Rõngassõlg
Rõngassõlg on lameda sõõriga sõlg, millel on keskmise suurusega suuava ja välisserv kaunistusega. See on nii rõivakinnitusvahend kui ehe.[1]
AjaloostRedigeeri
Eestis levisid 13. sajandist 17. sajandini laialdaselt kitsama sõõriga lamedad rõngassõled ehk hansasõled. 16. sajandil tuli moodi renessansipärane laiema sõõriga rõngassõlg, millest 18. sajandi teiseks pooleks kujunes välja kuhiksõlg.[2]
KirjeldusRedigeeri
Õhukesest hõbeplekist rõngassõlgedel oli läbimõõt 5–10 cm, suuaval 3–4 cm. Sõle serva joodeti kaunistusega äärevits: nupukeste rida, risti või kaldu sisselõiked jms. Sõle suuava vits võis olla kaunistusega või ilma. Sõõri pinnale olid uuristatud kas mingid sõnad või õisornament, mis oli stiililt lähedane kuhiksõlgedele. 19. sajandi lõpuks oli sõlekirjadele omane geometriseerumine.[1]
Talurahvasõled olid valdavalt hõbedast, lihtsamad sõled vasesulameist, 19. sajandil lisandus ka uushõbeda, hiljem melhiori kasutamine. Valmistajateks olid linnakullassepad.[2]
Vaata kaRedigeeri
ViitedRedigeeri
- ↑ 1,0 1,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 76
- ↑ 2,0 2,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 290
KirjandusRedigeeri
- Ilmari Manninen. Eesti rahvariiete ajalugu (1927, kordustrükid 2009 ja 2017).
- Kaalu Kirme. Eesti sõled, kirjastus: Kunst, 1986.
- Kaalu Kirme. Eesti rahvapärased ehted, kirjastus: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002.
VälislingidRedigeeri
- Tekstiga rõngassõlg. Eesti Rahva Muuseum.
- Ornamendiga rõngassõlg. Eesti Rahva Muuseum.
- Hansasõlg. Tartu Linnamuuseum.
- Eesti sõled