Ava peamenüü
Kullast, filigraaniga ja värviliste kividega kaunistatud frangi ketassõlg
Umbes 985. aastal loodud pärgamentkäsikirja miniatuuril kannab keiser Otto II õlal ketassõlega kinnitatud mantlit

Ketassõlg, ka plaatsõlg on sõlg, mis koosneb lameda, sageli ažuurse ketta kujulisest sõlekehast ja selle alla kinnitatud nõelast, mis nagu kaarsõlel kinnitub haaknõela põhimõttel. Sõletüüp on provintsiaalrooma algupära, Eestis olid kasutusel alates rooma rauaaja teisest poolest, põhiline kasutus jäi 4.-5. sajandisse[1].

AjaluguRedigeeri

Ketassõle laiem levik algas Rooma riigis 1. sajandi paiku. Kuna ketassõle puhul jääb ketta ja sõlenõela vahele kanga jaoks vähem ruumi kui kaarsõle puhul, võisid ketassõled täita peaasjalikult dekoratiivset eesmärki. Varasemate provintsiaalrooma plaatsõlgede hulgas leidub nii ringikujulisi, ovaalseid, rombjaid kui ka poolkuukujulisi. 2.-3. sajandil ilmub ketassõlgede dekoori emailkaunistus[2].

Ketassõlg oli kaarsõle kõrval oluline kinnitusvahend Rooma riigi järgses Euroopas rahvasterännuajal, enamik rahvaist täiendas ja arendas omal viisil edasi rooma sõlgede motiive ning dekoori. Kullassepatöö oli kõrgel tasemel, paljudel kullast või hõbedast ketassõlgedel kasutati kaunistuseks filigraani, granuleerimist, taušeeringut ja niellot, samuti kärgsulatist, mille kontuuridesse pandi emaili, värvilist klaasi ja vääriskive. Odavamast metallist ketassõlgi kullati ja hõbetati. Mandri ketassõlgede stiilist eristus rühm anglosaksi sõlgi, mida iseloomustas keerukas ažuurne dekoor loom- või põimornamendist.

Eesti materjalRedigeeri

Eesti arheoloogilises materjalis leitud ketassõled on sageli kaunistatud ažuursetest väljalõigetest moodustatud dekooriga, mille motiivide hulgas on kodarjalt paiknevad avad või lohud, jooksev ratas, risti meenutavad motiivid. Vahel lisandus neile värvilisest emailist kaunistus. Ketassõlgedel oli mitmeid kohalikke erivorme. Lõuna-Eestis olid levinud peamiselt nupuliste äärte ja keskosas kodaratega sõled, nupp või tähistada ka sõle keskpunkti, Kagu-Eestis väikesed nuppudega äärte ja risti või rombikujulise keskosaga sõled ning Põhja-Eestis suuremad, kõverate kodaratega või neljast sõõrist koosneva keskosaga, mõnikord sakilise servaga sõled[3]. Ketassõlgi pole arheoloogid jaganud kaunistuste või kuju järgi seeriatesse, sest üksikelementidest moodustatud erinevaid kombinatsioone on väga palju.

Ketassõle kui tüübi seos palju hilisema rõngassõle tüübiga on ebaselge[4].

SümboolikasRedigeeri

 
Vaivara valla lipp

Vaivara valla vapil ja lipul on kujutatud Türsamäelt leitud 4. sajandi ketassõlge[5].

Viljandi kultuuriakadeemia logol on madarapunasel põhjal triskele motiiviga[6] ketassõlg, mis meenutab Viru-Nigula 3.-4. sajandi Pada kalme leidu AI 2655:358[7].

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri