Rõngassõlg

Rõngassõlg on lameda sõõriga sõlg, millel on keskmise suurusega suuava ja välisserv kaunistusega. See on nii rõivakinnitusvahend kui ehe.[1]

14. sajandi rõngassõlg Inglismaalt kirjaga IESVS
Aastaist 1340-1350 pärinev vääriskividega kaunistatud kullast rõngassõlg Saksamaalt, praegu Metropolitani muuseumi kogus
20. sajandist pärit väike plekist pressitud rõngassõlg eest- ja tagantvaates

AjaloostRedigeeri

Eestis levisid 13. sajandist 17. sajandini laialdaselt kitsama sõõriga lamedad rõngassõled ehk hansasõled. 16. sajandil tuli moodi renessansipärane laiema sõõriga rõngassõlg, millest 18. sajandi teiseks pooleks kujunes välja kuhiksõlg.[2]

KirjeldusRedigeeri

Õhukesest hõbeplekist rõngassõlgedel oli läbimõõt 5–10 cm, suuaval 3–4 cm. Sõle serva joodeti kaunistusega äärevits: nupukeste rida, risti või kaldu sisselõiked jms. Sõle suuava vits võis olla kaunistusega või ilma. Sõõri pinnale olid uuristatud kas mingid sõnad või õisornament, mis oli stiililt lähedane kuhiksõlgedele. 19. sajandi lõpuks oli sõlekirjadele omane geometriseerumine.[1]

Talurahvasõled olid valdavalt hõbedast, lihtsamad sõled vasesulameist, 19. sajandil lisandus ka uushõbeda, hiljem melhiori kasutamine. Valmistajateks olid linnakullassepad.[2]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 76
  2. 2,0 2,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 290

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri