Võitlus (ajaleht)
Võitlus oli Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu ja Eesti Vabadussõjalaste Liidu häälekandja, mis ilmus 1931–1934[1].
2. juulil 1932, nädalalehena ilmuma hakkamise puhul, kirjutas ajalehe toimetus: "Teie nõudmine on ja jääb, et Eesti riik ja rahva vabadus ei saaks hävitatud kõduneva parteilise demokraatia korraga, vaid võidetud vabadus peab viima Eesti rahva paremale tulevikule[2]."
Pärast teist rahvahääletust juunis 1933 teatas Artur Sirk ajalehes: "See rusikahoop näkku, mida rahvas andis erakondadele möödunud rahvahääletamisega, peaks olema erakondi niivõrd kainestanud, et nad rahva tahtmisega ja kannatustega enam mängida ei julge. Kui erakondade järgmistest sammudest aga selgub, et see rusikahoop nõnda võimas on olnud, et ta erakonnamehed päris uimaseks on teinud – siis tuleb need rühmitused ja inimesed võimalikult kiiresti lülitada välja rahva saatuse juhtimisest, riigi rahuliku arengu nimel, rahvuse parema tuleviku nimel[3]."
11. veebruaril 1933 kirjutati Võitluses: "Hitleri võit Saksamaal on uueks tõenduseks erakondade pankrottidele; see näitab, millise kiirusega ja järjekindlusega teostub Euroopa rahvaste vabanemine erakondade ikke alt – parema tuleviku loomiseks. Itaalia, Ungari, Poola ja nüüd ka Saksamaa on enestele kindlanäolised juhid saanud, mujal igalpool Euroopas on rahva seas käärimas sama tung uue, lihtsama ja kindlama valitsemissüsteemi järele senise kuluka ja teguvõimetu erakondade valitsuse asemele, kus igaüks oma poole kisub, kas või ägagu riik ja rahvas selle all[4]." Võitlus nägi Hitlerit kui erakondluse vastast jõudu. "Kui Hitler ei oleks suutnud liita Saksamaal kõiki rahwusriikliselt mõtlejaid kodanikke üheks tugewaks marksismiwastaseks organisatsiooniks, ja kodanline element oleks endiselt näägelnud ja tülitsenud soojade kohtade ja heade ,,schnitt"ide -pärast, siis oleks praegu Hitleri asemel Ernst Thälmann pukki istunud wöi äge sisesõda Saksamaad wapustanud. Mis meiega siis oleks juhtunud, ei waja lähemat kommentaari: kommunistklikud Saksamaa ja Wenemaa ühinedes, oleks ärapühkinud piiririigid ja terwele Euroopale hädaohuks muutunud. Eestis aga kõigepealt sadatuhat „kodanlast" mahalastud, wiimane kui maalapike riigistatud, meie talupidajad metsatöödele Siberi wõi Murmanski saadetud jne."[5]
Ajalehes avaldati juutide ning Jaan ja Ilmar Tõnissoni vastaseid karikatuure[6]. Võitluses toodi esile juutide seos kommunismi ja sotsialismiga ning osalemine erakondlikult toetatud korruptiivses majandustegevuses.[7][8][9] Jaak Valge väitel hiljem Võitlus kritiseeris Adolf Hitleri poliitikat juutide suhtes[10][11][12].
Ajalehes kutsuti üles looma Tartu Ülikooli juurde Vabadussõja ajaloo dotsentuuri, kasvõi arheoloogia professuuri arvel, kuna vist kõik maakohad on läbi tuhnitud ja pole enam vaja uusi arheolooge juurde kasvatada. Selle asemel oleks võinud arheoloogiaprofessor asuda Vabadussõja ajaloo käsitamisele[13].
Kuna ajaleht "Vaba Maa" levitas vapside väitel nende aadressil sihilikku jämedat valet ja laimu, kuulutas Eesti Vabadussõjalaste Liit veebruaris 1934 boikoti kõigile "Vaba Maa" kontserni väljaannetele.[14]
Vaba Maa peatoimetaja Eduard Laaman iseloomustas Võitlust järgmiselt: Sest saadik, kui "kuldsuu" Ikmelt tegi "Kiires" enamlust, pole Eestis enam nii kirjaoskamatut lehte nähtud kui "Võitlus"[15].
Võitlus avaldas ka paljastusi vabadussõjalaste riigivanema kandidaadi Andres Larka erakondlasest vastaskandidaadi Johan Laidoneri [16] väidetavalt ebaseadusliku ja korruptiivse majandustegevuse kohta. 22. veebruaril avaldas Võitlus pika artikli "Laidoner majandusmehena". Sarnane materjal oli Ilmar Raamoti hilisemal väitel koostamisel ka Pätsi kohta ja pidi ilmuma märtsis. [17][18][19]
Riigikohus oma korraldaval istungil 26. aprillil 1934 jättis läbi vaatamata kaebuse Sisekaitseülema otsusele 12. märtsist 1934 kirjastusühisuse Võitlus sulgemise, ajalehtede Võitlus ja Vabadussõjalaste Võitlus sulgemise, ajakirja Vabadussõjalaste Koduleht ilmumise keelamise ning rahvusliku kultuurklubi sulgemise pärast[20][21].
20. oktoobril 1934 leppisid endine Võitluse vastutav toimetaja Klasmann ja Johan Laidoner Tallinna-Haapsalu rahukogus, kusjuures Klasmann pidi vabandama kindral Laidoneri ees, kuna ebaõiged andmed viimase kohta olid lehte sattunud kontrollimatult[22].
Viited muuda
- ↑ http://dea.nlib.ee/index.php?lid=81&PHPSESSID=0c74acf11f93562d4c4ca7c22ac37060 (vaadatud 08.10.2013)
- ↑ Numbri saateks. Võitlus, 2. juuli 1932, nr. 12, lk. 2.
- ↑ Artur Sirk. Austagem rahva otsust. Võitlus, 15. juuni 1933, nr. 42, lk. 2.
- ↑ Hitleri võit Saksamaal. Võitlus, 11. veebruar 1933, nr. 6, lk. 4.
- ↑ Võitlus, 11. märts 1933, nr. 10, lk. 2.
- ↑ "Suured ninad". Võitlus, 5. august 1933, nr. 64, lk. 3.
- ↑ Võitlus, 4. mai 1933, nr. 25, lk. 3.
- ↑ Võitlus, 10. juuni 1932, nr. 40, lk. 2.
- ↑ Võitlus, 10. august 1932, nr. 66, lk. 3.
- ↑ Võitlus, 21. september 1933, nr. 84, lk. 2.
- ↑ http://objektiiv.ee/vabadussojalased-lahkunud-kaotajate-haaleoigus/
- ↑ Võitlus, 21. september 1933, nr. 84, lk. 2.
- ↑ Tartu Ülikool peaks rohkem tundma huvi vabadussõja ajaloo vastu. Võitlus, 17. september 1932, nr. 23, lk. 4.
- ↑ Võitlus, 10 veebruar 1934, nr. 18, lk. 7.
- ↑ L. Erakonna-presidendi pooldajad. Vaba Maa, 24. mai 1933, nr. 120, lk. 4.
- ↑ http://www.pealinn.ee/kultuur/jaak-valge-vabadussojalased-tembeldati-patsi-poolt-natsideks-n22757
- ↑ Ilmar Raamot. Mälestused I. Vaba Eesti, 1975, lk 310.
- ↑ https://www.ohtuleht.ee/578823/kuidas-pats-ja-laidoner-panga-pohja-lasid
- ↑ https://sakala.postimees.ee/2402753/ajaloolane-pats-ja-laidoner-panid-taskusse-miljoneid
- ↑ "Võitluse" sulgemise otsus jääb jõusse. Vaba Maa, 27. aprill 1934, nr. 97, lk. 3.
- ↑ Riigikohtu motiivid "Võitluse" sulgemise kohta. 9. mai 1934, nr. 107, lk. 2.
- ↑ "Võitluse" toimetaja Klasmann ja kind. Laidoner lepivad. Vaba Sõna, 20. oktoober 1934, nr. 241, lk. 12.