Eurovisiooni lauluvõistlus
See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2013) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Eurovisiooni lauluvõistlus on rahvusvaheline levimuusika võistlus, mida korraldab Euroopa Ringhäälingute Liit (EBU). Esimene lauluvõistlus peeti 1956. aastal Šveitsis Luganos ja sellel võistlusel osales seitse riiki.
Eurovisioni tunnusmeloodia on Marc-Antoine Charpentieri "Te Deum".
Laulude keelevalikRedigeeri
Aastatel 1956–1965 puudusid reeglid selle kohta, mis keeles võib laulda. Siiski olid sellel perioodil laulud alati osalevate riikide keeltes.
1966. aastal kehtestati reegel, mille kohaselt pidi laul olema ühes riigi ametlikest keeltest. Selle reegli ajendiks oli Rootsi ingliskeelne laul.[1]
1973. aastal anti keelevalik jälle vabaks.[2] Pärast seda saavutasid võistlusel esikoha mitmed ingliskeelsed võidulaulud, mille esitajamaa riigikeel ei olnud inglise keel, näiteks Rootsi bändi ABBA võidulaul "Waterloo" 1974. aastal.
1977. aastal kehtestati jälle reegel, mis nägi ette laulude esitamise ainult riikide ametlikes keeltes. Erand tehti tol aastal Saksamaale ja Belgiale, kus laulude valimine oli jõudnud juba liiga kaugele, et seda uut reeglit järgida.[3]
Alates 1999. aastast on jälle võistlusel lubatud laulda mis tahes keeles. Enamik laule on pärast seda olnud ingliskeelsed.[3] Belgia 2003. aasta laul "Sanomi" oli väljamõeldud keeles.[4] Hollandi 2006. aasta laul oli osalt inglise keeles, osalt väljamõeldud keeles.[4] Selle reegli kehtestamisest alates olid kõik võidulaulud inglise keeles kuni aastani 2007, mil võistluse võitis Serbia serbiakeelse lauluga "Molitva".
HääletamineRedigeeri
Eurovisiooni hääletussüsteem on alates esimesest võistlusest pidevalt muutunud. Algselt kasutati žüriihääletust, 1990ndate teisel poolel hakati järk-järgult üle minema telehääletusele.
1956. aasta võistlus oli ainus, kus võis hääletada oma riigi poolt. Iga osaleva riigi žürii kaks liiget andsid kumbki kaks punkti oma lemmiklaulule. Võistluse lõpus avalikustati ainult võitja.
Aastatel 1957–1961, uuesti 1967–1970 ja 1974. aastal andsid iga riigi žürii kümme liiget oma lemmiklauludele 1–10 punkti.
1962. aastal andis iga riigi 10-liikmeline žürii oma kolmele lemmiklaulule 3, 2 ja 1 punkti, aastatel 1964–1966 5, 3 ja 1 punkti. Viimasel juhul võis ka anda punkte kahele laulule (seega 6 ja 3 punkti) või ainult ühele laulule (9 punkti). Ainsana kasutas sellist 6 ja 3 punkti süsteemi Belgia 1965. aastal, kui Belgia žürii andis Suurbritanniale 6 ja Itaaliale 3 punkti. Selle süsteemi järgi ei antud kunagi kellelegi 9 punkti.
1963. aastal andis iga riigi 20-liikmeline žürii oma viiele lemmiklaulule 5, 4, 3, 2 ja 1 punkti.
Aastatel 1971–1973 andsid iga riigi žürii kaks liiget (üks vanuses 16–25 ja teine vanuses 26–55) igale laulule 1–5 punkti.
1975. aastal võeti kasutusele uus hääletussüsteem, mis on siiamaani püsima jäänud – iga riik annab oma kümnele lemmiklaulule 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 10 ja 12 punkti. Selle süsteemi läbiviimine on siiski aastati erinenud: kuni 1997. aastani kasutati ainult žüriihääletust, 1997. aastal katsetasid viis riiki (Suurbritannia, Saksamaa, Rootsi, Austria ja Šveits) telehääletust ja 1998. aastal mindi üle täielikult telehääletusele, kuid erandjuhtudel lubati kuni 2003. aastani kasutada ka ainult žüriihääletust.
2001.–2002. aastal võis kasutada kas täielikku telehääletust või süsteemi, kus pooled punktid tulid telehääletusest ja pooled žüriihääletusest.
2003. aastast saab kasutada ka SMS-hääletust.
Kuni 2003. aastani võisid hääletada ainult finalistid, alates 2004. aastast võivad hääletada ka finaali mittejõudnud riigid. Varasema süsteemiga oleks 2004. aastal Ukraina asemel võitnud Serbia ja Montenegro, kuna finalistidelt sai Ukraina vaid 175 punkti, kuid Serbia ja Montenegro sai 190 punkti.
Aastatel 2009–2015 kasutati korraga nii žürii- kui ka telehääletust, kus pooled punktid tulid tele- ja pooled žüriihääletusest.
2016. aastal eraldati žürii- ja telehääletuse punktid ning iga riigi saadud telehääletuse punktid arvutati enne eraldi kokku.
ViikRedigeeri
1969. aasta võistlusel jagasid Holland, Hispaania, Prantsusmaa ja Suurbritannia igaüks 18 punktiga esikohta. Kuna tollal ei olnud veel viigi kohta reeglit, kuulutati kõik neli võitjateks. Austria, Soome, Rootsi, Norra ja Portugal olid selle tulemusega rahulolematud ja keeldusid 1970. aasta võistlusel protestiks osalemast.
Juba järgmisel 1970. aasta võistlusel seati sisse reegel viigi jaoks: kui kaks (või rohkem) riiki koguvad sama palju punkte, esitavad kõik viigis olevad riigid oma laulud uuesti. Seejärel teevad žüriid (v.a viigis olevate riikide žüriid) valiku käte tõstmise abil: võidab laul, mille peale kõige rohkem käsi kerkis. Kui sellisel juhul tuleb ikka viik, siis võidavad mõlemad riigid.
Alates 2003. aastast toimub viigi korral tagasilugemine: võidab suuremalt arvult riikidelt punkte saanud riik. Kui ka siis on ikka viik, siis võidab kõige rohkem kaheteistkümneid saanud riik, kui seejärel on ikka viik, siis kõige rohkem kümneid saanud riik jne kuni ühe punktini välja, kuni selgub üksainus võitja. Kui siis on ikka viik, võidab varem esinenud riik, kuid kui varem esines korraldajariik, võidab hiljem esinenud riik.
Pärast 1969. aastat on ainsat korda esimese koha viik tulnud 1991. aastal, kui nii Prantsusmaa kui ka Rootsi said 146 punkti. Mõlemad riigid olid saanud 12 punkti neljalt riigilt, kuid kümnete ülelugemisel tuli võitjaks Rootsi, olles saanud 10 punkti viielt riigilt (Šveits, Austria, Portugal, Iisrael ja Belgia), samal ajal kui Prantsusmaa oli 10 punkti saanud vaid kahelt riigilt (Jugoslaavia ja Soome). Kui sellel aastal oleks juba kasutusel olnud 2003. aastal lisatud reegel, mille järgi võidab riik, kes on rohkematelt riikidelt punkte saanud, siis oleks võitjaks tulnud Prantsusmaa, kes sai punkte 18 riigilt, ja Rootsi oleks jäänud teiseks, sest sai punkte 17 riigilt.
Null punktiRedigeeri
Esimest korda said võistlusel null punkti Austria, Belgia, Hispaania ja Holland 1962. aastal. Kõige rohkem on võistlusel null punkti saanud neli korda Austria (aastatel 1962, 1988, 1991 ja 2015) ja Norra (aastatel 1963, 1978, 1981 ja 1997), kolm korda Hispaania (aastatel 1962, 1964 ja 1983), Soome (aastatel 1963, 1965 ja 1982) ja Saksamaa (aastatel 1964, 1965 ja 2015). Aastatel 1962–1965 said igal aastal null punkti neli riiki.
Praeguse süsteemi järgi on nulli punktiga lõpetamine võimalik vaid siis, kui mõni laul ei jõudnud üheski riigis esikümne hulka.
2003. aastal, kui Suurbritannia sai esimest korda null punkti, korraldati online-hääletus, kus uuriti, milline esitus alates 1975. aasta hindamissüsteemi kasutuselevõtust oli kõige rohkem null punkti ära teeninud ja milline kõige vähem. Hääletuse kohaselt polnud null punkti ära teeninud Hispaania 1983. aasta esitus, küll aga Austria 1988. aasta esitus.[5]
2004. aastal sai Šveits ja 2009. aastal Tšehhi poolfinaalis null punkti.
Kuigi Prantsusmaa sai 2012. aastal 21 punkti ja 22. koha, ei oleks nad ainult telehääletuse kasutamisel saanud ühtegi punkti. Belgia sai samal aastal esimeses poolfinaalis 16 punkti, samuti telehääletusest null punkti, aga näiteks Albaanialt (mis ei kasutanud telehääletust) 2 punkti. Tšehhi sai 2016. aastal žüriihääletusest 41 punkti, kuid telehääletusest mitte ühtegi.
Korraldajamaa sai esimest korda null punkti 2015. aastal (Austria "I Am Yours"), samal aastal sai ka Saksamaa laul "Black Smoke" null punkti.
2016. aastal ei saanud Tšehhi laul "I Stand" telehääletusel ühtegi punkti, žüriilt saadi 41.[6]
2017. aastal ei saanud Hispaania laul "Do It for Your Lover" žüriilt ühtegi punkti, vaatajatelt saadi 5. Austria laul "Running on Air" ei saanud aga vaatajailt ühtegi punkti, žüriilt saadi 93. Sama aasta poolfinaalides ei saanud San Marino laul "Spirit of the Night" žüriilt ning Malta laul "Breathlessly" televaatajatelt ühtegi punkti.
Enim punkteRedigeeri
Hääletussüsteemi muutumise ja osalevate riikide arvu kasvuga on kasvanud ka jagatavate punktide arv.
- Enim punkte on saanud 2017. aasta Portugali võidulaul "Amar pelos dois" (758).
- Protsentuaalselt maksimaalsetest võimalikest punktidest (kui kõik riigid annaksid maksimumpunktid) on saanud kõige rohkem 1973. aasta Luksemburgi võidulaul "Tu te reconnaîtras" (80,62%).
- Protsentuaalselt kõikidest jagatavatest punktidest on saanud kõige rohkem 1964. aasta Itaalia võidulaul "Non ho l'età" (34,03%).
Riigid Eurovisiooni lauluvõistluselRedigeeri
Alates 1956. aastast on Eurovisiooni lauluvõistlusel osalenud 52 riiki, neist 25 on ka vähemalt ühel korral võitnud. Võistlust organiseerib igal aastal Euroopa Ringhäälingute Liit (EBU) koos ühe liidu liikmega. Eri riikide ringhäälingud saadavad võistlusele laulu ja edastavad hääled, et leida võistluse kõige populaarsem laul.
Osalemine on avatud kõigile aktiivsetele EBU liikmetele. Selleks, et olla aktiivne liige, peab ringhääling olema Euroopa ringhäälingute piirkonnas või Euroopa Nõukogu liige. Võistlemiseks sobivus ei olene geograafilisest asukohas Euroopas, olenemata sellest, et sõnas "Eurovisioon" on sees "Euro". Lähis-Ida riik Iisrael on olnud võistlusega seotud alates 1973. aastast. 2015. aastal liitus ITU liige Austraalia.
Osalejate arv on igal aastal stabiilselt kasvanud. Kui 1965. aastal osales vaid seitse riiki, siis 1980. aastate lõpus oli neid juba kakskümmend. Kuna osalejate arv on järjest suurenenud, on proovitud paremad välja sõeluda eelvoorudes. 1993. aastal korraldati eelvoor "Kvalifikacija za Millstreet" ("Millstreeti valikvoor"), mis korraldati Ljubljanas, kus valiti kolm Ida-Euroopa riiki esimest korda põhivõistlusele. Pärast 1993. aasta võistlust muudeti formaati, mis tähendas, et kuus madalaima kohaga riiki pidid järgmise aasta vahele jätma. 1996. aastal tehti uus süsteem: kõigi 29 riigi laulude helilindid saadeti rahvuslikele žüriidele, 20 neist pääses lõppvõistlusele. Norra kui korraldaja pääses sellel aastal automaatselt finaali. Aastatel 1997–2001 kasutati süsteemi, kus viie aasta kõige väiksema keskmise punktisummaga riigid pidid jätma aasta vahele.
Aastateks 2001–2003 taastati süsteem, mis kehtis 1994. ja 1995. aastal. 2004. aastal toimus esimene poolfinaal. Aasta varem kümne parema sekka pääsenud riigid kindlustasid endale automaatselt finaalikoha koos "suure nelikuga" (Inglismaa, Hispaania, Saksamaa ja Prantsusmaa), kes rahaliselt on EBU suurimad toetajad. Kõik ülejäänud riigid, kes liitusid võistlusega, osalesid ka poolfinaalis. Kümme riiki pääses poolfinaalist finaali, seega kokku osales finaalis 24 riiki. 2008. aastal korraldati esimest korda kaks poolfinaali. Sel korral pidid finaali pääsemiseks läbima poolfinaali kõik riigid, välja arvatud korraldav riik ja "suur nelik".
Mõni riik, näiteks Suurbritannia, on osalenud kõigil senistel võistlustel, samas Maroko on osalenud ainult ühel korral. Saksamaa on pidanud vahele jätma ühe aasta (1996). Tuneesia ja Liibanon on liitunud võistlusega, aga eemaldunud enne debüteerimist. Liechtenstein kui riik, millel pole telekanalit, üritas liituda 1969. ja 1976. aastal, kuid finaali nad ei pääsenud.
KorraldamineRedigeeri
Esimesel kahel võistlusel ei olnud korraldaja osas kindlat reeglit, plaaniti, et seda teeb iga osalev riik kordamööda, kuid kuna võistlusega liitus üha enam riike (1957. aastal Austria, Suurbritannia ja Taani, 1958. aastal Rootsi jne), siis oleks see muutunud ebapraktiliseks. 1957. aastal Saksamaal Frankfurdis toimunud võistluse võitis Holland ning järgmisel aastal nõustus Hollandi ringhääling võistlust korraldama. Sealt sai alguse siiani kehtiv reegel, et võitjariik korraldab järgmise aasta võistluse. Selles reeglis on tehtud erandeid kuuel korral aastatel 1960–1980:
- 1960. aastal ei nõustunud Holland uut võistlust pärast kaht aastat korraldama. Kuna Suurbritannia tuli eelneval aastal teiseks, valiti BBC võistlust korraldama ja võistlus toimus Londonis.
- 1963. aastal ei saanud 1962. aasta võitja Prantsusmaa finantskaalutlustel lauluvõistlust korraldada. Kuna ka teise ja kolmanda koha võitjad Monaco ja Luksemburg ei nõustunud võistlust korraldama, toimus võistlus jälle Londonis, kuna Suurbritannia tuli eelneval aastal neljandaks.
- 1969. aastal jagasid võitu Suurbritannia, Prantsusmaa, Holland ja Hispaania. Kuna Suurbritannia oli juba korraldanud 1968. aasta võistluse ja Hispaania 1969. aasta võistluse, tehti Hollandi ja Prantsusmaa vahel valik kulli ja kirja viskega, milles jäi peale Holland.
- 1972. aastal ei saanud 1971. aasta võitja Monaco võistlust korraldada, kuna riigis ei olnud selleks sobivat lava. Kuigi alguses plaaniti võistluse korraldamist vabas õhus, jäi see plaan teostamata rahalistel kaalutlustel. Taas tuli appi BBC, kuna ka Prantsusmaa (Monaco ainus naaberriik) ning teise ja kolmanda koha võitjad Hispaania ja Saksamaa keeldusid võistlust korraldamast. Võistlus toimus seekord Edinburghis, olles siiani ainus Suurbritannias väljaspool Inglismaad toimunud võistlus.
- 1974. aastal keeldus 1972. ja 1973. aasta võitja Luksemburg finantskaalutlustel võistlust korraldamast. Võistluse korraldas uuesti eelneval aastal kolmandaks tulnud Suurbritannia, seekord Brightonis.
- 1980. aastal keeldus 1978. ja 1979. aasta võitja Iisrael finantskaalutlustel võistlust korraldamast, lisaks langes Iisraelis sel aastal võistluse kuupäev (19. aprill) sõdades ja terrorirünnakutes hukkunute mälestuspäevale (Yom Hazikaron). Kuna 1979. aastal teiseks tulnud Hispaania ja ka Suurbritannia keeldusid võistlust korraldamast, korraldas seekord võistluse Holland ja võistlus toimus Haagis.
OsalejadRedigeeri
Järgnevas tabelis on kõik riigid, kes on vähemalt ühe korra võistlusel osalenud. Maroko osales vaid 1980. aastal. Luksemburg, üks seitsmest esimesel Eurovisioonil osalenust, ei ole alates 1993. aastast kaasa teinud. Itaalia eemaldus võistlusest 1997. aastal. Slovakkia osales kolm korda aastatel 1994–1998, ei pääsenud nendel aastatel esikümnesse, kuid proovis uuesti 2009. aastal. Monaco naasis võistlusele pärast kaht aastakümmet 2004. aastal, ei pääsenud kordagi finaali ja pärast 2006. aasta võistlust loobus. Jugoslaavia ning Serbia ja Montenegro ei osalenud 1991. ja 2006. aastal. Serbia ja Montenegro tahtis osaleda 2006. aastal ühendatud riigina, kuid eemaldus pärast süüdistusi taktikalise hääletuse pärast rahvuslikus eelvoorus. Serbia ja Montenegro on osalenud eraldi riikidena alates 2007. aastast. Austria naasis pärast üheaastast puudumist ja eemaldus 2008. aastal. Edgar Böhm Austria ringhäälingust on öelnud: "Me nägime juba 2007. aastal, et tulemused ei põhine laulu kvaliteedil, vaid riigi asukohal."
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
- Eemaldunud – riigid, kes on varem osalenud, kuid hiljem kõrvale jäänud
Eesti osalemine Eurovisiooni lauluvõistluselRedigeeri
Pikemalt artiklis Eesti Eurovisiooni lauluvõistlusel
Eesti osales esmakordselt Eurovisiooni lauluvõistlusel 1993. aastal Ljubljanas ja Eestit esindas Janika Sillamaa lauluga "Muretut meelt ja südametuld". Laul sai eelvoorus viienda koha ja lõppvõistlusele ei pääsenud. Esimene tõsisem saavutus tuli 1996. aastal Oslos peetud lauluvõistlusel, kus Eestit esindasid Maarja-Liis Ilus ja Ivo Linna lauluga "Kaelakee hääl" ja saavutati viies koht. 2000. aastal Stockholmis peetud võistlusel esindas Eestit Eda-Ines Etti lauluga "Once in a Lifetime" ja Eesti tuli neljandaks.
Aasta 2001 oli Eestile kõige edukam. Tanel Padar ja Dave Benton esitasid laulu "Everybody" ja võitsid.
2002. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel esindas eestit rootslane Sahlene ja ta saavutas 3. koha. Tähelepanuväärne oli ka 2005. aasta, kui Eestit esindas ansambel Suntribe ja Šveitsi teine eesti ansambel Vanilla Ninja lauluga "Cool Vibes". Aastal 2006 esindas Eestit jälle rootslane – Sandra Oxenryd looga "Through my Window". Aastal 2007 esindas Eestit Gerli Padar looga "Partners in Crime".
Eurovisiooni lauluvõistluse võitjadRedigeeri
Vaata kaRedigeeri
ViitedRedigeeri
- ↑ Euroopa Ringhäälingute Liit
- ↑ Euroopa Ringhäälingute Liit
- ↑ 3,0 3,1 Euroopa Ringhäälingute Liit
- ↑ 4,0 4,1 Euroopa Ringhäälingute Liit
- ↑ The BIG Zero
- ↑ https://web.archive.org/web/20160515141453/https://www.eurovision.tv/upload/voting/ESC-2016-grand_final-full_results.xls
- ↑ Eurovision.tv. History by country.
VälislingidRedigeeri
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Eurovisiooni lauluvõistlus |
- Eurovisiooni lauluvõistluse koduleht (inglise keeles)
- Eurovisioon.ee