Dokumentaalfilm

Dokumentaalfilm (argikeeles ka dokfilm; vananenud terminiga kultuurfilm[1]) on film, mis on loodud reaalsuse dokumenteerimiseks peamiselt harimise või ajaloolise jäädvustamise eesmärgil.

Dokumentaalfilmi ja draama elemente kombineeriv "Nanook of the North" (1922. a, Robert J. Flaherty)

Dokumentalistika alussõna on "dokument", mis pärineb ladinakeelsest sõnast docere ehk õpetada. Dokumentaalfilmide esivanemaks peetakse aktuaalfilme (Actuality film). Aktuaalfilmidel, erinevalt dokumentaalfilmidest, puudus sidusus ja narratiivne joon. Kuigi dokumentalistikaga tegeleti ka varem, peetakse siiski esimeseks dokumentaalfilmiks 1922. aastal tehtud “Nanook of the North”, mille autor on Robert Flaherty. Film räägib eskimo (inuitid) Nanooki ja tema pere elust ühe aasta jooksul.

Dokumentaalfilmi ajalugu

muuda

Esimesi filme, mis on loodud enne 1900. aastaid, nimetatakse “aktuaalfilmideks”, vahel ka “tegelikkuse filmideks”, sest seal oli jäädvustatud lühikesi katkendeid “tegelikest” sündmustest.[2] Need kestsid minuti või vähem, näiteks filmiti inimesi tööle minemas või laeva sadamasse maabumas. Maailma esimesed filmid on dokumentaalfilmide alged.

Tänapäevased dokumentaalfilmid said alguse 1920. aastatel Venemaal. Noor luuletaja ja filmitoimetaja Dziga Vertov lõi Vene revolutsiooni ajal enda rühmaga hariva uudistesarja Kino-Eye (tõlkes “kinotõde”). 1922. aastal USA filmilavastaja Robert Flaherty loodud “Nanook of the North”, mis kirjeldab eskimo perekonnaelu, peetakse esimeseks “originaalseks” dokumentaalfilmiks.[3] 1930. ja 1940. aastatel sai dokumentaalfilmist oluline propagandavahend Natsi-Saksamaale, USA-le ja Suurbritanniale ning seda kõige rohkem Teise maailmasõja ajal.[4] 1950. ja 1960. aastatel aitas tehnoloogia areng kaasa ka dokumentaalfilmide arengule.[5] Esimeste seas oli Eclairi kaamera, mis muutis filmilintide vahetamise paindliku sünkroniseerimisega palju kiiremaks. 1960. aastateks olid tehnoloogiline areng muutnud iga filmitegemise sammu lihtsamaks ning filmindus kogus hoogu. 1960. aastate lõpuks tõi kaamerate kasutamise populaarsus kaasa endaga televisiooni ajastu ning dokumentaalfilme hakati näitama ka televisioonis. See seadis dokumentaalfilmide loomisele ka palju piiranguid. Tekkisid kõrgemad ootused ning nõudmised dokumentaalfilmide osas, tänu millele tekkisid 1980. ja 1990. aastatel professionaalsema süžee ja ülesehitusega filmid.

Dokumentaalfilmide ajalugu Eestis

muuda

28. detsembril 1895 tutvustasid vennad Auguste ja Louis Lumière'd Pariisis avalikkusele oma läbimurdelist leiutist, kinematograafi, märkides olulist hetke filminduse ajaloos. Vähem kui aasta hiljem jõudis see kinematograaf Tallinna ja seejärel Tartusse, kus toimus mitmeid filmilinastusi. Tallinnas alustati näitamisi 4. oktoobril Tallinna Börsihoone väikeses saalis (tänapäeval Ajaloomuuseumi hoone Pikal tänaval), Tartus aga 13. novembril 1896. Esimesed filmivõtted Eestis toimusid alles mitu aastat hiljem. 30. aprillil 1908 jäädvustati Rootsi kuninga lühike peatus Tallinna reidil teel Peterburi ja mõne päeva pärast said vaatajad seda filmi nautida kinolinal. Eesti filmiloo tõeline algus saabus mõne aasta pärast, kui Johannes Pääsuke (1892–1918) tõusis esimeseks eestlasest filmirežissööriks. Vaid 20-aastaselt jäädvustas Pääsuke 1912. aastal Tartus Sergei Utotškini lennu. Need kroonikakaadrid linastati seejärel Tartu Illusionis 30. aprillil 1912, mida võib pidada eesti kino sünnipäevaks. Järgnevatel aastatel lõi Pääsuke mitmeid kroonikapalu ja lühifilme, kujutades stseene Tartust, alates tuletõrjujate pidustustest kuni linna vaadeteni ning suure lumetuisuni 1913. aastal. Tema roll fotograafina Eesti Rahva Muuseumis mõjutas tema huvi antropoloogia vastu, kajastudes murrangulisel antropoloogiafilmil "Retk läbi Setumaa"[6].[7]

Liigitus

muuda
  • Poeetiline dokumentatsioon – sai alguse 1920. aastatel, keskendub kogemusele ning näitab maailma teise külje kaudu.
  • Vaatlev dokumentatsioon – alates 1960, jälgib, annab vaadeldavatele ja filmitavatele inimestele “pihikambri” momendi, kus nad saavad üksinda kaamerale enda seisukohti väljendada.
  • Osavõttev dokumentatsioon – filmi tegija on osa filmi narratiivist.
  • Peegeldav dokumentatsioon – film keskendub filmi autorile, kes on ennast pannud endale ebatavalisse ja harjumatusse keskkonda, mis omakorda hakkab filmi tegijat mõjutama.
  • Performatiivne dokumentatsioon – näitab vaheldumisi intervjuusid ja kaadreid päriselust ning performatiivseid segmente, mis on lavastatud päriselu põhjal.
  • Ekspositiivne dokumentatsioon – tõetruu dokumentaalfilm, mis näitab filmitavat oma kõige ausamas ja vahetumas vormis. [8]

Eesti dokumentaalfilmid

muuda
  Pikemalt artiklis Eesti dokumentaalfilmide loend

Viited

muuda
  1. "Eesti keele seletavas sõnaraamatus" (vaadatud 19.01.2019)
  2. "Actuality film", Wikipedia (inglise), 26. detsember 2023
  3. "1ellis.html". www.ou.edu.
  4. "History of Documentaries". Desktop-Documentaries.com.
  5. Red (22. juuli 2020). "History Of Documentary Film". DocsOnline (Ameerika inglise).
  6. "Retk läbi Setumaa (1913) - Eesti filmi andmebaas". www.efis.ee.
  7. "Eesti filmiajalugu". www.filmi.ee.
  8. Aldredge, Jourdan (26. juuli 2022). "The 6 Types of Documentary Films". The Beat: A Blog by PremiumBeat (Ameerika inglise).