Ava peamenüü

Raadiolokatsioon on teaduse ja tehnika valdkond, mis ühendab meetodeid ja vahendeid objektide lokaliseerimiseks (asukoha kindlaksmääramiseks) ja tuvastamiseks raadiolainete abil. Selleks rakendatav seade on raadiolokaator ehk radar. Esimesed raadiolokatsioonisüsteemid võeti kasutusele Suurbritannias II maailmasõja ajal õhukaitse otstarbel.

Aktiivne raadiolokatsioon passiivse objekti korral

LiigidRedigeeri

Väljakiiratud ja vastuvõetud raadiolainete järgi eristatakse passiivset, poolaktiivset ja aktiivset raadiolokatsiooni:

  • passiivne raadiolokatsioon – radar ise ei kiirga, vaid ainult võtab vastu objekti poolt kiiratud raadiolainete vahendusel edastatud signaali; rakendatakse peamiselt raadiopeilimisel (saabuvate raadiolainete suuna määramisel) ja radarkaardistamisel; võimalik on vastu võtta ka objekti (nt lennuki) tehniliste seadmete talitlusega seotud elektromagnetkiirgust, sealhulgas soojuskiirgust;
  • poolaktiivne raadiolokatsioon – objekti kiiritatakse raadiolainetega ja võetakse vastu objekti poolt retransleeritud raadiolaineid; seda küsivat-vastavat süsteemi rakendatakse raadionavigatsioonis, raadiotuvastuses (oma-võõras-kindlakstegemiseks) ja objekti parameetrite kohta info saamiseks;
  • aktiivne raadiolokatsioon – objekti kiiritatakse raadiolainetega ja võetakse vastu objektilt peegeldunud (hajunud) raadiolaineid; seda liiki raadiolokatsioon on kõige laiemalt kasutusel.

Kasutatavad sagedusedRedigeeri

Antenni võimendus ja suunatoime on seda paremad, mida suuremad on antenni mõõtmed, võrreldes raadiolaine pikkusega. Seepärast kasutatakse lühikesi raadiolaineid, mis jäävad peamiselt detsimeeter- ja sentimeeterlainete piirkonda.

Aktiivlokatsiooni põhialusedRedigeeri

Antenn saadab kitsasse ruuminurka perioodiliselt võimsaid raadiolaineimpulsse. Väljasaadetud raadiolained hajuvad nende levialas olevatelt objektidelt, millel on teistsugused elektromagnetilised omadused. Osa hajunud raadiolainetest peegeldub tagasi vastuvõtuantenni (selleks on tavaliselt vastuvõtule ümberlülitatud saateantenn). Nõrk vastuvõetud signaal suunatakse edasi ülitundlikku vastuvõtjasse.

Peegeldunud impulsi hilistus on võrdeline objekti kaugusega, kusjuures 1-sekundisele hilistusele vastab vahemaa 150 meetrit.

Kui peegeldava objekti kaugus antennist muutub, siis erineb vastuvõetava signaali sagedus Doppleri efekti tõttu väljakiiratud võnkumise sagedusest; see sageduste erinevus võimaldab kindlaks määrata objekti radiaalsihilise liikumiskiiruse.

Objekti suunanurk ühtib antenni telje suunaga, sest elektromagnetlaine levib sirgjooneliselt.

AllikadRedigeeri

  • Raadiolokatsioon – Eesti Entsüklopeedia, 7. kd, 1994, lk 648
  • Radar Basics