Théodore Géricault

Prantsusmaa maalikunstnik

Jean-Louis André Théodore Géricault (26. september 1791 Rouen, Prantsusmaa26. jaanuar 1824 Pariis, Prantsusmaa) oli prantsuse maalikunstnik, litograaf ja skulptor. Ta on üks romantismi alusepanijaid ning tema maali "Méduse’i parv" peetakse üheks romantismi tähtteoseks.

Théodore Géricault
Théodore Géricault auto-retrato.jpg
Autoportree (1821)
Sünninimi Jean-Louis André Théodore Géricault
Sünniaeg 26. september 1791
Sünnikoht Rouen, Prantsusmaa
Surmaaeg 26. jaanuar 1824 (32-aastaselt)
Surmakoht Pariis, Prantsusmaa
Rahvus prantslane
Tegevusala maalikunstnik, graafik
Kunstivool romantism
Tuntud teoseid "Méduse’i parv",
"Haavatud kürassiir",
"Vaimuhaige naine"

EluluguRedigeeri

Théodore Géricault sündis 26. septembril 1791 Roueni linnas jõukas peres: ta isa Georges-Nicolas Géricault oli advokaat ja maaomanik ning ema Louise-Jeanne-Marie Caruel pärit vanast mõjukast perest. Ta oli pere ainus laps. 1796. aastal kolis pere Pariisi, kus ta isa asus tööle abikaasa onule kuuluva tubakafirma juures.[1]

Kunstihuvi avaldus Géricault’l juba varakult. Ta omandas keskhariduse prestiižikas koolis Lycée Impérialis (praeguses Lycée Louis-le-Grandis), kus õppis kunsti Prix de Rome’i laureaadi Pierre Builloni käe all. Kooli lõpetamise järel ärgitas Géricault emapoolne onu teda kunsti edasi õppima. Aastatel 18101811 õpetas teda maalikunstnik Carle Vernet ning tänu nende ühisele huvile hobuste vastu lihvis Géricault tema käe all loomade liikuvuse, jõulisuse ja emotsionaalsuse väljendamist.[2] Pärast Vernet’ juurest lahkumist aastal 1811 õppis ta klassikalist kompositsiooni ja inimanatoomiat Pierre-Narcisse Guérini töökojas, kus kohtus ka Eugène Delacroix’ga. Delacroix kogus Géricault’ teostest palju inspiratsiooni ning nendest said hiljem ühed romantistliku kunstivoolu alusepanijad.[3] Samal ajal suurenes Géricault’ huvi poliitika vastu, mis kajastus ka ta loomes.[4]

Peagi hülgas Géricault ka Guérini ning suundus õppima omal käel. Aastatel 1810–1815 veetis ta rohkelt aega Louvre’is, kus kopeeris Peter Paul Rubensi, Michelangeli Caravaggio, Tiziani, Diego Velázqueze ja Rembrandti loomingut. Ta viibis palju ka Versailles’ lossis, kus lihvis tallides hobuste anatoomia ja liikumise kujutamist.

1812. aastal lõi Géricault esimese mõjukama teose – "Ründevalmis ohvitseri" (Officier de chasseurs à cheval de la garde impériale chargeant, asub Louvre’is), mille stiilist nähtub Rubensi mõjutusi. 1814. aastasse jääb maal "Haavatud kürassiir" (Le Cuirassier blessé quittant le feu, lõppversioon asub Louvre’is ja väiksem, vähem viimistletud versioon Brooklyni muuseumis New Yorgis). Géricault’le valmistas pettumust leige vastukaja. Ta liitus Prantsuse armeega ning veetis järgmised kaks aastat Versailles’ garnisonis aega teenides.[5]

1816. ja 1817. aastal tegi Géricault reisi Firenzesse, Roomasse ja Napolisse, kus tutvus Itaalia klassikalise kunstiga ning vaimustus Michelangelost. Roomas kogu ta inspiratsiooni "Berberi hobuste" maalimiseks, kuid jättis maali lõpetamata.

 
„Torupillimängija“ (1821, litograafia; Washingtoni riiklik kunstigalerii)

1817. aastal lõi Géricault esimese litograafilise teose. Litograafia vastu tekkis tal sügavam huvi pärast seda, kui ta oli näinud Johann Nepomuk Strixneri ja Ferdinand Piloty litograafilisi koopiaid vanade meistrite maalidest. Järgmise kaheksa aasta jooksul sai temast üks mõjukamaid litograafe Pariisis.

1819. aastal eksponeeris Géricault Pariisi Salongi näitusel suuremõõtmelist maali "Meduse’i parv" (Le Radeau de la Méduse, algselt Scène de Naufrage, asub Louvre’is). Sellele järgnes skandaal: kunstnikku kritiseeriti liiga tundliku teemavaliku, ülemäära tõetruu kujutamislaadi ja dramaatilise sündmuse kunstiteosena kujutamise tõttu. Géricault otsustas riigist lahkuda ning veetis veidi üle aasta Inglismaal. Sinna reisimise algne plaan oli eksponeerida "Méduse’i parve" 1820. aastal näitusel Londonis, kuid ta jäi kohaliku kunstialuga pikemalt tutvuma, eriti lummas teda George Jonesi "Waterloo lahingu" detailirohkus. Inglismaal tegeles ta uurimisega, mitte maalimisega, nii et sel ajal lõi ainult mõne litograafilise teose.[2] Kohalikku vaesuse nägemine inspireeris teda looma ka joonistusi, mis on realistlikud, vabad igasugusest sentimentaalsusest.[6]

Géricault naasis 1821. aastal Pariisi. Sel ajal kajastus ta loomingus inglispärase udu ja pilvede kasutus.[2] Sellesse perioodi jääb ka ekspressiivsete realistlike portreede seeria vaimuhaigetest, algsest 10 maalist on säilinud viis, nende seas on tuntuim 1822. aastal valminud "Vaimuhaige naine" (La Monomane de l’envie või ka La Hyène de la Salpêtrière, asub Lyoni kunstimuuseumis).

Théodore Géricault’ elu jäi lühikeseks. Ta tervis oli habras, sest teda vaevas lülisambatuberkuloos (nn Potti tõbi) ning varem ratsutamisel tekkinud vigastused. Talle tehti küll mitu operatsiooni, kuid need ei olnud edukad. 1822.–1823. aastal halvenes ta tervis järsult ning talle määrati voodirežiim. Géricault suri 26. jaanuaril 1824. aastal Pariisis oma kodus, olles vaid 32-aastane. Tema matusetalitus toimus väikeses Faubourg-Montmartre’i kirikus.[1] Ta on maetud Père-Lachaise’i kalmistule Pariisis.[7]

LoomingRedigeeri

Stiil ja teemadRedigeeri

Théodore Géricault’ stiili iseloomustab dramaatiline mäng valgusega, figuuride liikuvus ja väga viimistletud kompositsioon. Ta maalid on jõulised, värv on kantud lõuendile spontaanselt, esile kerkivad tugevad pintslijooned ja värvilaigud.[8] Inimfiguurid on väga realistlikud ja nende loomiseks kasutatud inspiratsiooniallikaid võib otsida Vana-Kreeka skulptuuridest. Teoste läbivateks teemadeks on sõda ning mütoloogilised ja ajalised stseenid. Tihti figureerivad ka hobused, sest Géricault armastas juba noorena hobuseid ja ratsutamist. Kuid hobused ei olnud tema jaoks ainuüksi graatsilised loomad, ta huvitus ka ratsaniku ja hobuse emotsionaalsest suhtest ning sellest, kuidas inimese ja looma sünergia toob kaasa mõlema olendi jõulisema ja täiuslikuma vormi; nende teineteise füüsilisest täiendamisest ratsavõistlustel ja emotsionaalselt näiteks treeningutel.[2]

Géricault’ loomingust võib leida ka üksikuid portreid, natüürmorte ja merevaateid. Samuti maalis ta palju väikesemõõtmelisi akvarelle ja õlimaale ning illustreeris tollast kirjandust.[2]

 
Brooklyni muuseumis asuv "Haavatud kürassiiri" versioon (u 1814)

"Haavatud kürassiir"Redigeeri

1814. aastal loodud maal "Haavatud kürassiir" (Le Cuirassier blessé quittant le feu; õli lõuendil, 358 × 294 cm; lõppversioon asub Louvre’is ja väiksem, vähem viimistletud versioon Brooklyni muuseumis New Yorgis) kujutab ratsanikku, kes on lahinguväljal haavata saanud. Tagaplaanil olev hobune sulandub ümbrusse ning vaataja tähelepanu keskmes on haavatud mees.[2] Kuigi maal kannab pealkirja "Haavatud kürassiir", pole sõduril märgata ühtegi vigastust, mistõttu võib aimata, et vigastused on vaimset laadi.

Géricault otsustas maalida lahingustseeni teistmoodi kui tavaliselt, kus kujutatakse ulatuslikke lahinguid või võitlevaid väejuhte. Vaid mõni kuu pärast Napoleon I võimult tõukamist kujutas see maal Prantsusmaa lüüasaamist ja Napoleoni läbikukkumist.[9] Ta maalis hiiglaslike mõõtmetega teose kolme päevaga, kuid see võeti samamoodi vastu nagu kaotatud kangelased: saadi aru kunstniku pingutusest, kuid pettuti teostuses.[10]

"Méduse’i parv"Redigeeri

Théodore Géricault’ 1818.–1819. aastal valminud maal "Méduse’i parv" (ka "Medusa parv", Le Radeau de la Méduse, algselt Scène de Naufrage; õli lõuendil, 491 × 716 cm; asub Louvre’is) on kujunenud prantsuse romantistliku kunsti sümboliks.


Teosel on kujutatud tollal alles värskelt toimunud laevahukku. 2. juunil 1816 jooksis Lääne-Aafrika rannikul madalikule Prantsuse laevastikku kuulunud Méduse’i-nimeline fregatt. Reisijad evakueeriti suurele palkidest ehitatud parvele, mida loodeti poolesaja kilomeetri kaugusele rannikule pukseerida päästepaatide abil. Kui see plaan läbi kukkus, lahkus meeskond päästepaatidega, jättes 147 reisijat parvele omapäi. Parvel tekkisid meeskonnaliikmete vahel konfliktid, nappis joogivett ja toitu. Kui parv 13. päeval avastati, oli seal viibinutest elus ainult 15, kuid viis neist suri hiljem.

 
Püramiidid "Méduse’i parve" kompositsioonis (kollane täpp tähistab tagaplaanil olevat laeva)

Géricault pühendas enne maalima hakkamist 16 kuud uuringutele, ta rääkis ellu jäänud merehädalistega ja õppis surnukehade pealt inimanatoomiat. Ta lasi endale meisterdada parve koopia, et ta saaks paremini tundma õppida lainete murdumist parve külgedel.[11] Modellidena kasutas ta oma sõpru, näiteks Eugène Delacroix’d,[12] kuid ka Michelangelo ja Vana-Kreeka skulptuure.

Maalil on ta realistlikult ja groteskselt kujutatud merehädaliste kannatusi, selle läbivateks teemadeks on nälg ja surm. Figuurid on tõetruud ning kõige väiksemateski detailides viimistletud. Teose kompositsioonis mängib ta diagonaalsete joontega, mille kaudu annab kujutatavale liikuvuse ja ühendab pildil olevad objektid.[2] Parvel olevad inimesed moodustavad kaks püramiidi, millest tagumise tipus on mustanahaline mees, kes lehvitab punast lippu, lootes saada tagaplaanil paistva laeva tähelepanu. Géricault toob mustanahalise figuuriga mängu poliitilise alatooni. Arvatakse, et kunstnik vihjas sellega orjuse kaotamisele ning rõhutab, et rass ei mängi mingit rolli ei äärmuslikes ega igapäevasündmustes.[13]

Kui Géricault maali 1819. aastal Pariisi Salongis esimest korda avalikult esitles, oli vastukaja negatiivne. Inimesed olid šokeeritud nii teose massiivsusest kui ka sellest, et kui tavaliselt oli suurtel maalidel kujutatud religioosseid teemasid või kangelastegusid, siis nüüd tegelikku ja alles värsket tragöödiat.

TeosedRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Marc Allégret. "Géricault, Jean-Louis-André-Théodore (1791–1824), peintre". Napoleon.org, 1996. Vaadatud 2. veebruaril 2021.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Kate H. Spencer (1969). The Graphic Art of Gericault. New Haven, Connecticut: Yale University Art Museum. 
  3. "Théodore Géricault". Encyclopædia Britannica. Vaadatud 1. veebruaril 2021.
  4. (1976). Kindlers Malerei Lexikon. München: Deutscher Taschenbuch Verlag. 
  5. Géricault, Jean-Louis André Théodore. D. C. Gilman, H. T. Peck, F. M. Colby (Toim). (1906). New International Encyclopedia. New York: Dodd, Mead. 
  6. Lorenz Eitner, Hans Luthy (1987). Théodore Géricault (1791–1824): An Exhibition Paintings, Drawings, Watercolors, Prints and Sculpture. New York: Salander-O’Reilly Galleries. Lk 5. 
  7. "Theodore Gericault Biography". theodoregericault.com. Vaadatud 1. veebruaril 2021.
  8. Matthew Craske (1997). Art in Europe, 1700–1830: A history of the visual arts in an era of unprecedented urban economic growth. Oxford: Oxford University Press. 
  9. "The Wounded Cuirassier, study (Le Cuirassier blessé quittant le feu, esquisse)". Brooklyn Museum. Vaadatud 27. juunil 2019.
  10. Hugh Honour (1979). Romanticism. New York: Harper & Row. ISBN 0064333361
  11. Tom Prideaux (1966). The World of Delacroix. 1798–1863. New York: Time-Life Books. ISBN 0809402041
  12. Séverine Laborie. "The Raft of Medusa". Louvre. Vaadatud 1. veebruaril 2021.
  13. Norbert Wolf (1999). Painting of the Romantic Era (Epochs & Styles). California: Taschen. ISBN 3822870617

KirjandustRedigeeri

VälislingidRedigeeri