See artikkel räägib raadiolokatsiooni süsteemist; ansambli kohta vaata artiklit Radar (ansambel); Politsei-ja Piirivalveameti ajakirja kohta vaata artiklit Radar (ajakiri); telesaate kohta vaata artiklit Radar (saade).

Radar (varem ka RADAR; inglise keeles radio detection and ranging, 'raadiojälgimine ja kauguse määramine') on õhuruumi raadioseireseadeldis ehk raadiolokaator, mis toimib elektromagnetkiirguse, siin raadiolainete levimise põhimõttel ruumis. Raadiolokaatorit kasutatakse ruumis või veepinnal asuvate objektide avastamiseks ning nende kauguse, kõrguse, kiiruse ja liikumise suuna määramiseks.

ARPA radar Kwajaleini atollil
Radareid kasutatakse ka lindude rände uurimiseks, need võimaldavad jälgimistegevust ka öösel. Kaasaegsed lindude jälgimise radarid (vasakul horisontaal- ja paremal vertikaalradar) võimaldavad koguda teavet lindude rändeaktiivsuse, selle fenoloogia, lennukõrguse ja seoste kohta keskkonnatingimustega. Radarseirega on leidnud kinnitust asjaolu, et lindude öine ränne on aktiivseim pilvitu tähistaevaga ning on selgunud ka, et ligikaudu pool kogu rändest leiab aset öötundidel. Pildil olevate radaritega seiratakse lindude rännet Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi välibaasis Kihnus, Eesti Energia AS tellimusel, et välja selgitada lindude rännet vähem segavaid merealasid tuuleenergeetika arendamiseks

Eristatakse kolme liiki radareid:

  • primaarradarid, raadiosignaal saadetakse tavaliselt pöörleva suundantenni abil eetrisse. Raadioimpulss peegeldub objektilt tagasi radari vastuvõtuantenni. Signaali saatjast objektini ja tagasi vastuvõtjani jõudmise aja järgi arvutatakse objekti kaugus.
  • sekundaarradari abil leitakse ka kaugemaid objekte. Lennuki pardal olev transponder reageerib radari suhteliselt nõrgale impulsile ning vastus edastatakse juba lennuki raadiosaatja tugevama signaaliga, milles sisalduvad vajalikud lennuandmed (tunnus, kiirus, kõrgus ja muu vajalik) lennuliikluse juhile.
  • passiivradariga võetakse vastu teiste raadiokiirgusallikate signaale ja peegeldusi. Leiab kasutamist sõjalistel eesmärkidel.

Radari saatja pöörlevast suundantennist kiirguvad kitsasse ruuminurka elektromagnetlaine impulsid. Elektromagnetilise laine dielektrilise ja magnetilise läbitavuse erinevuse tõttu keskkonnas on ka peegeldused sealt erineva tugevusega. Peegeldunud raadiolaine võetakse vastu enamasti sama radari vastuvõtuantenniga. Peegeldunud raadiolainete energia moodustab tavaliselt 10−19 kuni 10−3 saatja kiirgusenergiast.

Radar töötab impulssrežiimis võimsusega kuni mitukümmend MW. Objekti leidmiseks muudetakse antenni suunda, radari ekraanilt jälgitav peegeldunud impulsi hilistus on võrdeline objekti kaldkaugusega (1 mikrosekund vastab 150 m). Ekraanidena kasutatakse tavaliselt elektronkiiretorusid (tänapäeval LCD või muud ekraanid), mille ekraanile on kantud kaugusringid ja äärele asimuudiskaala. Objekti asimuut määratakse suunal, mil objektilt peegeldunud signaal on maksimaalne.

Üheaegselt impulsi kiirgumisega hakkab indikaatori ekraani keskmest radiaalselt liikuma elektronkiire tekitatud helendav täpp; selle heledus on võrdeline saabuva impulsi tugevusega ning kaugus keskpunktist võrdeline ajaga, mis impulsil kulub objektini ja tagasi jõudmiseks. Antenni pöörlemise tõttu kiirgub iga impulss eelmisega võrreldes väikese nurga all ja sama nurga võrra pöördub ka kiir indikaatori ekraanil. Nii saadakse ekraanil erisuguse heledusega täpid. Doppleri efekti põhjustatud peegeldunud signaali sageduse muutus võimaldab määrata objekti radiaalsuunalist kiirust ja välistada seisvate objektide kujutisi. Raadiolained peegelduvad seda tugevamalt, mida suurem on objekt või mida parem on vastuvõtuantenn.

Sarnane süsteem on lidar (Light Detection And Ranging) elektromagnetkiirguse valguskiirguse (optilistel) sagedustel, milles kasutatakse lasereid. Laseri lainepikkus on raadiolainest tublisti väiksem. Lainepikkuse ja optilise süsteemi apertuuri suhe rubiinlaserist väljuva valguskiire jaoks on märksa väiksem kui sama suhe raadiolainete ja näiteks 100-meetrise diameetriga radarpeegli korral – laserikiirega on objekti asukoha täpne kindlaksmääramine radari ees suur eelisega. Paraku muudavad atmosfääris olev niiskus (pilvisus, udu) ja suits laserkiire kasutamise hajumise tõttu sageli vähe tõhusaks.

Ajalugu

muuda

2. aprillil 1935 patenteeris Šoti füüsik Sir Robert Watson-Watt radari tööpõhimõtte (radio detection and ranging).[1] Esimesed radarid ehitati Robert Watson-Watti juhtimisel Suurbritannia saare idarannikule, mis olid mõeldud õhuruumi kaitseks ja võimaldasid avastada lennukeid juba 75 miili kauguselt.

Teise maailmasõja ajal olid radarid tugeva kaitsesüsteemi tähtsaks osaks Saksa Luftwaffe pommituslennukite rünnakute vastu. Sõja lõpus kasutati ka mobiilseid lennukitele paigutatud radareid, mis tegi lõpu Saksa allveelaevade laiutamisele Atlandi ookeani vetes.

Radari arengu tähtsaks teetähiseks saab pidada magnetroni leiutamist Birminghami ülikoolis 1940. aasta algul. Magnetron võimaldas inglastel kasutada oma radarites palju kõrgemat raadiosagedust kui sakslastel suurtes kohmakate antennidega radarites. Magnetron on kõigi hilisemate radari arenduste tuumikseadeldis.

Valik radari- ehk raadiolokatsioonisüsteeme

muuda
 
Beriev A-50

Vaata ka

muuda

Viited

muuda