ja ühe hõbemedali, 1992. aasta taliolümpiamängudelt tõi Marc Girardelli mäesuusatamises 2 hõbemedalit. Luksemburg taotles Rahvusvaheliselt Olümpiakomiteelt ka 1900. aasta suveolümpiamängudel maratoni võitnud Michel Théato medali ennistamist, kuid riigi nõudmist ei rahuldatud.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri

  Luksemburg – kasutusnäited, päritolu, sünonüümid ja tõlked Vikisõnastikus